Fotograaf Grethe Rõõm

Beebifoto. Perepildistamine. Aktifoto. Pulmafoto. Fotostuudio Rõuges. Info: grethe@mugul.ee

Ühel kenal kevadisel päeval käis mul üks armas pere väga kaugelt külas. Kuigi me kohtumise algus oli nõksuke nutune, sest kes see ikka tahab ärgata ja siis kohe siuh! pildistamisvormis olla, läks edasi järjest lõbusamaks. Ja see kiri, mis emme Kerli mulle pärast piltide kättesaamist saatis, on mul arvuti kõrvale välja prinditud. Kui vahel on selline vihmasema tujuga päev, siis hea sõna teeb tuju kohe mitu kraadi päikselisemaks. Aitäh!


Ja nii ta muheles. Emme süles. Ja issi süles. Omade juures on nii hea olla!


Üks nunnult šikk kutt käis mul külas! Tõeline naerupall!


Mis teeb ühe lapse õnnelikuks? See, kui emal-isal on tema jaoks segamatult aega. Ja mis teeb ema-isa õnnelikuks? See, kui nad saavad koos oma kallitega segamatult olla.
Perepildistamine on kõige-kõige mõnusam pereaeg! See aeg, kus saab oma kallitega mängida. See aeg, kus saab oma kallitega koos olla nii, et tööasjad on jäänud valgusaastate kaugusele. See aeg, mis on kõige parem aeg.
Koos mängimise aeg.
Koos olemise aeg.

Ja kirsina tordil jääb sellest hulk mälestusi. Mitte ainult mälupilte, vaid ka päris reaalseid pilte. See on see väärtus, mida üks perepildistamine endaga kaasas kannab. Ja see on see, mida ma fotograafina pakun. Seda, et teil on mu juures hea olla. Seda, et te olete oodatud ja rõõmuga vastu võetud.
Ilusad ja helged pildid, need tulevad ka! Alati tulevad!

Ja juba natuke suuremate ja natuke väikeste laste emana tean öelda, et ükski laps pole perepildistamiseks liiga vana ega liiga noor:) Sest pere on PERE alati. Siis, kui nad on väikesed nagu püksinöpsid. Ja siis, kui nende vanust saab juba mitme numbriga kirjutada. Neil piltidel on üks armasarmas pere, kes tuli mu juurde tähistama … emme-issi pulmaaastapäeva! Laste algatusel! Kas pole mitte võrratu!

Ja on nii suur rõõm, kui ma saan ühe erilise päeva veelgi meeldejäävamaks muuta. Aitäh, armsad!


Me oleme Emmaga kohtunud juba väga mitu korda. Siis, kui ta oli pisike nagu nööp. Ja siis natuke suurem. Ja siis veel natuke suurem. Nüüd küsis ta ükspäev emmelt, et huvitav, kas Grethe tunneb mind ikka ära, ma olen ju nii suureks kasvanud!

Tundsin:)

Ja Emma otsustas, et sel korral tahaks ta pilte … koos me siidikanaga. Ütles, et jah, võtame ühe kana pildistama kaasa!

Võtsimegi.

Emma emme ja issi võtsime ikka ka kaasa:)


See me elu siin Maal on kord juba nii seatud, et lapsed on armastuse kandjad. Selle armastuse, millest nad sündisid, kannavad nad edasi oma lastele. Ja nemad omakorda enda lastele. Nii pole hirmugi, et armastus otsa saaks! Ja peres, kus on kolm kullatera, kolm pisikest armastust, on rõõmu ja lihtsalt olemise lusti kolmekordses koguses!


Me elus on mõned verstapostid, mille võimuses on peatada argirutt. Need mõned verstapostid sunnivad võtma aega. Et olla kohal ja oma kallitega. Verstapostid, mis sunnivad tunnetama, et nad, me kullakesed, kasvavad nii ruttu.

Lasteaia lõpetamine on üks nendest.

See on see päev, kus su tilluke nöps saab korraga suureks.

Olen emana käinud kahel lasteaia lõpupeol. Ja tunnistan ausalt, et ma ei mäleta neist kummastki suurt midagi peale tunde, et korraga on ilus ja valus.

Fotograafina olen lasteaia lõpupidudel käinud nüüd juba vist küll viiel järjestikusel kevadel. Ja mulle nii meeldib! Meeldib see elevus, ilu, ja härdus. Ja üle kõige meeldib see armastus, mis sel päeval eriti eredalt paistab välja vanemate pilgust, millega nad oma kullakesi paitavad. Armastus puudutab alati.

Olen järjest enam hakanud mõistma, et meil on neid pidusid vaja. Neid omamoodi tseremooniaid, mis lõpetavad ühe tee ja aitavad alata järgmisel. Aitavad pühitseda elu. Ja see on nii tore, et neisse pidudesse mahub alati kõike: nalja ja naeru, härdaid hetki, kallistusi ja kõige enam rõõmu! Rõõmu koos olemisest. Ja meil on vaja, et neist hetkedest jääksid mälestused ka paberile – pildialbumisse, fotoraamatusse, seinale.

Lasteaia lõpupidu pildistades jäädvustan peol toimuva, käin kaameraga rühmaruumis ning pildistan pärast pidu soovijaist perepilte. Täpsema info saad mulle kirjutades: grethe@mugul.ee

Ühest armsast lasteaialõpetamisest meisterdasin uue lõpupidudehooaja eel slaidshow. Proovisin aasta tagasi esimesi kordi ka liikuvat pilti teha:)

Armastusega

Grethe


Kui ma eile hommikul Balti pulma- ja portreefoto konkursi kodulehte vaatasin, ei saanudki korraga aru, et toredasti läks. Klõpsasin arvuti kinni, käisime tiiru Võruski ära, kui järsku plahvatas, et mu tehtud pilt oli beebide kategoorias paremuselt teine! Nii äge!

Ah, muidugi oleks  nii väga tore olnud ka võita, kes siis ei tahaks, onju:) Aga paremuselt teise foto autor olla on ka täitsa uhke värk! Rõõmustan koos esikoha toonud foto autori Anne-Mai Pälloga – Sa teed väga armast tööd!

Võistlustega on selline naljakas asi – ühtpidi tean küll, et see on kellegi väga subjektiivne arvamus, ent teisalt on see natuke ka maamärk. Et kus mu tööd ühe žürii arvates oma kasvamises parasjagu paiknen. Selle üle ma üha mõtlen, et kas mul tegelikult ka on vaja sellist teadmist, või on see üks trikk, millega ego lae alla saata, aga välja pole ma seda veel mõelnud ja nii said ka sel aastal pildid konkursile saadetud (eelmisel aastal sai me Annist ja Mammast tehtud pilt vist viienda koha, kui õigesti mäletan). Seda, kas järgmisel aastal ka saadan, veel ei tea:)

Ma koheüldse ei varjagi, et mul on nii hea meel:)! Aitäh, mu imelised modellid! Aitäh, sõber Anu!

Lastekategooria 5. koht! Aitäh, armas Hellika! Sa oled imeäge tüdruk!

Mõned märksõnad panen enda jaoks kirja. Et  suuremjagu auhinnatud töid olid must-valged. Ent ma armastan värve. Muidugi meeldib mulle must-valge pildimaailm ka, see loob salapära ja vahel sügavust, ent värvid, nendega saab luua emotsiooni. See Annist tehtud pilt sai 9. koha.

Lisaks jumaldan ma, kui pildil on pärisemotsioon. See miski, mis eristab inimhinge nukust. See miski, mis on elus. See miski, mis mind puudutab. Ja see naerupilt sai 10. koha.

Vahel on niiväga vaja kuulda teist arvamust. Sest fotograaf on looja. Pildid pole pelgad klõpsud – eeltöö võtab aega (mõtlen, kuidas pildistada; mis nipiga saada ehe emotsioon), pildistamine võtab aega ja järeltöötlus samuti. Mõnikord kulub ühe pildi valmimiseks täistööpäev! Ja veel rohkemgi! Maaema pildi tegemiseks kulus ajalises mõttes lausa mitu päeva – ühel öösel tuli mõte, siis tuli kampa armas sõber Anu, kes aitas mõelda, kuidas juukseid sättida; siis selgus, et pisikesese nööbikese emme oli nõus kaasa lööma, ja õues trehvas oli sedavõrd soe ilm, et sai pildistada. Aitäh-aitäh-aitäh!

Rõõm on, et žürii hindas mu töid nii kõrgelt, ent veel suurem rõõm on mul iga tagasiside eest, mis mu juures pildistamas käinutelt saan. Žüriiliige heitis pildile mõned pilgud, ent oma kallitega pildistamas käimisest seinale riputatud lõuendid, neid vaadatakse iga päev. Alles üleeile kohtusin uuesti perega, kes käis mu juures pildistamas mõned aastad tagasi, ning kui laps ütleb mulle, et tead, mul on seinal see pilt, mis me ükskord ammu tegime, ja ma armastan seda – vaat see toob mul rõõmsa pisara silma. Aitäh, mu armsad!

Ja aitäh, mu armas pere ja sõbrad, kes te vahel näete, kuidas ma käin nagu munavalus kana ja ei saa ega saa SEDA pilti tehtud, mis mõtteis mõlgub. Ja et te elate üle kõik mu õppimised:) See on vist küll üks igikestev protsess, mis eal ei saa otsa. Ja aitäh, et te rõõmustate koos minuga. Just eile taipasin, et seda on ka vaja. Pühitseda oma loomingut. Tavaliselt kipub minema nii, et midagi ülivägaägedat saab valmis, ja ma mõtlen, et sai jah üsna tore. Ja hakkan järgmist asja tegema.

Vaat nüüd ma enam ei tee nii:)! Lõpetasin just imemaitsva tordi söömise. Ah, nii hea!

Ja tunne, see on nii hea! Mitte selle konkursi pärast. Vaid seepärast, et mu sees on hea tunne:) Teadmisest, et mu piltidel on nii armsad inimesed. Teadmisest, et teen midagi, mis on mu südames.


Sel tunnil seal õhtul on valgus kuldsemast kuldsem. Kui saaks, siis pildistakski ainult siis:) Eriti nii nunnut piigat!