Fotograaf Grethe Rõõm

Beebifoto. Perepildistamine. Aktifoto. Pulmafoto. Fotostuudio Rõuges. Info: grethe@mugul.ee

Mõned asjad vajavad küpsemiseks aega. Nii läks ka selle pisikese imega :)

Aga nüüd on see üleval – Lõuna-Eesti haiglas on üleval mu beebifotode püsinäitus! Ja ma olen nii rõõmus, nagu veel üldse olla saab – rõõmus ja tänulik ja õnnelik!:)

Meie pere neli last on kõik selles haiglas sündinud, ja ma olen sealsetele armsatele südamest tänulik nende abi ja toe eest! See, mida need naised seal iga päev teevad, on nii imetlusväärne! Ilus, nii ilus, ja vahel valus – täpselt nagu elugi.

Kui ma praegu veidi rehnungit teen, siis 2/3 piltidest on lapsed, kes on selles haiglas sündinud!

See näitusemõte sai alguse küll juba rohkem kui aasta tagasi, kui mu esimene näitus “Silmapilk” oli vaatamiseks Võru linnagaleriis. Ent nagu ikka, teed plaane, ja läheb nii, nagu minema peab:) Minu suur aitäh Avele, kes näitusemõttest kinni haaras ja nõuga abiks oli! Ning väga võrratule koostööpartnerile Timole Minu Prindist! On täitsa võrreldav tunne hoida käes värskelt trükikojast tulnud raamatupakki oma raamatutega ning trükist tulnud lõuendeid – pikslitest reaalsuseks võlutud piltidega.

Aitäh väikestele armastustele, kes mu piltidel on! Ja südamest aitäh teie vanematele, kes te olete usaldanud pildistamaskäigu ette võtta! Ühtpidi võib mõelda, et mis see siis ära ole – tuled, oled, sinust tehakse pilti ja lähed. Tegelikult on see midagi palju enamat – see nõuab kohalolu, pühendumist ja armastust. Teen oma tööd südame ja armastusega ning üha õppides. Teisiti ma ei taha ega oskagi. Ma usun südamega pildistamisse.

Tänu haigla asjalikule töömehele said kõik lõuendid sirgelt seina. Aitäh!

Lehvitan sellele pisikesele tirtsukesele, kes oli näituse ülespanekupäevaks sündinud – kui palatisse riputamiseks pilti käisin viimas, siis nohises üks imearmas tumedate juustega tüdrukuke emme kaisus magada – ah, see oli nii ilus!

Ja nii rõõm on olnud kuulda, et näitus on nii soojalt vastu võetud!

Aitäh! Aitäh! Aitäh!

Üks armas sõber istus ooteruumis ja mõtles endamisi, et hm, nii soojad pildid, nii tuttava käekirjaga. Ja siis helistas mulle, et kuule! Need on ju sinu pildid! :)


Eilsele näituse avamisele tagasi mõeldes on praegugi veel raske uskuda, et see ei juhtunud unes! Kuigi mu armsa mehe tehtud pildirivi vaatab arvutist täitsa vastu – ehk et ikka ilmsi oli! Südamest aitäh, armsad, et tulite minuga koos rõõmustama!

Mul kipub ikka nii olema, et kui midagi väga-väga rõõmustab ja hinge liigutab, siis hakkab hääl värisema, pisarad tükivad kurku ja silma:) Neid hetki jagus eilsesse palju. Ja mul on kõigi nende üle südamest hea meel! Selle üle, et me lapsed laulsid südamest ja südamesse. Selle üle, et ma suutsin oma kõnes ainult paar asja ära unustada:) Selle üle, et mul on nii imeline töö, mis on mind kokku viinud imeliste inimestega! Nendega, kelleta seda näitust poleks! Selle üle, et Katu oli küpsetanud nii võrratu piruka ja koogikesed, et keele viisid alla! Selle üle, et need fotod ja luuletused, mis on fotodega koos näitusel, tunduvad puudutavat. Selle üle, et mul on maailma parimad sõbrad!

Ütlesin eile ja ütlen praegugi, et koostades näitust, kus lisaks fotodele on luuletused, on tunne, nagu võtaks oma südame ja tõstaks selle kõigile vaatamiseks peopesa peale. Natuke alasti tunne on – igast pildist, igast luuletusest saab aimu, kuiväga ma armastan. Elu. Inimesi. Armastust.

See näituseidee on küpsenud väga pikalt. Ja nagu ikka, on vaja väikest tõuget, et mõttest asi saaks. Nii juhtus ka sel korral: eelmise aasta oktoobrikuus sain e-kirja, et täna on viimane päev anda teada, kui soovid oma näitust näidata Võru linnagaleriis. Tund aega hiljem oli mul näitus valmis:) Õigemini selle kontseptsioon. Ja nõksuke aega hiljem sain kinnituskirja, et juhhei! Aprillikuu lõpuotsas on näitus väga oodatud!

Eile oli nii armas taaskohtuda kõigi nendega, kellest tehtud pildid ka on näitusel. Ja näha, et see armastus, mis oli pildi tegemise ajal, pole kuhugi kadunud! Saladuskatte all saan öelda, et see ei kaogi kunagi! Läbi elu on armastus sinu sees ja sinu ümber ka. Ehk see muutub ja võtab uusi vorme, aga ei kao iial!

Mu armastus ja südamest tänu kuulub mu perele. Neile maailma kõige kallimatele. Sõpradele. Kaasteelistele. Võru linnagaleriile. Kultuurkapitali Võrumaa ekspertgrupile, kes võttis näitust toetada, ja armsale Timole kes tegi fotodest imelised lõuendid! Ja armsatele abilistele, kes aitasid näituse üles panna!

Olete südamest palutud mu näitust vaatama Võru kultuurimajja Kannel. See on avatud 22. maini. Ja kui keegi tunneb, et see näitus võiks kuskil veel kedagi puudutada – olen koostööpakkumistele avatud!


(Foto telefonist)

Selle loo eellugu on pikk. Ja nagu ikka, sai seegi lugu alguse ühest mõttest. Hommikuse kohvijoomise aegu pillatud mõttest. Meil juhtuvadki paljud asjad nii, et emb-kumb meist pillab mõne mõtte. Ja kui teine haagib, siis on hästi. Kui ei haagi, jääb mõte oma aega ootama.

See mõte haakis kohe. Ja pärast natukest kahtlemist, kõhklemist ja arutlusi, et kuidas seda kõige parem korraldada oleks, sündis Plaan:)

Plaan kinkida me kandi suurtele pereldele, kus kasvavad väikesed lapsed, võimalus tulla pildistama. Sellega on ju nii, et oma perest on näha, kuidas kuhugi minek nõuab suurt organiseerimist. Eriti veel pildistama minek! Aitäh teile usaldamast ja tulemast!

Jaanuarist aprillini me pildistasime. Siis said pildid kapaplaadile ja täna panime õde Kessu ja nöps Anniga näituse Rõuge rahvamajja üles. Seda saab vaadata tööpäeviti maikuu lõpuni ning sel pühapäeval, emadepäeval, on rahvamaja uksed lahti kella 11-16.

Näituse pealkirja mõtlesin tükk aega. Kuni eile õhtul järsku teadsin – Perest sünnib armastus. Selline armastus, mis aitab lastel endaks kasvada. Ja pere – sellele pole ühest määratlust. On peresid, kus on ema ja laps. On peresid, kus on ema-isa ja laps. Või lapsed. On peresid, kus lapsi pole. Aga ehk tulevad! Pered on need, kus sünnib armastus. Ja see loeb!

Ühes fotodega said seinale ka mõned mu luuletused. Kaootiline valik just neid ridu, mis mulle endale kuidagi eriti südameligi:)


Suur aitäh Kohaliku Omaalgatuse Programmile ja Rõuge vallale toe eest!

Igal kevadel hõiskab hing sinilillede poole

Kevad!

Läed ja lased

soojuse väe endasse,

viskad pikali sinilillemerre,

ja tead, et igal kevadel

on kellegi hing hõisanud

sinilillede poole.

Nende rõõm tuksub su veres.

Su esiemad,

kes suplesid sinilillemeres

oma kevadeti,

kes suudlesid suvesid kirgliselt nii,

et vahel tunned oma suvesuudlustes

nende hinge.

Sinilill ja pääsulaul,

need pisikesed igapäevased imed

põimivad ühte omadega.

Nendega, kes toitsid end

unistusest sündinud teoga.

Kes rõõmustasid ja rõkkasid,

armastasid ennast ja lähedast.

Kes vahel kurvastasid,

sest elu on elu.

Sinilille samblaselt siidjas lõhn

toob südametukseks kokku

sind oma esiemadega.

Lubab tunda

nende olemise väge.

Sinus eneses.

Hingad ja joovastud –

sa ise oled

oma maailma looja.

Sa läed.

Lood edasi oma elu.

Hindad eilset ja

tervitad homset.

Sest igal kevadel hõiskab hing

sinilillede poole.


Kirjutatud 10. mai 2013 , 365, fotograaf Tags: , , , ,