Fotograaf Grethe Rõõm

Beebifoto. Perepildistamine. Aktifoto. Pulmafoto. Fotostuudio Rõuges. Info: grethe@mugul.ee

Kui ühes talus pakutakse toitu nii kehale kui hingele, on see üks mõnus koht! Rikka Ivvani talu kohvik tegi Kostipäeval oma uksed lahti, et soovijad saaksid osa nii pillimängust kui ka traditsioonilisest seto köögist.

Aitäh perenaisele väga hää kõhutäie eest!


FOTOKURSUS “SÄRAV LAPS – SÄRAVAD PILDID”

23. oktoobril stardib mu värske fotokursus. See on kõigile emmedele-issidele, vanavanematele, hobifotograafidele – neile, kellele on laste pildistamine oluline.

Mis on eriti mõnus, et selle kursuse jaoks ei pea sa kodust kuhugi minema! Saad oma tempos proovida ja katsetada. Täpselt selles keskkonnas, kus sa omi lapsi tavaliselt ikka pildistad. Ja loomulikult saad sa katsetada oma lapsi pildistades. Millise võrratu kogu pilte sa saad!


Tervelt nelja nädala vältel saadan igal nädalal Sulle e-kirjaga materjalid, kuhu olen üles tähendanud nii teooriaosa kui ka kodutöö.

Jah, just! Kodutöö! Nagu kooliski! Sest kõige parema tulemuse saad sa ikka järele proovides. Hindeid me sellel kursusel ei pane, aga tagasisidet annan küll. See aitab kasvada.

See e-kursus on just sulle, kui sa tahad rohkem teada:

*laste pildistamise võlu kohta – kuidas lastele pildistamine huvitavaks teha, mida silmas pidada erinevas vanuses laste pildistamisel;
*toas pildistamise rõõmu kohta – kuidas vaadata valgust, valida pildistamiskohta;
*õues pildistamise lõbu kohta – ikka see valgus! Ja kõik muu, mis õues pildistamisel oluline just laste pildistamist silmas pidades.
Pole oluline, et sul oleks viimase peal fototehnika. Õpitu on kasutatav ka telefoniga pildistades.

E-kursusel osalemiseks on kaks võimalust.

Põhikursus toob neljal nädalal su postkasti kursusematerjalid. Kutsun sind kursuse fb-gruppi, kus räägime kursusel üles kerkivatel fototeemadel. Ja muidugi lastest! Nendest, kelle pärast me selle õppimise ette võtame!

Hind 59.-

Täiskursus on sulle, kui soovid isiklikumat lähenemist. See sisaldab lisaks põhikursusele:

*personaalset juhendamist kuni 2 tundi – räägime/katsetame/õpime kõike seda, mida kõige enam vajad. Saad mu juhendamisel kõik õpitu järele katsetada. Personaalne juhendamine toimub kokkulepitud ajal mu stuudios Rõuges. Lisaboonusena ilmutan Sulle oma võrratu fotolaboriga paberile 20 Su kursuse jooksul tehtud parimat fotot 10×15 cm mõõdus.

Hind 259.-

Kursusel osalemiseks saada mulle e-kiri: grethe@grethe.ee


Ühel kenal kevadisel päeval käis mul üks armas pere väga kaugelt külas. Kuigi me kohtumise algus oli nõksuke nutune, sest kes see ikka tahab ärgata ja siis kohe siuh! pildistamisvormis olla, läks edasi järjest lõbusamaks. Ja see kiri, mis emme Kerli mulle pärast piltide kättesaamist saatis, on mul arvuti kõrvale välja prinditud. Kui vahel on selline vihmasema tujuga päev, siis hea sõna teeb tuju kohe mitu kraadi päikselisemaks. Aitäh!


Kui need kolm kokku saavad – ägedad lapsed, sünnipäev ja Rõuge, siis on ilmselge, et pidu toimub … skatepargis! Meil siin Rõuges on nii mõnus eldada – mitte ainult mul, kellele meeldib vahepeal rahu ja vaikus ja lihtsalt värskes õhus jalutada, vaid ka neil, kes sellest rahust ja vaikusest ja värskest õhust veel väga ei pea. Ehk siis neil, kelle vanuse esimeseks numbriks sobib veel väga hästi 1.

See vahva pidu oli tegelikult juba kevadel. Lehti polnud veel puus ja päike ei säranud nii, nagu ta praegu nende ridade kirjutamise ajal teeb, aga sellest hoolimata oli äge!

Vaadake ise!


Pisike Meriliis on me oma Rõuge valla tüdruk. Ja tema emme oli enne oma printsessi sündi meie Kirke lasteaiaõpetaja. Imetore õpetaja!

Nüüdseks on juba mitu me valla pisikest oma kinkekaardi ära kasutanud ja pildistama tulnud. Ja ma teadsin juba siis, kui see me pisikestele vallakodanikele esimese pildistamise kinkimine oli alles ideepojuke mu peas, et kõik need pildistamised saavad olema armsad. Ja nii ongi läinud!

Ja mitu-mitu pildistamist on veel ees!

Mu stuudios on vist nii hea olla, et kõik need pisikesed inimesed, kes meile tulevad, muhelevad üha. Muidugi annavad nad märku, kui kõht tühjaks läheb või kui emme sülle tahaks, ja seda nad peavadki tegema! Aga suuremjagu ajast nad muhelevad. Uudistavad. Sirutavad varbaid. Ja muhelevad taas.

Ah, mul on ikka maailma kõige armsam töö!


Ja nii ta muheles. Emme süles. Ja issi süles. Omade juures on nii hea olla!


Üks nunnult šikk kutt käis mul külas! Tõeline naerupall!


See me elu siin Maal on kord juba nii seatud, et lapsed on armastuse kandjad. Selle armastuse, millest nad sündisid, kannavad nad edasi oma lastele. Ja nemad omakorda enda lastele. Nii pole hirmugi, et armastus otsa saaks! Ja peres, kus on kolm kullatera, kolm pisikest armastust, on rõõmu ja lihtsalt olemise lusti kolmekordses koguses!


Selle suve kõige magusam päev.

Nagu näha, oli meil meevõtmisel tööjaotus kenasti paigas – vanaema ja issi majandasid tarude juures, taadu vurris ja lapsed sõid ja ma tegin pilti. Vähimagi liialduseta ütlen, et see on maailma parim mesi. Sama maitsega, nagu oli me vanaisa Vaasa mesilaste mesi – tummiselt magus, kuldselt särava suve maitsega.

Kevadel kinkisid vanemad Taavile sünnipäevaks kolm tarutäit mesilasi. Nende unistustega ju kord on nii, et need saavad teoks – Taavi on aegu mõelnud, et ühes maakodus võiks ikka mesilased sumiseda ja laual – seal võiks olla oma talu mesilaste mesi. Ja nüüd ongi!


Korjasin eile Anni sünnipäevakoogi jaoks tänavusi esimesi rabarbereid. Neid mahlaseid, hamba all prõksuvaid, talveunest äratajaid.
Ja tabasin ennast mitu korda mõttelt, et me Anni, ta on ärataja. Oo jaa!
Võib ju mõelda, et neljanda lapse puhul toimetad kinnisilmi. Kõik on teada ja tuttav, juba käidud tee. Ent ometi on iga laps nii isesugune, nii isemoodi armas, nii ISE.
Mäletan nii selgelt, kuidas ma aastaid pärast Sassu sündi ei julgenud teisele lapsele isegi mõelda. Kartsin, et ei oska mahutada armastust tema vastu kuhugi – mulle tundus, et kogu mu süda on armastust täis ja kuhu mahuks see armastus, mis tuleb veel ühe lapsega kaasa? Nüüd tean, et ühte südamesse mahub neid me armastusi kohe täitsa mitu.
Rabarberid on praegu esimese koogi jaoks täpselt parajad. Mahlast pakatavad, mõnusalt vaksapikkused. Lõikad ja sülg hakkab jooksma, sest see on täpselt SEE – krõmps, mahlane ja nii hapu, et hammustad ja pigistad silmad kinni. Hapususest ja mõnust ka. Kaksasin nende peopesasuurused lehed maha ja tiigi taga kriiskasid sookured. Esimest korda sättisid nad oma armumängu me heinamaale. Võib-olla lihtsalt olin esimest korda nii kohal, et seda märgata?
Seal neid rabarberilapsukesi noppides ja kuulates kriiskavaid sookurgi, kes on parasjagu  ühe eluringi loomise lävel, kõndisin korraks täitsa algusesse.
Kes on ema?
Olen sellele mõelnud. Pikalt ja palju. Sest hoolimata sellest, et olen ema olnud varsti juba 18 aastat, ronib ikka kuskilt välja kartus, et ehk pole ma emana piisav. Ehk ei tee ma piisavalt. Tahan ju, nagu kõik emad, et nende lapsed on õnnelikud.
Ja ma pole suutnud välja mõelda ühtki muud vastust peale selle, et ema on see, kes on südamega kohal. Mul ei tule see sugugi kogu aeg välja, ikka on hetki, kus töö- ja muud asjad kasvavad nii üle pea, et endagi jaoks pole aega, teistest rääkimata. Aga ma üha õpin. Olema eelkõige enda jaoks, et siis jaksaks ja oskaks olla ka teiste jaoks. Selle olen küll nende aegade jooksul selgeks saanud, et ema ei saa üha anda. Tal peab olema see miski, mis on ainult tema, see miski, mis teda sütitab, see miski, mis laeb. Mõtted, mis poevad paberile; sõrmed mullas; hääl, mis paisub lauluks; jooksukingad jalas, vardakott süles – neid laadijaid on terve maailmatäis! Ja kui leiad selle Oma ja Õige, oma kire, oh, see on võrratu! Selleks, et oleks anda, tuleb enne end täita. Mul on tunne, et kui ema põleb – teda sütitab miski, mis paneb ta elama, sütitab ta ka oma lapsi. Elama kirega.
See vastutus võtab vahel põlvist nõrgaks. See teadmine, et mu tehtavast või tegemata jätmisest sõltub nende pisikeste inimeste elus nii palju. Ja mitte ainult tehtavast – ka see loeb, mida ja kuidas ma mõtlen. Pere tee on üks kasvamise tee. Kasvab ema, kasvab isa, kasvab laps. Ja sugugi pole alati nii, et ema-isa on need õpetajad.
Kui meil Sassu sündis, olime pidevalt ninapidi raamatus – kõik see tehniline oli vaja selgeks saada – millal ja kuidas mähkida? Appi, tal on jala peal mingi punn! Miks ta öösiti üles ärkab? Paljundasime isegi ühe suure ja targa raamatu endale, sest ostmiseks polnud meil raha.
See kõik saab selgeks. Ses mõttes on tõesti nii, et kogu selle “tehnilise” värgi teed neljanda lapsukese puhul tõesti peaaegu kinnisilmi. Mähku alla – hops! tahab süüa – aga palun – tiss on siin! Aga kõik see, millest raamatutes ei kirjutata, kõik see, mis tuleb ainult koos temaga, seda ei saa enne õppida. See on alati uus. Ja sina emana oled uus. Vahel muigan, kui erinev on see tänane mina sellest, kes oli. Sassu oli vast paariaastane, kui juhtusime ühele kevadkontserdile. Mäletan oma jahmatust, kui nägin seal paari, turvahäll käevangus – mehel habe hall, naiselgi juustes halli. Et appikene, kas nii vanad inimesed saavad ka veel lapsi :D (pakun, et nad võisid vast olla neljakümnesed). Praegu ajab see nii enda üle naerma:) See naermine ei tähenda kuidagi hinnangu andmist, et see toonane mina oleks olnud halvem või praegune oleks parem, oo ei. Nii lihtsalt on. Elu on üks kasvamine. Ja see on nii tore!
Sa oled kohal. Ka nendel hetkedel, kui endal on nii raske olla, et kohe on. Mida sa ütled lapsele, kes vaatab Mammat, kes on toodud kirikusse, et kõik kallid saaksid temaga hüvasti jätta, ja küsib, et millal Mamma tagasi koju tuleb? Või see, kus sa oled just head-ööd-kalli teinud, ta on nii teki sisse mähkunud, et ainult ninaots paistab ja siis kostab sealt tekikuhja alt: “Emme, kaua suremine aega võtab?” Või kõik need korrad, kus ta vaatab igatsedes aknast välja ja küsib, et Sannu, millal ta ometi tagasi tuleb? See tema lapsepõlve hiigelkoer, kelle seljas ta ratsutas ning keda üha patsutas.
Selle olen selgeks saanud, et ema ei pea teadma kõiki vastuseid. Piisab, kui ta on kohal. Kui ta on olemas.
Siis ka, kui käib üks tants ja trall ja tagaajamine:) Nii lihtne on öelda, et emme teeb veel selle asja valmis ja siis tolle ja natuke kolmandast ka – ja siis tulen teiega mängima! Ja nad ootavad püüdlikult selle esimese asja ära, jupi teisestki ja siis … näed, et nad enam ei oota. Ja ometi ma tahan koos nendega naerda, hüpata ja tantsida! Ja suvevihmas tiigis ujumas käia ja paljajalu mudas paterdada.
Vahel olen ma nii väsinud, et kätt ka ei jaksa tõsta. Kunagi tundus mulle, et ema on see, kes peab olema alati tugev. Nüüd tean, et ei pea. Ärkan teinekord nendega lõunaunest, põsed täpselt samamoodi padjamustrilised. Ja koristan koos nendega nii, et lükkame pisividinad varbaotsaga diivani alla. Või ei korista parasjagu üldse.
Jah, ema on see, kes on kohal. See tähendab, südamega. Sest sellest ei sõltu ainult sinu lapse õnn. Sellest sõltub tegelikult kõik. Ema südames on me keele pesa. See, kas me keel ja meie ise jääme püsima, sõltub emadest. Sellest, kas nad on oma kallite jaoks kohal. Kas nad võtavad aega oma lastega rääkida, neile laulda, nendega mängida. Selles keeles, mida ainult emad oskavad. Armastuse keeles.
Sookured kriiskasid veel tükk aega pärast seda, kui ma tuppa tulin. Lõikasin need rabarberid pisikesteks juppideks ja tegin koogiks. Mäletan, kui me vanaisa, keda kutsusime Vaasaks, siit läks, siis Mamma küpsetas matusepäeva hommikul kooki. Armastuse kooki. Ise küpsetas. Tal oleks olnud miljon muud asja teha, aga ta valis selle. Ja nii me, lapsed, õpime. Märgates, ja siis, kasvades, valides,  kas teha emana nii või hoopis teisiti. Ma olen valinud Mamma järgi selle, et neil kõige tähtsamatel päevadel teen ma ka kooki. Ja kartulisalatit:)
Ise.
Ise tehtus on armastuse vägi. Ise ja koos tehes räägime armastuse keeles. Oma emade keeles.
Ema on see, kes on südamega kohal. Ja sa õpid seda suuresti tänu neile. Pisikestele inimestele.
Neile me imedele.