Fotograaf Grethe Rõõm

Beebifoto. Perepildistamine. Aktifoto. Pulmafoto. Fotostuudio Rõuges. Info: grethe@mugul.ee

Pisike Meriliis on me oma Rõuge valla tüdruk. Ja tema emme oli enne oma printsessi sündi meie Kirke lasteaiaõpetaja. Imetore õpetaja!

Nüüdseks on juba mitu me valla pisikest oma kinkekaardi ära kasutanud ja pildistama tulnud. Ja ma teadsin juba siis, kui see me pisikestele vallakodanikele esimese pildistamise kinkimine oli alles ideepojuke mu peas, et kõik need pildistamised saavad olema armsad. Ja nii ongi läinud!

Ja mitu-mitu pildistamist on veel ees!

Mu stuudios on vist nii hea olla, et kõik need pisikesed inimesed, kes meile tulevad, muhelevad üha. Muidugi annavad nad märku, kui kõht tühjaks läheb või kui emme sülle tahaks, ja seda nad peavadki tegema! Aga suuremjagu ajast nad muhelevad. Uudistavad. Sirutavad varbaid. Ja muhelevad taas.

Ah, mul on ikka maailma kõige armsam töö!


Ja nii ta muheles. Emme süles. Ja issi süles. Omade juures on nii hea olla!


Üks nunnult šikk kutt käis mul külas! Tõeline naerupall!


no one else, my loved one, will sleep in my dreams …

Lauri ütles pärast pildistamist. Et ta poleks elus ette kujutanud, et üks pildistamine võiks olla midagi … nii ägedat.

Ühe fotograafi jaoks ülim kiitus.

Aitäh.


Mis teeb ühe lapse õnnelikuks? See, kui emal-isal on tema jaoks segamatult aega. Ja mis teeb ema-isa õnnelikuks? See, kui nad saavad koos oma kallitega segamatult olla.
Perepildistamine on kõige-kõige mõnusam pereaeg! See aeg, kus saab oma kallitega mängida. See aeg, kus saab oma kallitega koos olla nii, et tööasjad on jäänud valgusaastate kaugusele. See aeg, mis on kõige parem aeg.
Koos mängimise aeg.
Koos olemise aeg.

Ja kirsina tordil jääb sellest hulk mälestusi. Mitte ainult mälupilte, vaid ka päris reaalseid pilte. See on see väärtus, mida üks perepildistamine endaga kaasas kannab. Ja see on see, mida ma fotograafina pakun. Seda, et teil on mu juures hea olla. Seda, et te olete oodatud ja rõõmuga vastu võetud.
Ilusad ja helged pildid, need tulevad ka! Alati tulevad!

Ja juba natuke suuremate ja natuke väikeste laste emana tean öelda, et ükski laps pole perepildistamiseks liiga vana ega liiga noor:) Sest pere on PERE alati. Siis, kui nad on väikesed nagu püksinöpsid. Ja siis, kui nende vanust saab juba mitme numbriga kirjutada. Neil piltidel on üks armasarmas pere, kes tuli mu juurde tähistama … emme-issi pulmaaastapäeva! Laste algatusel! Kas pole mitte võrratu!

Ja on nii suur rõõm, kui ma saan ühe erilise päeva veelgi meeldejäävamaks muuta. Aitäh, armsad!


Me oleme Emmaga kohtunud juba väga mitu korda. Siis, kui ta oli pisike nagu nööp. Ja siis natuke suurem. Ja siis veel natuke suurem. Nüüd küsis ta ükspäev emmelt, et huvitav, kas Grethe tunneb mind ikka ära, ma olen ju nii suureks kasvanud!

Tundsin:)

Ja Emma otsustas, et sel korral tahaks ta pilte … koos me siidikanaga. Ütles, et jah, võtame ühe kana pildistama kaasa!

Võtsimegi.

Emma emme ja issi võtsime ikka ka kaasa:)


See me elu siin Maal on kord juba nii seatud, et lapsed on armastuse kandjad. Selle armastuse, millest nad sündisid, kannavad nad edasi oma lastele. Ja nemad omakorda enda lastele. Nii pole hirmugi, et armastus otsa saaks! Ja peres, kus on kolm kullatera, kolm pisikest armastust, on rõõmu ja lihtsalt olemise lusti kolmekordses koguses!


Käisime Riinuga pildistamas me mõlema jaoks armsates kohtades – Vastseliinas Kirikumäe järve ääres ja Vana-Vastseliinas. On nii suur õnn, et mu kaamera ette usaldavad ennast imelised naised. Hingelt ilusad. Välimusest ma ei räägigi!

Imestan alati, kuidas juhtub nii, et me rändame siin ilmas, elame oma elu, ja siis ühel päeval trehvad ning kuigi sa pole varem kohtunud, on miskipärast tunne, nagu teaks teineteist nii umbes lapsest saati:)
Ja see pisike printsess, kes me kohtumise ja pildistamise põhjuseks oli, on nüüdseks juba me hulka saabunud! Helget elu sulle, armas!


Selle suve kõige magusam päev.

Nagu näha, oli meil meevõtmisel tööjaotus kenasti paigas – vanaema ja issi majandasid tarude juures, taadu vurris ja lapsed sõid ja ma tegin pilti. Vähimagi liialduseta ütlen, et see on maailma parim mesi. Sama maitsega, nagu oli me vanaisa Vaasa mesilaste mesi – tummiselt magus, kuldselt särava suve maitsega.

Kevadel kinkisid vanemad Taavile sünnipäevaks kolm tarutäit mesilasi. Nende unistustega ju kord on nii, et need saavad teoks – Taavi on aegu mõelnud, et ühes maakodus võiks ikka mesilased sumiseda ja laual – seal võiks olla oma talu mesilaste mesi. Ja nüüd ongi!


On pilte, mis peavad olema.

Meist kahest.

Sellest õrnusest, mis on me vahel.

Sellest tugevusest.

Sellest ilust.

Sellest armastusest.

Sellest naerust.

Sellest, mis päriselt loeb.

Sellest, mis on.

See ei loe, et sa ei tea, kuidas pildil seista, istuda või olla.
Loeb see, et sa tahad.
Tahad tulla pildistama mu juurde, sest sa tead, et ma aitan.
Annan kätte teeotsa, suunan ja samas – sa oled sina ise.
Oma ehedusega.
Oma kordumatusega.
Sellega, mis parasjagu on.
Selle armastusega, mis on.
Täna.

Mida rohkem ma maailma näen, seda enam tean – inimesed on ilusad.

Imeilusad oma armastuses.

Jah, ma pildistan alati armastust. Olgu mu kaamera ees paarid või pered või ollakse täiesti üksi.

Alati pole see suurte ja siravate tähtedega kirjutatud. Vahel on see sootuks vaikne, aga ometi tugevam kui kivi.

Igaühel isemoodi ja oma. Aga mis on kõige imelisem – igaühel küll isemoodi, aga kordagi pole juhtunud, et seda pole.
Armastus on.
Alati.