Fotograaf Grethe Rõõm

Beebifoto. Perepildistamine. Aktifoto. Pulmafoto. Fotostuudio Rõuges. Info: grethe@mugul.ee

Ja nii ta muheles. Emme süles. Ja issi süles. Omade juures on nii hea olla!


Kui ma eile hommikul Balti pulma- ja portreefoto konkursi kodulehte vaatasin, ei saanudki korraga aru, et toredasti läks. Klõpsasin arvuti kinni, käisime tiiru Võruski ära, kui järsku plahvatas, et mu tehtud pilt oli beebide kategoorias paremuselt teine! Nii äge!

Ah, muidugi oleks  nii väga tore olnud ka võita, kes siis ei tahaks, onju:) Aga paremuselt teise foto autor olla on ka täitsa uhke värk! Rõõmustan koos esikoha toonud foto autori Anne-Mai Pälloga – Sa teed väga armast tööd!

Võistlustega on selline naljakas asi – ühtpidi tean küll, et see on kellegi väga subjektiivne arvamus, ent teisalt on see natuke ka maamärk. Et kus mu tööd ühe žürii arvates oma kasvamises parasjagu paiknen. Selle üle ma üha mõtlen, et kas mul tegelikult ka on vaja sellist teadmist, või on see üks trikk, millega ego lae alla saata, aga välja pole ma seda veel mõelnud ja nii said ka sel aastal pildid konkursile saadetud (eelmisel aastal sai me Annist ja Mammast tehtud pilt vist viienda koha, kui õigesti mäletan). Seda, kas järgmisel aastal ka saadan, veel ei tea:)

Ma koheüldse ei varjagi, et mul on nii hea meel:)! Aitäh, mu imelised modellid! Aitäh, sõber Anu!

Lastekategooria 5. koht! Aitäh, armas Hellika! Sa oled imeäge tüdruk!

Mõned märksõnad panen enda jaoks kirja. Et  suuremjagu auhinnatud töid olid must-valged. Ent ma armastan värve. Muidugi meeldib mulle must-valge pildimaailm ka, see loob salapära ja vahel sügavust, ent värvid, nendega saab luua emotsiooni. See Annist tehtud pilt sai 9. koha.

Lisaks jumaldan ma, kui pildil on pärisemotsioon. See miski, mis eristab inimhinge nukust. See miski, mis on elus. See miski, mis mind puudutab. Ja see naerupilt sai 10. koha.

Vahel on niiväga vaja kuulda teist arvamust. Sest fotograaf on looja. Pildid pole pelgad klõpsud – eeltöö võtab aega (mõtlen, kuidas pildistada; mis nipiga saada ehe emotsioon), pildistamine võtab aega ja järeltöötlus samuti. Mõnikord kulub ühe pildi valmimiseks täistööpäev! Ja veel rohkemgi! Maaema pildi tegemiseks kulus ajalises mõttes lausa mitu päeva – ühel öösel tuli mõte, siis tuli kampa armas sõber Anu, kes aitas mõelda, kuidas juukseid sättida; siis selgus, et pisikesese nööbikese emme oli nõus kaasa lööma, ja õues trehvas oli sedavõrd soe ilm, et sai pildistada. Aitäh-aitäh-aitäh!

Rõõm on, et žürii hindas mu töid nii kõrgelt, ent veel suurem rõõm on mul iga tagasiside eest, mis mu juures pildistamas käinutelt saan. Žüriiliige heitis pildile mõned pilgud, ent oma kallitega pildistamas käimisest seinale riputatud lõuendid, neid vaadatakse iga päev. Alles üleeile kohtusin uuesti perega, kes käis mu juures pildistamas mõned aastad tagasi, ning kui laps ütleb mulle, et tead, mul on seinal see pilt, mis me ükskord ammu tegime, ja ma armastan seda – vaat see toob mul rõõmsa pisara silma. Aitäh, mu armsad!

Ja aitäh, mu armas pere ja sõbrad, kes te vahel näete, kuidas ma käin nagu munavalus kana ja ei saa ega saa SEDA pilti tehtud, mis mõtteis mõlgub. Ja et te elate üle kõik mu õppimised:) See on vist küll üks igikestev protsess, mis eal ei saa otsa. Ja aitäh, et te rõõmustate koos minuga. Just eile taipasin, et seda on ka vaja. Pühitseda oma loomingut. Tavaliselt kipub minema nii, et midagi ülivägaägedat saab valmis, ja ma mõtlen, et sai jah üsna tore. Ja hakkan järgmist asja tegema.

Vaat nüüd ma enam ei tee nii:)! Lõpetasin just imemaitsva tordi söömise. Ah, nii hea!

Ja tunne, see on nii hea! Mitte selle konkursi pärast. Vaid seepärast, et mu sees on hea tunne:) Teadmisest, et mu piltidel on nii armsad inimesed. Teadmisest, et teen midagi, mis on mu südames.


Mõned asjad vajavad küpsemiseks aega. Nii läks ka selle pisikese imega :)

Aga nüüd on see üleval – Lõuna-Eesti haiglas on üleval mu beebifotode püsinäitus! Ja ma olen nii rõõmus, nagu veel üldse olla saab – rõõmus ja tänulik ja õnnelik!:)

Meie pere neli last on kõik selles haiglas sündinud, ja ma olen sealsetele armsatele südamest tänulik nende abi ja toe eest! See, mida need naised seal iga päev teevad, on nii imetlusväärne! Ilus, nii ilus, ja vahel valus – täpselt nagu elugi.

Kui ma praegu veidi rehnungit teen, siis 2/3 piltidest on lapsed, kes on selles haiglas sündinud!

See näitusemõte sai alguse küll juba rohkem kui aasta tagasi, kui mu esimene näitus “Silmapilk” oli vaatamiseks Võru linnagaleriis. Ent nagu ikka, teed plaane, ja läheb nii, nagu minema peab:) Minu suur aitäh Avele, kes näitusemõttest kinni haaras ja nõuga abiks oli! Ning väga võrratule koostööpartnerile Timole Minu Prindist! On täitsa võrreldav tunne hoida käes värskelt trükikojast tulnud raamatupakki oma raamatutega ning trükist tulnud lõuendeid – pikslitest reaalsuseks võlutud piltidega.

Aitäh väikestele armastustele, kes mu piltidel on! Ja südamest aitäh teie vanematele, kes te olete usaldanud pildistamaskäigu ette võtta! Ühtpidi võib mõelda, et mis see siis ära ole – tuled, oled, sinust tehakse pilti ja lähed. Tegelikult on see midagi palju enamat – see nõuab kohalolu, pühendumist ja armastust. Teen oma tööd südame ja armastusega ning üha õppides. Teisiti ma ei taha ega oskagi. Ma usun südamega pildistamisse.

Tänu haigla asjalikule töömehele said kõik lõuendid sirgelt seina. Aitäh!

Lehvitan sellele pisikesele tirtsukesele, kes oli näituse ülespanekupäevaks sündinud – kui palatisse riputamiseks pilti käisin viimas, siis nohises üks imearmas tumedate juustega tüdrukuke emme kaisus magada – ah, see oli nii ilus!

Ja nii rõõm on olnud kuulda, et näitus on nii soojalt vastu võetud!

Aitäh! Aitäh! Aitäh!

Üks armas sõber istus ooteruumis ja mõtles endamisi, et hm, nii soojad pildid, nii tuttava käekirjaga. Ja siis helistas mulle, et kuule! Need on ju sinu pildid! :)


See mõte tuli mul juba väga tükk aega tagasi. Või teadmine. Et tahan kinkida me vallas sündivatele beebidele nende esimese pildistamise.

Ja aasta algul tegin oma mõtte teoks, viisin vallamajja pisikesi ootama hulga kinkekaarte.

Mul on tunne, et me kõigi võimuses on muuta maailma natuke paremaks paigaks.

Jagades rõõmu.

Melani on esimene beebi, kes kinkekaardiga pildistama tuli. Imearmas nöps imearmsa nimega! Vaatas üha mulle sügavalt silma. Helget elu, armas pisike ime!

Kudumid kudusin ise, oksapärja meisterdas Terje Kala, aitäh!




See oli vaid natuke aega tagasi, kui pildistasin Robinit, kes oli tol korral pisike kui püksinööp. Nüüd aga on ta suur venna :)


Piparkoogihõngused fotod Sinu kallitest? Jõulukaardid?

Muidugi!

Siin on mu tänavune jõulupakkumine: 28. novembril ootan Sind oma stuudiosse piparkoogisele minisessioonile! Pildistamisega alustame kell 9.30, järgmine sessioon algusega kell 10, seejärel 10.30 – iga poole tunni tagant. Anna oma ajaeelistusest juba broneeringut tehes teada!

Piparkoogid ootavad Sind stuudios, samuti armas piparkoogimajake, mille taustal pildistada. Sina võta kaasa nunnud mütsid-sallid, selga heledad, pastelsetes toonides rõivad.

Sessioon kestab 20 minutit, selle jooksul valmib kaheksa fotot Su kallitest (grupipilt ja portreed). Fotofailidest teen veebigalerii, mille kaudu saad pilte paberile tellida, täismõõtmetes fotofailid saad ka endale. Soovi korral saad tellida imelisi postkaarte, millega jõulude ajal oma armsaid tervitada! 6 postkaarti maksab 18 eurot. Pildistamisele mahub korraga üks pere. Pildid saavad valmis mõne päevaga!

Broneeri oma aeg e-postitsi: grethe@mugul.ee
Anna mulle teada, mis kellaajal soovid tulla ning saada palun oma telefoninumber, et saan Sinuga ühendust võtta!

Kohtume!


See suvi, mis veidi ootamatult otsa sai, oli imeline. Fotograafide jaoks hästi tihe tööaeg – me kliima lihtsalt on selline.

Ja see suvi oli täis imearmsaid kohtumisi.

Taaskohtumisi ja uusi kohtumisi.

Ja ka sügis, lubab mu tööde märkmik, toob neid endaga kaasa. Neid imearmsaid kohtumisi.

Need me kohtumised ei jõua blogisse küll kronoloogiliselt õiges järjekorras, aga tühja sellest, eks:)

See pisike imearmas printsess käis mul külas tarkusekuu algul.


Tobias on üks ütlemata muhe Saare mees :) Pilgutas mulle silma ja naeratas nii, nagu ainult need pisikesed muhedad kutid oskavad. Ja kuigi ma suvel pildistaks tõesti ainult ja ainult õues, siis sel päeval, kui ta kohale jõudis, lõõtsutas õues maru ja me saime hoopis stuudios pilte teha. Ja nii pisikestega ongi stuudios mõnusam – ükski sääsk ega tuulehoog ei pääse segama.

Ma vahel ikka mõtlen, et kuidas ja kust inimesed mu juurde pildistama jõuavad. Hästi paljusid armsaid tunnen ma täitsa isiklikult :) Ehk et olen nendega kohtunud kas siis, kui ajakirjanikuna töötasin või lihtsalt trehvanud (vahel ikka juhtub see ka, et käime sõpradel külas ja siis seal on omakorda nende sõbrad:) Ja hästi paljusid armsaid ei tunne ma enne pildistamist üldse – ja ometi on pärast pildistamist tunne, nagu teaks juba aegu:) Ma kohe alati rõõmustan, et juhtub nii, et mu juurde jõuavad pildistama armsad inimesed.

Ja kohad, kust tullakse? Enamasti kodust:) Ja kodud – need on üle kogu Eesti. See kõlab uskumatult, aga Tobias sõitis koos emme-issiga Saaremaalt siia Rõugesse pildistama! Puhas rõõm!

Helget kasvamist Sulle, armas naerupall!