Fotograaf Grethe Rõõm

Beebifoto. Perepildistamine. Aktifoto. Pulmafoto. Fotostuudio Rõuges. Info: grethe@mugul.ee

Ja nii ta muheles. Emme süles. Ja issi süles. Omade juures on nii hea olla!


Üks nunnult šikk kutt käis mul külas! Tõeline naerupall!



Piparkoogihõngused fotod Sinu kallitest? Jõulukaardid?

Muidugi!

Siin on mu tänavune jõulupakkumine: 28. novembril ootan Sind oma stuudiosse piparkoogisele minisessioonile! Pildistamisega alustame kell 9.30, järgmine sessioon algusega kell 10, seejärel 10.30 – iga poole tunni tagant. Anna oma ajaeelistusest juba broneeringut tehes teada!

Piparkoogid ootavad Sind stuudios, samuti armas piparkoogimajake, mille taustal pildistada. Sina võta kaasa nunnud mütsid-sallid, selga heledad, pastelsetes toonides rõivad.

Sessioon kestab 20 minutit, selle jooksul valmib kaheksa fotot Su kallitest (grupipilt ja portreed). Fotofailidest teen veebigalerii, mille kaudu saad pilte paberile tellida, täismõõtmetes fotofailid saad ka endale. Soovi korral saad tellida imelisi postkaarte, millega jõulude ajal oma armsaid tervitada! 6 postkaarti maksab 18 eurot. Pildistamisele mahub korraga üks pere. Pildid saavad valmis mõne päevaga!

Broneeri oma aeg e-postitsi: grethe@mugul.ee
Anna mulle teada, mis kellaajal soovid tulla ning saada palun oma telefoninumber, et saan Sinuga ühendust võtta!

Kohtume!


See suvi, mis veidi ootamatult otsa sai, oli imeline. Fotograafide jaoks hästi tihe tööaeg – me kliima lihtsalt on selline.

Ja see suvi oli täis imearmsaid kohtumisi.

Taaskohtumisi ja uusi kohtumisi.

Ja ka sügis, lubab mu tööde märkmik, toob neid endaga kaasa. Neid imearmsaid kohtumisi.

Need me kohtumised ei jõua blogisse küll kronoloogiliselt õiges järjekorras, aga tühja sellest, eks:)

See pisike imearmas printsess käis mul külas tarkusekuu algul.


Tobias on üks ütlemata muhe Saare mees :) Pilgutas mulle silma ja naeratas nii, nagu ainult need pisikesed muhedad kutid oskavad. Ja kuigi ma suvel pildistaks tõesti ainult ja ainult õues, siis sel päeval, kui ta kohale jõudis, lõõtsutas õues maru ja me saime hoopis stuudios pilte teha. Ja nii pisikestega ongi stuudios mõnusam – ükski sääsk ega tuulehoog ei pääse segama.

Ma vahel ikka mõtlen, et kuidas ja kust inimesed mu juurde pildistama jõuavad. Hästi paljusid armsaid tunnen ma täitsa isiklikult :) Ehk et olen nendega kohtunud kas siis, kui ajakirjanikuna töötasin või lihtsalt trehvanud (vahel ikka juhtub see ka, et käime sõpradel külas ja siis seal on omakorda nende sõbrad:) Ja hästi paljusid armsaid ei tunne ma enne pildistamist üldse – ja ometi on pärast pildistamist tunne, nagu teaks juba aegu:) Ma kohe alati rõõmustan, et juhtub nii, et mu juurde jõuavad pildistama armsad inimesed.

Ja kohad, kust tullakse? Enamasti kodust:) Ja kodud – need on üle kogu Eesti. See kõlab uskumatult, aga Tobias sõitis koos emme-issiga Saaremaalt siia Rõugesse pildistama! Puhas rõõm!

Helget kasvamist Sulle, armas naerupall!


Eilsele näituse avamisele tagasi mõeldes on praegugi veel raske uskuda, et see ei juhtunud unes! Kuigi mu armsa mehe tehtud pildirivi vaatab arvutist täitsa vastu – ehk et ikka ilmsi oli! Südamest aitäh, armsad, et tulite minuga koos rõõmustama!

Mul kipub ikka nii olema, et kui midagi väga-väga rõõmustab ja hinge liigutab, siis hakkab hääl värisema, pisarad tükivad kurku ja silma:) Neid hetki jagus eilsesse palju. Ja mul on kõigi nende üle südamest hea meel! Selle üle, et me lapsed laulsid südamest ja südamesse. Selle üle, et ma suutsin oma kõnes ainult paar asja ära unustada:) Selle üle, et mul on nii imeline töö, mis on mind kokku viinud imeliste inimestega! Nendega, kelleta seda näitust poleks! Selle üle, et Katu oli küpsetanud nii võrratu piruka ja koogikesed, et keele viisid alla! Selle üle, et need fotod ja luuletused, mis on fotodega koos näitusel, tunduvad puudutavat. Selle üle, et mul on maailma parimad sõbrad!

Ütlesin eile ja ütlen praegugi, et koostades näitust, kus lisaks fotodele on luuletused, on tunne, nagu võtaks oma südame ja tõstaks selle kõigile vaatamiseks peopesa peale. Natuke alasti tunne on – igast pildist, igast luuletusest saab aimu, kuiväga ma armastan. Elu. Inimesi. Armastust.

See näituseidee on küpsenud väga pikalt. Ja nagu ikka, on vaja väikest tõuget, et mõttest asi saaks. Nii juhtus ka sel korral: eelmise aasta oktoobrikuus sain e-kirja, et täna on viimane päev anda teada, kui soovid oma näitust näidata Võru linnagaleriis. Tund aega hiljem oli mul näitus valmis:) Õigemini selle kontseptsioon. Ja nõksuke aega hiljem sain kinnituskirja, et juhhei! Aprillikuu lõpuotsas on näitus väga oodatud!

Eile oli nii armas taaskohtuda kõigi nendega, kellest tehtud pildid ka on näitusel. Ja näha, et see armastus, mis oli pildi tegemise ajal, pole kuhugi kadunud! Saladuskatte all saan öelda, et see ei kaogi kunagi! Läbi elu on armastus sinu sees ja sinu ümber ka. Ehk see muutub ja võtab uusi vorme, aga ei kao iial!

Mu armastus ja südamest tänu kuulub mu perele. Neile maailma kõige kallimatele. Sõpradele. Kaasteelistele. Võru linnagaleriile. Kultuurkapitali Võrumaa ekspertgrupile, kes võttis näitust toetada, ja armsale Timole kes tegi fotodest imelised lõuendid! Ja armsatele abilistele, kes aitasid näituse üles panna!

Olete südamest palutud mu näitust vaatama Võru kultuurimajja Kannel. See on avatud 22. maini. Ja kui keegi tunneb, et see näitus võiks kuskil veel kedagi puudutada – olen koostööpakkumistele avatud!


lastefotod

Kristjan on üks imearmas kuuekuune poisu, kellega me oleme nüüdseks kohtunud juba kaks korda. Tegelikult kolm, a tol esimesel korral oli ta veel emme kõhus:) Kui mullu novembris värskelt sündinud Kristjanil külas käisin, oli ta pisike nagu püksinöps ning nohises magusasti magada. Nüüd polnud magamisest juttugi – Kristjan uudistas hoolega, mis stuudios toimub.

Alustuseks tegime mõned perepildid.

Ja siis koos emmega:)

Ja issiga:)

Ja siis pisikesest mehest üksi. Ning koos sõpradega:)

Mõnusat kasvamist, pisike Kristjan!


Teate, mis tunne on jõuda koju? Õnnis, eks. Pisike Emma, kes neil piltidel on napilt mõne nädala jagu siinse ilma elu uudistanud, oli täpselt nii rahulolev, et mul tikkus kogu aeg pähe võrdlus selle kojujõudmise tundega.

vastsündinu fotosessioon

Emmat ootas lisaks emmele-issile ka tema suur ja hästi tubli õde. Emili tahab saada disaineriks, ja ah, minu süda sulab alati, kui ma näen, millise hellusega need suure(ma)d õed oma pisikesi õdesid-vendi nunnutavad.

lastepildid, beebifotod

beebipildid, lastepildid

Ja kui pisikese Emma kõht läks tühjaks, läks tema sööma ning siis oli Emili aeg kaamera ees särada:)

Nende beebisessioonidega on kord juba nii, et need kulgevad täpselt sellises tempos, nagu kõige pisem dikteerib. Emma sõi kõhu täis ja siis me pildistasime:)

beebifotod

Ma armastan seda tööd – kogu seda sättimist ja nuputamist, mis pildistamisele eelneb, ja siis pildistamist ennast, inimestega suhtlemist, ning mis seal salata, järeltöötlust samuti. Pole ju nii, et teed pildi ära ja ongi valmis! Kaamerast tuleb toores fail, mis vajab korrigeerimist, arvutis valmis tegemist. Ja teinekord kulub ühele pildile paarkümmend minutit, enne kui see saab selline, et ma olen rahul – õigetest kohtadest terav, värvid paigas – ühesõnaga – ilus:)

beebifotod, beebipildid

beebifotograaf

Ilusat ja helget elu sulle, pisike Emma!


fotograaf Grethe Rõõm

vastsündinu

Imearmas Berit on neil piltidel mõni päev vanem kui kaks nädalat. Ja sel pildistamispäeval oli ta juba teist korda stuudios:) Beriti emme kirjutas mulle mitu kuud tagasi, et tema unistustes on üks perepilt, ja kui ka kõige pisem on saabunud, siis plaanivad nad minu juurde stuudiosse tulla.

Nii rikast tüdrukut nagu Berit, pole ma varem kohanud. Tal on üheksa õde!

Aitäh teile tulemast, armas pere! Ja pisikesele nunnule Beritile – palju-palju armastust su ellu!

PS. Tervitused ja tänud kannatlikule autojuhile Renole:)!