Fotograaf Grethe Rõõm

Beebifoto. Perepildistamine. Aktifoto. Pulmafoto. Fotostuudio Rõuges. Info: grethe@mugul.ee

Me elus on mõned verstapostid, mille võimuses on peatada argirutt. Need mõned verstapostid sunnivad võtma aega. Et olla kohal ja oma kallitega. Verstapostid, mis sunnivad tunnetama, et nad, me kullakesed, kasvavad nii ruttu.

Lasteaia lõpetamine on üks nendest.

See on see päev, kus su tilluke nöps saab korraga suureks.

Olen emana käinud kahel lasteaia lõpupeol. Ja tunnistan ausalt, et ma ei mäleta neist kummastki suurt midagi peale tunde, et korraga on ilus ja valus.

Fotograafina olen lasteaia lõpupidudel käinud nüüd juba vist küll viiel järjestikusel kevadel. Ja mulle nii meeldib! Meeldib see elevus, ilu, ja härdus. Ja üle kõige meeldib see armastus, mis sel päeval eriti eredalt paistab välja vanemate pilgust, millega nad oma kullakesi paitavad. Armastus puudutab alati.

Olen järjest enam hakanud mõistma, et meil on neid pidusid vaja. Neid omamoodi tseremooniaid, mis lõpetavad ühe tee ja aitavad alata järgmisel. Aitavad pühitseda elu. Ja see on nii tore, et neisse pidudesse mahub alati kõike: nalja ja naeru, härdaid hetki, kallistusi ja kõige enam rõõmu! Rõõmu koos olemisest. Ja meil on vaja, et neist hetkedest jääksid mälestused ka paberile – pildialbumisse, fotoraamatusse, seinale.

Lasteaia lõpupidu pildistades jäädvustan peol toimuva, käin kaameraga rühmaruumis ning pildistan pärast pidu soovijaist perepilte. Täpsema info saad mulle kirjutades: grethe@mugul.ee

Ühest armsast lasteaialõpetamisest meisterdasin uue lõpupidudehooaja eel slaidshow. Proovisin aasta tagasi esimesi kordi ka liikuvat pilti teha:)

Armastusega

Grethe


Mul on oma lapsepõlvest album. Selline tuhmide roosade kaantega ja seal vahel on pildid alates sellest, kui olin hirmus pisike ja siis natuke suurem ja veel natuke suurem.

Lasteaiapilte on ka.

Ja kõik need on ühesugused. Me rühmatäis lapsi on sätitud ilusasti istuma. Kenasti täiskasvanulikult. Ja on nii tore, et need pildid on! Sest muid pilte lasteaiast pole.

Ei ühtki sellist, kus laps oleks laps.

Mind on üha kutsutud lasteaedadesse pildistama. Ja alati on olnud kutsujaks keegi, kes veidigi teab, et ma ei pildista “istume-kõik-käed-kenasti-põlvedel-pilte”. Sest neid pilte ma tõesti ei tee. Mu pildistamine võtab rohkem aega kui see traditsiooniline, aga olen südamest seda meelt, et pildilt peab paistma see, kes seal pildil on. Ja kui seal on laps, kes üle kõige armastab mängida ja naerda…

Pildistamine on lõbus! Ja lahe! See on kõige mõnusam mäng, mis üldse olla saab! Pildistamine pole midagi hirmus tõsist ja ranget. Ja seda ei pea kohe üldse natuke kartma.

Oo ei!

Pildistamine on tore! Ja lapsed peavad saama olla lapsed! Mis oleks, kui lapsi pildistab fotograaf, kes oskab nendega suhelda nii, et lastel on hea ja lõbus olla?

Ja neil piltidel, mis lasteaias tehakse – nende traditsiooniliste kõrval võiks olla ka pildid, kus lapsed … on lapsed.

Ühes armsas lasteaias oli tüdrukutenädal, mis lõppes reedega, kus printsessidele tehti soengud ja üks armas emme tegi imelise tordi.

Lustilist nädalavahetust!


See sügis on endaga toonud palju põnevaid tegemisi. Ühe selle, mis kvalifitseerub “põneva” ja “mõnusa” ja “armsa” alla, idee tuli Seitsmese mehega teisel koolipäeval kooli kaasa minnes. Läksin fotoaparaadiga, et neil, kes seal esimeses klassis alustasid, oleks kunagi pikkade aastate pärast meeles, kuidas see päris esimene päristund oli.

Tagasi kodus, kurvastasin natuke, et polnud varem taibanud näpsata üht päeva, et minna kaameraga kaasa lasteaeda – et oleks tulevikus vaadata, mida nad seal lasteaias päeva vältel tegid. Aeg, see läeb ju nii kähku, et varsti enam ei mäletagi, kuidas käis söömine-joomine ja kätepesu ja mida tehti sporditunnis ja kuidas kõik see pere ennast seal lõunaunele sättis. Peopilte on ju küll ja veel, aga neid argiseid, mis näitavad, kuidas natuke kakeldi ja siis oldi jälle sõbrad ja natuke nuteti ja naerdi ja tantsiti ja tralliti ja nii möödaminnes poetati selliseid pärleid, et täiskasvanud on naerust koomas – neid argiseid pole.

Rääkisin oma ideest ja selgus, et ma polegi ainus, kes sellistest piltidest puudust tunneb:) Nii olen nüüd käinud kaameraga lasteaedades külas. Ärganud hommikuti varavara ja teretanud rühmauksel ja pildistanud, kuidas nad söövad ja sporditunnis ja laulmas käivad ja ennast riidesse panevad ja õues müttavad ja mängivad ja joonistavad ja rõõmustavad ja siis natuke kurvastavad.

Ja see on NII lahe! Lapsi on imevahva pildistada. Tõeliselt imevahva. Sest nad tulevad, raputavad sind varrukast ja teatavad iseteadlikult oma lokikesi raputades ning pilku kaamerasse rihtides: “MINA olen rühma kõige ilusam tüdruk!”

Või siis hüüavad: “Tädi Grethe, ma teen kukerpalli, pildista nüüd!”

Või siis koputavad sõbrale sõbralikult klotsiga vastu pead ja kui sõber nutuvõru ümber suu veab, patsutavad lohutavalt õlale: “Ära nuta, vahel lihtsalt juhtub!”

Või siis mängivad nii raevukalt nukunurgas ema, et nukk, keda kallistamise eesmärgil raudses haardes hoitakse, vajab kosumiseks nädalat.

Või siis poevad lõunaunele – sätivad pea padjale ning naeratavad läbi hoobilt saabunud une nagu väikesed inglid.

Tööd on sellise pildistamisega palju – pildistamisajale võib vabalt lisada teist samapalju arvutis ja natuke veel peale. Seel põhjusel, et kõik need pildid jagan laste vahel ära – igaüks saab oma plaadi, kus on peal pildid temast ja teises albumis rühma üldpildid. Aga see on üks mõnus töö.

Seal päris esimeses rühmas, mida septembris pildistasin, käib mängimas Karola. Üks armas väike sõber. Murdosakese piltidest jagan Karola emme loal teiega.


Kirjutatud 26. oktoober 2011 , Fotomugulad, Lapsed, fotograaf Tags: ,