Fotograaf Grethe Rõõm

Beebifoto. Perepildistamine. Aktifoto. Pulmafoto. Fotostuudio Rõuges. Info: grethe@mugul.ee

See suvi, mis veidi ootamatult otsa sai, oli imeline. Fotograafide jaoks hästi tihe tööaeg – me kliima lihtsalt on selline.

Ja see suvi oli täis imearmsaid kohtumisi.

Taaskohtumisi ja uusi kohtumisi.

Ja ka sügis, lubab mu tööde märkmik, toob neid endaga kaasa. Neid imearmsaid kohtumisi.

Need me kohtumised ei jõua blogisse küll kronoloogiliselt õiges järjekorras, aga tühja sellest, eks:)

See pisike imearmas printsess käis mul külas tarkusekuu algul.


Anni on kolmene. Maailma kõige nunnum kolmene:), kes oskab vaevata keerata ümber sõrme kõiki, kes vähegi painduvad ja on seejuures jätkuvalt maailma kõige armsam kolmene. Kõige tüütumad tegevused on ta meelest juustekammimine ja see, kui suuremad ta eest ära jooksevad. Kõige mõnusam aga on õhtul pugeda kaissu, sosistada, et “Emme, ma almastan sind täitsa üleni” ja vajuda juba selle lause lõpuotsas õnnelikult unne. Jäätist, maasikaid ja ujumist armastab ta ka umbes samapalju:)

Eile õhtul, kui olin lõpetanud oma fotokoolituse, kus õpetasin, kuidas pildistamisi veelgi tähenduslikumaks muuta nii, et neil, kes pildistama tulevad, on hea ja mõnus olla, tegi ilm triki. Laotas laiali udu ja päike, kes oli juba metsa taha vajunud, paitas veel viimaste kiirtega me õue. Ja mul oli sellest koolituspäevast selline sügelus sõrmedes, et kutsusin Annikese õue. Kell oli vist küll juba kümme, aga no nii ilus, et ahhh!

Aitäh, armsad Triin, Kadri ja Liis, kes te eile tulite ja nii rõõm, et see koolitus puudutas teid! Ja aitäh kõigile armsatele modellidele!


Sirelid ja roosa ja pitsivaht ning imeilusad tüdrukud – raudkindlalt üks mu lemmikkombinatsioone! Millal veel kui mitte suvel sättida seelikud selga ja tulla pildistama! Ning mu süda teeb alati mitu rõõmsat jõnksu, kui antakse märku, et tullakse taas:) Aria Melani ja ta imeilusa emmega ja vahva issiga olemegi kohtunud mitumitumitu korda. Sel korral tulid tüdrukud kahekesi. Aitäh, armsad!


Mul hakkavad sõrmeotsad mõnust surisema, kui märkmikus on tänase päeva peal kirjas perepildistamine. See lihtsalt on üks mu suuri lemmikuid:)

Sel lihtsal põhjusel, et perepildistamine on üks nii loominguline pildistamine kui üldse olla saab. Sest nagu päevad pole vennad, pole ka ükski pere teisega sarnane kui kaks kirsimarja. Ja see ongi nii tore!

Sest kus on pere, seal on alati lapsed:) Väiksemad ja veidi suuremad ja veel suuremad – ja ükskõik, kui suured või väikesed nad ka poleks, armastavad nad mängida. Ja see on nii äge, kuidas kulub nõksuke aega ja siis mängivad vanemad ka! Ja naeravad ja jooksevad ja hüppavad lastega võidu.

Jah, ma armastan perepildistamisi!

Aitäh, armsad, teiega oli puhas rõõm taas kohtuda!


Ükspäev olin jälle kingituseks – pisikese printsessi vanaema-vanaisa kinkisid värskele perele perepildistamise. Pildistamise kinkimine on üks armas mõte – nii saab terve pere pildile:) Ja fotod, need on ühed tänuväärsed asjad – vaatad veidi albumit ja jälle on meeles need ajad, kus see pisike ilmaime ongi pisike kui püksinöps – nii et mahub veel vaevata sülle. Südamesse mahub ta ju alati, ka siis kui vanust saab kirjutada mitme numbriga ja jalanumber on su omast suurem:) Ja seda kasvamise kunsti valdavad need pisikesed suurepäraselt – me enda pere neli kullakest tõestavad seda iga päevaga.

Helget ja päikeselist kasvamist teile, armsad, peaaegu kõrvalkülla:)!


Mul on oma lapsepõlvest album. Selline tuhmide roosade kaantega ja seal vahel on pildid alates sellest, kui olin hirmus pisike ja siis natuke suurem ja veel natuke suurem.

Lasteaiapilte on ka.

Ja kõik need on ühesugused. Me rühmatäis lapsi on sätitud ilusasti istuma. Kenasti täiskasvanulikult. Ja on nii tore, et need pildid on! Sest muid pilte lasteaiast pole.

Ei ühtki sellist, kus laps oleks laps.

Mind on üha kutsutud lasteaedadesse pildistama. Ja alati on olnud kutsujaks keegi, kes veidigi teab, et ma ei pildista “istume-kõik-käed-kenasti-põlvedel-pilte”. Sest neid pilte ma tõesti ei tee. Mu pildistamine võtab rohkem aega kui see traditsiooniline, aga olen südamest seda meelt, et pildilt peab paistma see, kes seal pildil on. Ja kui seal on laps, kes üle kõige armastab mängida ja naerda…

Pildistamine on lõbus! Ja lahe! See on kõige mõnusam mäng, mis üldse olla saab! Pildistamine pole midagi hirmus tõsist ja ranget. Ja seda ei pea kohe üldse natuke kartma.

Oo ei!

Pildistamine on tore! Ja lapsed peavad saama olla lapsed! Mis oleks, kui lapsi pildistab fotograaf, kes oskab nendega suhelda nii, et lastel on hea ja lõbus olla?

Ja neil piltidel, mis lasteaias tehakse – nende traditsiooniliste kõrval võiks olla ka pildid, kus lapsed … on lapsed.

Ühes armsas lasteaias oli tüdrukutenädal, mis lõppes reedega, kus printsessidele tehti soengud ja üks armas emme tegi imelise tordi.

Lustilist nädalavahetust!


Mis saab olla veel ilusam, kui kinkida värskelt me ilma saabunud pisikesele mälestusi, mida on tõeline rõõm nii praegu kui aastate pärast vaadata?

Pisikese A. sõbrad kinkisid talle esimese pildistamise.

Aitäh usalduse eest!

Imelised käsitsi tehtud papud, mütsi, krooni ja salli tegi Annely \”Nobenäpp\”:) Johanson


Ma olen seda meelt, et iga päev on emadepäev.

Ja isadepäev.

Ja lastepäev.

Sest see, mis päriselt loeb, on iga päev olemas.

Sõltumata sellest, mis nimi sellele päevale parasjagu on antud.

Armastus on see, mis loeb.

See armastus, mis sünnib koos lapsega.

See kestab igavesti.

Paipärlid

Grethe Rõõm

Kui paidest kokku panna kee

jah, nendest, mida emme teeb,

siis saab see pikk ja hästi lai,

sest emme teeb mul miljon paid!

Saab minu väikestest paidestki kee,

on kõige armsam emmele see -

sest kalleim kõigest, mida näed,

on emme kaelas lapse käed.

Emana tahan, et mu kullakeste kasvamisest jääks jälg. Fotoalbum, kapinurgas lillelised sipupüksid ja naljaka tutiga müts, esimesed kingakesed ja joonistustepakk ja need miljon pisikest kullast kallimat mälestust.

Enamasti on emad need, kes sünni- ja muudel päevadel fotoka taga seisavad. Või puhkusel haaravad kaamera järele. See soov mäletada ja mälestusi koguda on nii üdini naiselik. Sellel on üksainumas miinus – niiviisi ei jää ema kuigi sageli ise piltidele. Seepärast teen igal pildistamisel kas või ühe pildi, kus emme on oma kullakesega. Et oleks sinna pildialbumisse panna ka see pilt, kus te olete kahekesi.

Seda on vaja igal lapsel. Ja igal emal.

Ja ma olen nii südamest tänulik teile, emad, et te olete oma armastustega koos mu juurde tulnud. Sest need armastused, nemad kasvavad nii käbedalt, et järgmine kord kohtudes saame me juba sootuks teistsugused pildid.

Kogusin siia Anu ja Triinu Tauli imelise laulu taustale kallistusi, naeratusi ja paisid emadele. Ja tervitusi isadele. Ja lastele.

Kallistused teile, armsad!


Eilsele näituse avamisele tagasi mõeldes on praegugi veel raske uskuda, et see ei juhtunud unes! Kuigi mu armsa mehe tehtud pildirivi vaatab arvutist täitsa vastu – ehk et ikka ilmsi oli! Südamest aitäh, armsad, et tulite minuga koos rõõmustama!

Mul kipub ikka nii olema, et kui midagi väga-väga rõõmustab ja hinge liigutab, siis hakkab hääl värisema, pisarad tükivad kurku ja silma:) Neid hetki jagus eilsesse palju. Ja mul on kõigi nende üle südamest hea meel! Selle üle, et me lapsed laulsid südamest ja südamesse. Selle üle, et ma suutsin oma kõnes ainult paar asja ära unustada:) Selle üle, et mul on nii imeline töö, mis on mind kokku viinud imeliste inimestega! Nendega, kelleta seda näitust poleks! Selle üle, et Katu oli küpsetanud nii võrratu piruka ja koogikesed, et keele viisid alla! Selle üle, et need fotod ja luuletused, mis on fotodega koos näitusel, tunduvad puudutavat. Selle üle, et mul on maailma parimad sõbrad!

Ütlesin eile ja ütlen praegugi, et koostades näitust, kus lisaks fotodele on luuletused, on tunne, nagu võtaks oma südame ja tõstaks selle kõigile vaatamiseks peopesa peale. Natuke alasti tunne on – igast pildist, igast luuletusest saab aimu, kuiväga ma armastan. Elu. Inimesi. Armastust.

See näituseidee on küpsenud väga pikalt. Ja nagu ikka, on vaja väikest tõuget, et mõttest asi saaks. Nii juhtus ka sel korral: eelmise aasta oktoobrikuus sain e-kirja, et täna on viimane päev anda teada, kui soovid oma näitust näidata Võru linnagaleriis. Tund aega hiljem oli mul näitus valmis:) Õigemini selle kontseptsioon. Ja nõksuke aega hiljem sain kinnituskirja, et juhhei! Aprillikuu lõpuotsas on näitus väga oodatud!

Eile oli nii armas taaskohtuda kõigi nendega, kellest tehtud pildid ka on näitusel. Ja näha, et see armastus, mis oli pildi tegemise ajal, pole kuhugi kadunud! Saladuskatte all saan öelda, et see ei kaogi kunagi! Läbi elu on armastus sinu sees ja sinu ümber ka. Ehk see muutub ja võtab uusi vorme, aga ei kao iial!

Mu armastus ja südamest tänu kuulub mu perele. Neile maailma kõige kallimatele. Sõpradele. Kaasteelistele. Võru linnagaleriile. Kultuurkapitali Võrumaa ekspertgrupile, kes võttis näitust toetada, ja armsale Timole kes tegi fotodest imelised lõuendid! Ja armsatele abilistele, kes aitasid näituse üles panna!

Olete südamest palutud mu näitust vaatama Võru kultuurimajja Kannel. See on avatud 22. maini. Ja kui keegi tunneb, et see näitus võiks kuskil veel kedagi puudutada – olen koostööpakkumistele avatud!