Fotograaf Grethe Rõõm

Beebifoto. Perepildistamine. Aktifoto. Pulmafoto. Fotostuudio Rõuges. Info: grethe@mugul.ee

Mu käest küsitakse üha, et eks see pildistamine ole ju ainult neile peredele, kus on väga väikesed lapsed.

Teate, ei ole vahet, kas su armastused on pisikesed või juba suuremad. Igasse sessiooni jagub neid hetki, kus armastus, mis on igas peres, paistab välja nii, et mul hakkab kurgus kraapima. See on niinii ilus! See võib olla pisike pilk, täis soojust, ja see võib olla kallistus, mis on veelgi soojem, ja see võib olla mõni pai, mõni sõna … On suur privileeg seda näha. Ja pildile püüda. Aitäh!


Kui väljas vähegi on soe ja ei saja, pildistame õues. Seal on lihtsalt NII mõnus:) Vaatad ühele poole, on lilled, vaatad teisele, on puud ja siis eemal veel põllulapike … Suvi on õues. Ja kui ka vahel sajab – pärast vihma tuleb alati päike!

Aitäh, armsad, teiega oli nii rõõm pildistada – lõbus ja vahva!


Mul hakkavad sõrmeotsad mõnust surisema, kui märkmikus on tänase päeva peal kirjas perepildistamine. See lihtsalt on üks mu suuri lemmikuid:)

Sel lihtsal põhjusel, et perepildistamine on üks nii loominguline pildistamine kui üldse olla saab. Sest nagu päevad pole vennad, pole ka ükski pere teisega sarnane kui kaks kirsimarja. Ja see ongi nii tore!

Sest kus on pere, seal on alati lapsed:) Väiksemad ja veidi suuremad ja veel suuremad – ja ükskõik, kui suured või väikesed nad ka poleks, armastavad nad mängida. Ja see on nii äge, kuidas kulub nõksuke aega ja siis mängivad vanemad ka! Ja naeravad ja jooksevad ja hüppavad lastega võidu.

Jah, ma armastan perepildistamisi!

Aitäh, armsad, teiega oli puhas rõõm taas kohtuda!


Ükspäev olin jälle kingituseks – pisikese printsessi vanaema-vanaisa kinkisid värskele perele perepildistamise. Pildistamise kinkimine on üks armas mõte – nii saab terve pere pildile:) Ja fotod, need on ühed tänuväärsed asjad – vaatad veidi albumit ja jälle on meeles need ajad, kus see pisike ilmaime ongi pisike kui püksinöps – nii et mahub veel vaevata sülle. Südamesse mahub ta ju alati, ka siis kui vanust saab kirjutada mitme numbriga ja jalanumber on su omast suurem:) Ja seda kasvamise kunsti valdavad need pisikesed suurepäraselt – me enda pere neli kullakest tõestavad seda iga päevaga.

Helget ja päikeselist kasvamist teile, armsad, peaaegu kõrvalkülla:)!


Tobias on üks ütlemata muhe Saare mees :) Pilgutas mulle silma ja naeratas nii, nagu ainult need pisikesed muhedad kutid oskavad. Ja kuigi ma suvel pildistaks tõesti ainult ja ainult õues, siis sel päeval, kui ta kohale jõudis, lõõtsutas õues maru ja me saime hoopis stuudios pilte teha. Ja nii pisikestega ongi stuudios mõnusam – ükski sääsk ega tuulehoog ei pääse segama.

Ma vahel ikka mõtlen, et kuidas ja kust inimesed mu juurde pildistama jõuavad. Hästi paljusid armsaid tunnen ma täitsa isiklikult :) Ehk et olen nendega kohtunud kas siis, kui ajakirjanikuna töötasin või lihtsalt trehvanud (vahel ikka juhtub see ka, et käime sõpradel külas ja siis seal on omakorda nende sõbrad:) Ja hästi paljusid armsaid ei tunne ma enne pildistamist üldse – ja ometi on pärast pildistamist tunne, nagu teaks juba aegu:) Ma kohe alati rõõmustan, et juhtub nii, et mu juurde jõuavad pildistama armsad inimesed.

Ja kohad, kust tullakse? Enamasti kodust:) Ja kodud – need on üle kogu Eesti. See kõlab uskumatult, aga Tobias sõitis koos emme-issiga Saaremaalt siia Rõugesse pildistama! Puhas rõõm!

Helget kasvamist Sulle, armas naerupall!


Eilsele näituse avamisele tagasi mõeldes on praegugi veel raske uskuda, et see ei juhtunud unes! Kuigi mu armsa mehe tehtud pildirivi vaatab arvutist täitsa vastu – ehk et ikka ilmsi oli! Südamest aitäh, armsad, et tulite minuga koos rõõmustama!

Mul kipub ikka nii olema, et kui midagi väga-väga rõõmustab ja hinge liigutab, siis hakkab hääl värisema, pisarad tükivad kurku ja silma:) Neid hetki jagus eilsesse palju. Ja mul on kõigi nende üle südamest hea meel! Selle üle, et me lapsed laulsid südamest ja südamesse. Selle üle, et ma suutsin oma kõnes ainult paar asja ära unustada:) Selle üle, et mul on nii imeline töö, mis on mind kokku viinud imeliste inimestega! Nendega, kelleta seda näitust poleks! Selle üle, et Katu oli küpsetanud nii võrratu piruka ja koogikesed, et keele viisid alla! Selle üle, et need fotod ja luuletused, mis on fotodega koos näitusel, tunduvad puudutavat. Selle üle, et mul on maailma parimad sõbrad!

Ütlesin eile ja ütlen praegugi, et koostades näitust, kus lisaks fotodele on luuletused, on tunne, nagu võtaks oma südame ja tõstaks selle kõigile vaatamiseks peopesa peale. Natuke alasti tunne on – igast pildist, igast luuletusest saab aimu, kuiväga ma armastan. Elu. Inimesi. Armastust.

See näituseidee on küpsenud väga pikalt. Ja nagu ikka, on vaja väikest tõuget, et mõttest asi saaks. Nii juhtus ka sel korral: eelmise aasta oktoobrikuus sain e-kirja, et täna on viimane päev anda teada, kui soovid oma näitust näidata Võru linnagaleriis. Tund aega hiljem oli mul näitus valmis:) Õigemini selle kontseptsioon. Ja nõksuke aega hiljem sain kinnituskirja, et juhhei! Aprillikuu lõpuotsas on näitus väga oodatud!

Eile oli nii armas taaskohtuda kõigi nendega, kellest tehtud pildid ka on näitusel. Ja näha, et see armastus, mis oli pildi tegemise ajal, pole kuhugi kadunud! Saladuskatte all saan öelda, et see ei kaogi kunagi! Läbi elu on armastus sinu sees ja sinu ümber ka. Ehk see muutub ja võtab uusi vorme, aga ei kao iial!

Mu armastus ja südamest tänu kuulub mu perele. Neile maailma kõige kallimatele. Sõpradele. Kaasteelistele. Võru linnagaleriile. Kultuurkapitali Võrumaa ekspertgrupile, kes võttis näitust toetada, ja armsale Timole kes tegi fotodest imelised lõuendid! Ja armsatele abilistele, kes aitasid näituse üles panna!

Olete südamest palutud mu näitust vaatama Võru kultuurimajja Kannel. See on avatud 22. maini. Ja kui keegi tunneb, et see näitus võiks kuskil veel kedagi puudutada – olen koostööpakkumistele avatud!


Maiul on maailma kõige suurem süda. Sinna mahub lisaks ta enda armsale perele palju-palju kalleid inimesi. Sain Maiut tundma eelmise aasta teises pooles ja mida rohkem päevi edasi vuras, seda rohkem tekkis tunne, et tahan ta peret pildistada. Teha talle üks pai sedamoodi, nagu ma oskan.

Ma usun südamest, et igaühe võimuses on muuta maailma natuke paremaks paigaks. Selliseks, kus on kõigil hea elada. Igaüks saab teha natu-natuke, kas või ühe pai – ja siis on maailm selle ühe pai võrra rikkam paik!

Maiu imearmas pere on mu Pai-tegude esimene pere. Vahel on meil kõigil seda väga vaja. Nautida naeru ja kallistusi oma kõige-kõige kallimatega – jagada puhast armastust. Selles armastuses on tõeline võluvõim!


Mida rohkem ma peresid pildistan, seda rohkem tunnen, kui väga perepildistamine mulle meeldib:)

Aitäh usaldamast.


Mul on silmad märja koha peal. Emadepäevad ja sünnipäevad ja kõige tavalisemadki erilised päevad, kuhu jagub armastust – voodisse toodud hommikukohv või musi või kõne sõbralt, et kuidas sul läheb …

Armastus liigutab mind alati.

Olgugi, et neid pulmi, kus kaameraga käinud olen, jagub küll ja veel, otsin ikka ja jälle taskuräti välja. Piisab ühest pilgust, mis peig või pruut tasahilju saadab oma kaasale, sellest õrnmahedast ja armastusest pungil pilgust, mis ehk polegi teistele märkamiseks …

Või perepildistamised. Mu suured lemmikud! Sest kelles saab olla veel rohkem armastust kui lastes! Nendes imelistes pisikestes inimestes, kes on alati nii kohal. Just siin ja just praegu. Ja kui sa näed, millise lustiga nad vaatavad oma vanemaid, kes tulid nendega kodust välja … et mängida. Need pilgud toovad mulle alati pisarad kurku. Sest neis on natuke segadust, natuke jahmatustki, ja vägaväga palju rõõmu.

Ja see õnn, millega vanemad vaatavad oma kalleid.

Vahel on neis pilkudes uskumatust – kas tõesti on meie laps see, kes just praegu teatas ülima enesestmõistetavusega, et mul on maailma kõige ägedamad vanemad, sest nad aitavad mulle kingad õigesti jalga. Või teevad hommikuti putru. Või kuulavad mind alati ära. Isegi siis, kui on kiirekiirekiire.

Vahel on neis pilkudes taasleidmist. Vabadust. Ühel hetkel on see kohal, ja selle tunneb ära rõõmu järgi, millega vanemad mängivad. Nagu nad kunagi lastenagi on mänginud  ja mis vahepeal suureks saades on veidi ununenud. Õnneks on see kui jalgrattasõit, mis siis, kui selgeks saadud, enam iial meelest ei lähe.

Ja alati on neis pilkudes soojust, millega ükski ahi ei saa võistelda – kaks pisikest kätt on just teinud maailma kõige karusema kalli ning pisike suu põsele natuke tatise musi. Nii, nagu ainult need väikesed armastuse saadikud oskavad.

See tänavune suvi on olnud võrratu. Muutnud ja kosutanud ja kasvatanud. Eelkõige pildistamislusti. Ja see on nii mõnus!


See suvi on olnud üks imeline suvi! Nii palju mõnusaid päevi, kus saab õues pildistada. Ja nagu igal suvel, on mul tänavugi paar lemmikkohta, kus armastan käia. Kõik need kohad olen leidnud – tänu tõukerattale:) Autoga sõites ei näe pooltki seda, mida aeglasemalt sõites näeb. Neid metsateid ja ilusaid kuldseid põlde ja ah, ma vist ei pea kirjutamagi, et õues on mõnus! Nii mõnus, et ei raatsi stuudiosse kolidagi. Loodetavasti tuleb sügiski soe ja pehme. Pihlakad on juba punased, nii et lustakateks sügispiltideks on materjal olemas.

Aga neil piltidel on üks väga armas pere:) Aitäh usaldamast ja mulle külla tulemast!