Fotograaf Grethe Rõõm

Beebifoto. Perepildistamine. Aktifoto. Pulmafoto. Fotostuudio Rõuges. Info: grethe@mugul.ee

Üks nunnult šikk kutt käis mul külas! Tõeline naerupall!


Mis teeb ühe lapse õnnelikuks? See, kui emal-isal on tema jaoks segamatult aega. Ja mis teeb ema-isa õnnelikuks? See, kui nad saavad koos oma kallitega segamatult olla.
Perepildistamine on kõige-kõige mõnusam pereaeg! See aeg, kus saab oma kallitega mängida. See aeg, kus saab oma kallitega koos olla nii, et tööasjad on jäänud valgusaastate kaugusele. See aeg, mis on kõige parem aeg.
Koos mängimise aeg.
Koos olemise aeg.

Ja kirsina tordil jääb sellest hulk mälestusi. Mitte ainult mälupilte, vaid ka päris reaalseid pilte. See on see väärtus, mida üks perepildistamine endaga kaasas kannab. Ja see on see, mida ma fotograafina pakun. Seda, et teil on mu juures hea olla. Seda, et te olete oodatud ja rõõmuga vastu võetud.
Ilusad ja helged pildid, need tulevad ka! Alati tulevad!

Ja juba natuke suuremate ja natuke väikeste laste emana tean öelda, et ükski laps pole perepildistamiseks liiga vana ega liiga noor:) Sest pere on PERE alati. Siis, kui nad on väikesed nagu püksinöpsid. Ja siis, kui nende vanust saab juba mitme numbriga kirjutada. Neil piltidel on üks armasarmas pere, kes tuli mu juurde tähistama … emme-issi pulmaaastapäeva! Laste algatusel! Kas pole mitte võrratu!

Ja on nii suur rõõm, kui ma saan ühe erilise päeva veelgi meeldejäävamaks muuta. Aitäh, armsad!


Me oleme Emmaga kohtunud juba väga mitu korda. Siis, kui ta oli pisike nagu nööp. Ja siis natuke suurem. Ja siis veel natuke suurem. Nüüd küsis ta ükspäev emmelt, et huvitav, kas Grethe tunneb mind ikka ära, ma olen ju nii suureks kasvanud!

Tundsin:)

Ja Emma otsustas, et sel korral tahaks ta pilte … koos me siidikanaga. Ütles, et jah, võtame ühe kana pildistama kaasa!

Võtsimegi.

Emma emme ja issi võtsime ikka ka kaasa:)


Selle suve kõige magusam päev.

Nagu näha, oli meil meevõtmisel tööjaotus kenasti paigas – vanaema ja issi majandasid tarude juures, taadu vurris ja lapsed sõid ja ma tegin pilti. Vähimagi liialduseta ütlen, et see on maailma parim mesi. Sama maitsega, nagu oli me vanaisa Vaasa mesilaste mesi – tummiselt magus, kuldselt särava suve maitsega.

Kevadel kinkisid vanemad Taavile sünnipäevaks kolm tarutäit mesilasi. Nende unistustega ju kord on nii, et need saavad teoks – Taavi on aegu mõelnud, et ühes maakodus võiks ikka mesilased sumiseda ja laual – seal võiks olla oma talu mesilaste mesi. Ja nüüd ongi!


On pilte, mis peavad olema.

Meist kahest.

Sellest õrnusest, mis on me vahel.

Sellest tugevusest.

Sellest ilust.

Sellest armastusest.

Sellest naerust.

Sellest, mis päriselt loeb.

Sellest, mis on.

See ei loe, et sa ei tea, kuidas pildil seista, istuda või olla.
Loeb see, et sa tahad.
Tahad tulla pildistama mu juurde, sest sa tead, et ma aitan.
Annan kätte teeotsa, suunan ja samas – sa oled sina ise.
Oma ehedusega.
Oma kordumatusega.
Sellega, mis parasjagu on.
Selle armastusega, mis on.
Täna.

Mida rohkem ma maailma näen, seda enam tean – inimesed on ilusad.

Imeilusad oma armastuses.

Jah, ma pildistan alati armastust. Olgu mu kaamera ees paarid või pered või ollakse täiesti üksi.

Alati pole see suurte ja siravate tähtedega kirjutatud. Vahel on see sootuks vaikne, aga ometi tugevam kui kivi.

Igaühel isemoodi ja oma. Aga mis on kõige imelisem – igaühel küll isemoodi, aga kordagi pole juhtunud, et seda pole.
Armastus on.
Alati.


Korjasin eile Anni sünnipäevakoogi jaoks tänavusi esimesi rabarbereid. Neid mahlaseid, hamba all prõksuvaid, talveunest äratajaid.
Ja tabasin ennast mitu korda mõttelt, et me Anni, ta on ärataja. Oo jaa!
Võib ju mõelda, et neljanda lapse puhul toimetad kinnisilmi. Kõik on teada ja tuttav, juba käidud tee. Ent ometi on iga laps nii isesugune, nii isemoodi armas, nii ISE.
Mäletan nii selgelt, kuidas ma aastaid pärast Sassu sündi ei julgenud teisele lapsele isegi mõelda. Kartsin, et ei oska mahutada armastust tema vastu kuhugi – mulle tundus, et kogu mu süda on armastust täis ja kuhu mahuks see armastus, mis tuleb veel ühe lapsega kaasa? Nüüd tean, et ühte südamesse mahub neid me armastusi kohe täitsa mitu.
Rabarberid on praegu esimese koogi jaoks täpselt parajad. Mahlast pakatavad, mõnusalt vaksapikkused. Lõikad ja sülg hakkab jooksma, sest see on täpselt SEE – krõmps, mahlane ja nii hapu, et hammustad ja pigistad silmad kinni. Hapususest ja mõnust ka. Kaksasin nende peopesasuurused lehed maha ja tiigi taga kriiskasid sookured. Esimest korda sättisid nad oma armumängu me heinamaale. Võib-olla lihtsalt olin esimest korda nii kohal, et seda märgata?
Seal neid rabarberilapsukesi noppides ja kuulates kriiskavaid sookurgi, kes on parasjagu  ühe eluringi loomise lävel, kõndisin korraks täitsa algusesse.
Kes on ema?
Olen sellele mõelnud. Pikalt ja palju. Sest hoolimata sellest, et olen ema olnud varsti juba 18 aastat, ronib ikka kuskilt välja kartus, et ehk pole ma emana piisav. Ehk ei tee ma piisavalt. Tahan ju, nagu kõik emad, et nende lapsed on õnnelikud.
Ja ma pole suutnud välja mõelda ühtki muud vastust peale selle, et ema on see, kes on südamega kohal. Mul ei tule see sugugi kogu aeg välja, ikka on hetki, kus töö- ja muud asjad kasvavad nii üle pea, et endagi jaoks pole aega, teistest rääkimata. Aga ma üha õpin. Olema eelkõige enda jaoks, et siis jaksaks ja oskaks olla ka teiste jaoks. Selle olen küll nende aegade jooksul selgeks saanud, et ema ei saa üha anda. Tal peab olema see miski, mis on ainult tema, see miski, mis teda sütitab, see miski, mis laeb. Mõtted, mis poevad paberile; sõrmed mullas; hääl, mis paisub lauluks; jooksukingad jalas, vardakott süles – neid laadijaid on terve maailmatäis! Ja kui leiad selle Oma ja Õige, oma kire, oh, see on võrratu! Selleks, et oleks anda, tuleb enne end täita. Mul on tunne, et kui ema põleb – teda sütitab miski, mis paneb ta elama, sütitab ta ka oma lapsi. Elama kirega.
See vastutus võtab vahel põlvist nõrgaks. See teadmine, et mu tehtavast või tegemata jätmisest sõltub nende pisikeste inimeste elus nii palju. Ja mitte ainult tehtavast – ka see loeb, mida ja kuidas ma mõtlen. Pere tee on üks kasvamise tee. Kasvab ema, kasvab isa, kasvab laps. Ja sugugi pole alati nii, et ema-isa on need õpetajad.
Kui meil Sassu sündis, olime pidevalt ninapidi raamatus – kõik see tehniline oli vaja selgeks saada – millal ja kuidas mähkida? Appi, tal on jala peal mingi punn! Miks ta öösiti üles ärkab? Paljundasime isegi ühe suure ja targa raamatu endale, sest ostmiseks polnud meil raha.
See kõik saab selgeks. Ses mõttes on tõesti nii, et kogu selle “tehnilise” värgi teed neljanda lapsukese puhul tõesti peaaegu kinnisilmi. Mähku alla – hops! tahab süüa – aga palun – tiss on siin! Aga kõik see, millest raamatutes ei kirjutata, kõik see, mis tuleb ainult koos temaga, seda ei saa enne õppida. See on alati uus. Ja sina emana oled uus. Vahel muigan, kui erinev on see tänane mina sellest, kes oli. Sassu oli vast paariaastane, kui juhtusime ühele kevadkontserdile. Mäletan oma jahmatust, kui nägin seal paari, turvahäll käevangus – mehel habe hall, naiselgi juustes halli. Et appikene, kas nii vanad inimesed saavad ka veel lapsi :D (pakun, et nad võisid vast olla neljakümnesed). Praegu ajab see nii enda üle naerma:) See naermine ei tähenda kuidagi hinnangu andmist, et see toonane mina oleks olnud halvem või praegune oleks parem, oo ei. Nii lihtsalt on. Elu on üks kasvamine. Ja see on nii tore!
Sa oled kohal. Ka nendel hetkedel, kui endal on nii raske olla, et kohe on. Mida sa ütled lapsele, kes vaatab Mammat, kes on toodud kirikusse, et kõik kallid saaksid temaga hüvasti jätta, ja küsib, et millal Mamma tagasi koju tuleb? Või see, kus sa oled just head-ööd-kalli teinud, ta on nii teki sisse mähkunud, et ainult ninaots paistab ja siis kostab sealt tekikuhja alt: “Emme, kaua suremine aega võtab?” Või kõik need korrad, kus ta vaatab igatsedes aknast välja ja küsib, et Sannu, millal ta ometi tagasi tuleb? See tema lapsepõlve hiigelkoer, kelle seljas ta ratsutas ning keda üha patsutas.
Selle olen selgeks saanud, et ema ei pea teadma kõiki vastuseid. Piisab, kui ta on kohal. Kui ta on olemas.
Siis ka, kui käib üks tants ja trall ja tagaajamine:) Nii lihtne on öelda, et emme teeb veel selle asja valmis ja siis tolle ja natuke kolmandast ka – ja siis tulen teiega mängima! Ja nad ootavad püüdlikult selle esimese asja ära, jupi teisestki ja siis … näed, et nad enam ei oota. Ja ometi ma tahan koos nendega naerda, hüpata ja tantsida! Ja suvevihmas tiigis ujumas käia ja paljajalu mudas paterdada.
Vahel olen ma nii väsinud, et kätt ka ei jaksa tõsta. Kunagi tundus mulle, et ema on see, kes peab olema alati tugev. Nüüd tean, et ei pea. Ärkan teinekord nendega lõunaunest, põsed täpselt samamoodi padjamustrilised. Ja koristan koos nendega nii, et lükkame pisividinad varbaotsaga diivani alla. Või ei korista parasjagu üldse.
Jah, ema on see, kes on kohal. See tähendab, südamega. Sest sellest ei sõltu ainult sinu lapse õnn. Sellest sõltub tegelikult kõik. Ema südames on me keele pesa. See, kas me keel ja meie ise jääme püsima, sõltub emadest. Sellest, kas nad on oma kallite jaoks kohal. Kas nad võtavad aega oma lastega rääkida, neile laulda, nendega mängida. Selles keeles, mida ainult emad oskavad. Armastuse keeles.
Sookured kriiskasid veel tükk aega pärast seda, kui ma tuppa tulin. Lõikasin need rabarberid pisikesteks juppideks ja tegin koogiks. Mäletan, kui me vanaisa, keda kutsusime Vaasaks, siit läks, siis Mamma küpsetas matusepäeva hommikul kooki. Armastuse kooki. Ise küpsetas. Tal oleks olnud miljon muud asja teha, aga ta valis selle. Ja nii me, lapsed, õpime. Märgates, ja siis, kasvades, valides,  kas teha emana nii või hoopis teisiti. Ma olen valinud Mamma järgi selle, et neil kõige tähtsamatel päevadel teen ma ka kooki. Ja kartulisalatit:)
Ise.
Ise tehtus on armastuse vägi. Ise ja koos tehes räägime armastuse keeles. Oma emade keeles.
Ema on see, kes on südamega kohal. Ja sa õpid seda suuresti tänu neile. Pisikestele inimestele.
Neile me imedele.

Me elus on mõned verstapostid, mille võimuses on peatada argirutt. Need mõned verstapostid sunnivad võtma aega. Et olla kohal ja oma kallitega. Verstapostid, mis sunnivad tunnetama, et nad, me kullakesed, kasvavad nii ruttu.

Lasteaia lõpetamine on üks nendest.

See on see päev, kus su tilluke nöps saab korraga suureks.

Olen emana käinud kahel lasteaia lõpupeol. Ja tunnistan ausalt, et ma ei mäleta neist kummastki suurt midagi peale tunde, et korraga on ilus ja valus.

Fotograafina olen lasteaia lõpupidudel käinud nüüd juba vist küll viiel järjestikusel kevadel. Ja mulle nii meeldib! Meeldib see elevus, ilu, ja härdus. Ja üle kõige meeldib see armastus, mis sel päeval eriti eredalt paistab välja vanemate pilgust, millega nad oma kullakesi paitavad. Armastus puudutab alati.

Olen järjest enam hakanud mõistma, et meil on neid pidusid vaja. Neid omamoodi tseremooniaid, mis lõpetavad ühe tee ja aitavad alata järgmisel. Aitavad pühitseda elu. Ja see on nii tore, et neisse pidudesse mahub alati kõike: nalja ja naeru, härdaid hetki, kallistusi ja kõige enam rõõmu! Rõõmu koos olemisest. Ja meil on vaja, et neist hetkedest jääksid mälestused ka paberile – pildialbumisse, fotoraamatusse, seinale.

Lasteaia lõpupidu pildistades jäädvustan peol toimuva, käin kaameraga rühmaruumis ning pildistan pärast pidu soovijaist perepilte. Täpsema info saad mulle kirjutades: grethe@mugul.ee

Ühest armsast lasteaialõpetamisest meisterdasin uue lõpupidudehooaja eel slaidshow. Proovisin aasta tagasi esimesi kordi ka liikuvat pilti teha:)

Armastusega

Grethe


Kui ma eile hommikul Balti pulma- ja portreefoto konkursi kodulehte vaatasin, ei saanudki korraga aru, et toredasti läks. Klõpsasin arvuti kinni, käisime tiiru Võruski ära, kui järsku plahvatas, et mu tehtud pilt oli beebide kategoorias paremuselt teine! Nii äge!

Ah, muidugi oleks  nii väga tore olnud ka võita, kes siis ei tahaks, onju:) Aga paremuselt teise foto autor olla on ka täitsa uhke värk! Rõõmustan koos esikoha toonud foto autori Anne-Mai Pälloga – Sa teed väga armast tööd!

Võistlustega on selline naljakas asi – ühtpidi tean küll, et see on kellegi väga subjektiivne arvamus, ent teisalt on see natuke ka maamärk. Et kus mu tööd ühe žürii arvates oma kasvamises parasjagu paiknen. Selle üle ma üha mõtlen, et kas mul tegelikult ka on vaja sellist teadmist, või on see üks trikk, millega ego lae alla saata, aga välja pole ma seda veel mõelnud ja nii said ka sel aastal pildid konkursile saadetud (eelmisel aastal sai me Annist ja Mammast tehtud pilt vist viienda koha, kui õigesti mäletan). Seda, kas järgmisel aastal ka saadan, veel ei tea:)

Ma koheüldse ei varjagi, et mul on nii hea meel:)! Aitäh, mu imelised modellid! Aitäh, sõber Anu!

Lastekategooria 5. koht! Aitäh, armas Hellika! Sa oled imeäge tüdruk!

Mõned märksõnad panen enda jaoks kirja. Et  suuremjagu auhinnatud töid olid must-valged. Ent ma armastan värve. Muidugi meeldib mulle must-valge pildimaailm ka, see loob salapära ja vahel sügavust, ent värvid, nendega saab luua emotsiooni. See Annist tehtud pilt sai 9. koha.

Lisaks jumaldan ma, kui pildil on pärisemotsioon. See miski, mis eristab inimhinge nukust. See miski, mis on elus. See miski, mis mind puudutab. Ja see naerupilt sai 10. koha.

Vahel on niiväga vaja kuulda teist arvamust. Sest fotograaf on looja. Pildid pole pelgad klõpsud – eeltöö võtab aega (mõtlen, kuidas pildistada; mis nipiga saada ehe emotsioon), pildistamine võtab aega ja järeltöötlus samuti. Mõnikord kulub ühe pildi valmimiseks täistööpäev! Ja veel rohkemgi! Maaema pildi tegemiseks kulus ajalises mõttes lausa mitu päeva – ühel öösel tuli mõte, siis tuli kampa armas sõber Anu, kes aitas mõelda, kuidas juukseid sättida; siis selgus, et pisikesese nööbikese emme oli nõus kaasa lööma, ja õues trehvas oli sedavõrd soe ilm, et sai pildistada. Aitäh-aitäh-aitäh!

Rõõm on, et žürii hindas mu töid nii kõrgelt, ent veel suurem rõõm on mul iga tagasiside eest, mis mu juures pildistamas käinutelt saan. Žüriiliige heitis pildile mõned pilgud, ent oma kallitega pildistamas käimisest seinale riputatud lõuendid, neid vaadatakse iga päev. Alles üleeile kohtusin uuesti perega, kes käis mu juures pildistamas mõned aastad tagasi, ning kui laps ütleb mulle, et tead, mul on seinal see pilt, mis me ükskord ammu tegime, ja ma armastan seda – vaat see toob mul rõõmsa pisara silma. Aitäh, mu armsad!

Ja aitäh, mu armas pere ja sõbrad, kes te vahel näete, kuidas ma käin nagu munavalus kana ja ei saa ega saa SEDA pilti tehtud, mis mõtteis mõlgub. Ja et te elate üle kõik mu õppimised:) See on vist küll üks igikestev protsess, mis eal ei saa otsa. Ja aitäh, et te rõõmustate koos minuga. Just eile taipasin, et seda on ka vaja. Pühitseda oma loomingut. Tavaliselt kipub minema nii, et midagi ülivägaägedat saab valmis, ja ma mõtlen, et sai jah üsna tore. Ja hakkan järgmist asja tegema.

Vaat nüüd ma enam ei tee nii:)! Lõpetasin just imemaitsva tordi söömise. Ah, nii hea!

Ja tunne, see on nii hea! Mitte selle konkursi pärast. Vaid seepärast, et mu sees on hea tunne:) Teadmisest, et mu piltidel on nii armsad inimesed. Teadmisest, et teen midagi, mis on mu südames.


Mõned asjad vajavad küpsemiseks aega. Nii läks ka selle pisikese imega :)

Aga nüüd on see üleval – Lõuna-Eesti haiglas on üleval mu beebifotode püsinäitus! Ja ma olen nii rõõmus, nagu veel üldse olla saab – rõõmus ja tänulik ja õnnelik!:)

Meie pere neli last on kõik selles haiglas sündinud, ja ma olen sealsetele armsatele südamest tänulik nende abi ja toe eest! See, mida need naised seal iga päev teevad, on nii imetlusväärne! Ilus, nii ilus, ja vahel valus – täpselt nagu elugi.

Kui ma praegu veidi rehnungit teen, siis 2/3 piltidest on lapsed, kes on selles haiglas sündinud!

See näitusemõte sai alguse küll juba rohkem kui aasta tagasi, kui mu esimene näitus “Silmapilk” oli vaatamiseks Võru linnagaleriis. Ent nagu ikka, teed plaane, ja läheb nii, nagu minema peab:) Minu suur aitäh Avele, kes näitusemõttest kinni haaras ja nõuga abiks oli! Ning väga võrratule koostööpartnerile Timole Minu Prindist! On täitsa võrreldav tunne hoida käes värskelt trükikojast tulnud raamatupakki oma raamatutega ning trükist tulnud lõuendeid – pikslitest reaalsuseks võlutud piltidega.

Aitäh väikestele armastustele, kes mu piltidel on! Ja südamest aitäh teie vanematele, kes te olete usaldanud pildistamaskäigu ette võtta! Ühtpidi võib mõelda, et mis see siis ära ole – tuled, oled, sinust tehakse pilti ja lähed. Tegelikult on see midagi palju enamat – see nõuab kohalolu, pühendumist ja armastust. Teen oma tööd südame ja armastusega ning üha õppides. Teisiti ma ei taha ega oskagi. Ma usun südamega pildistamisse.

Tänu haigla asjalikule töömehele said kõik lõuendid sirgelt seina. Aitäh!

Lehvitan sellele pisikesele tirtsukesele, kes oli näituse ülespanekupäevaks sündinud – kui palatisse riputamiseks pilti käisin viimas, siis nohises üks imearmas tumedate juustega tüdrukuke emme kaisus magada – ah, see oli nii ilus!

Ja nii rõõm on olnud kuulda, et näitus on nii soojalt vastu võetud!

Aitäh! Aitäh! Aitäh!

Üks armas sõber istus ooteruumis ja mõtles endamisi, et hm, nii soojad pildid, nii tuttava käekirjaga. Ja siis helistas mulle, et kuule! Need on ju sinu pildid! :)


Sel tunnil seal õhtul on valgus kuldsemast kuldsem. Kui saaks, siis pildistakski ainult siis:) Eriti nii nunnut piigat!