Fotograaf Grethe Rõõm

Beebifoto. Perepildistamine. Aktifoto. Pulmafoto. Fotostuudio Rõuges. Info: grethe@mugul.ee

Ühel kenal kevadisel päeval käis mul üks armas pere väga kaugelt külas. Kuigi me kohtumise algus oli nõksuke nutune, sest kes see ikka tahab ärgata ja siis kohe siuh! pildistamisvormis olla, läks edasi järjest lõbusamaks. Ja see kiri, mis emme Kerli mulle pärast piltide kättesaamist saatis, on mul arvuti kõrvale välja prinditud. Kui vahel on selline vihmasema tujuga päev, siis hea sõna teeb tuju kohe mitu kraadi päikselisemaks. Aitäh!


Ja nii ta muheles. Emme süles. Ja issi süles. Omade juures on nii hea olla!


Üks nunnult šikk kutt käis mul külas! Tõeline naerupall!


Mis teeb ühe lapse õnnelikuks? See, kui emal-isal on tema jaoks segamatult aega. Ja mis teeb ema-isa õnnelikuks? See, kui nad saavad koos oma kallitega segamatult olla.
Perepildistamine on kõige-kõige mõnusam pereaeg! See aeg, kus saab oma kallitega mängida. See aeg, kus saab oma kallitega koos olla nii, et tööasjad on jäänud valgusaastate kaugusele. See aeg, mis on kõige parem aeg.
Koos mängimise aeg.
Koos olemise aeg.

Ja kirsina tordil jääb sellest hulk mälestusi. Mitte ainult mälupilte, vaid ka päris reaalseid pilte. See on see väärtus, mida üks perepildistamine endaga kaasas kannab. Ja see on see, mida ma fotograafina pakun. Seda, et teil on mu juures hea olla. Seda, et te olete oodatud ja rõõmuga vastu võetud.
Ilusad ja helged pildid, need tulevad ka! Alati tulevad!

Ja juba natuke suuremate ja natuke väikeste laste emana tean öelda, et ükski laps pole perepildistamiseks liiga vana ega liiga noor:) Sest pere on PERE alati. Siis, kui nad on väikesed nagu püksinöpsid. Ja siis, kui nende vanust saab juba mitme numbriga kirjutada. Neil piltidel on üks armasarmas pere, kes tuli mu juurde tähistama … emme-issi pulmaaastapäeva! Laste algatusel! Kas pole mitte võrratu!

Ja on nii suur rõõm, kui ma saan ühe erilise päeva veelgi meeldejäävamaks muuta. Aitäh, armsad!


Me oleme Emmaga kohtunud juba väga mitu korda. Siis, kui ta oli pisike nagu nööp. Ja siis natuke suurem. Ja siis veel natuke suurem. Nüüd küsis ta ükspäev emmelt, et huvitav, kas Grethe tunneb mind ikka ära, ma olen ju nii suureks kasvanud!

Tundsin:)

Ja Emma otsustas, et sel korral tahaks ta pilte … koos me siidikanaga. Ütles, et jah, võtame ühe kana pildistama kaasa!

Võtsimegi.

Emma emme ja issi võtsime ikka ka kaasa:)


See me elu siin Maal on kord juba nii seatud, et lapsed on armastuse kandjad. Selle armastuse, millest nad sündisid, kannavad nad edasi oma lastele. Ja nemad omakorda enda lastele. Nii pole hirmugi, et armastus otsa saaks! Ja peres, kus on kolm kullatera, kolm pisikest armastust, on rõõmu ja lihtsalt olemise lusti kolmekordses koguses!


Korjasin eile Anni sünnipäevakoogi jaoks tänavusi esimesi rabarbereid. Neid mahlaseid, hamba all prõksuvaid, talveunest äratajaid.
Ja tabasin ennast mitu korda mõttelt, et me Anni, ta on ärataja. Oo jaa!
Võib ju mõelda, et neljanda lapse puhul toimetad kinnisilmi. Kõik on teada ja tuttav, juba käidud tee. Ent ometi on iga laps nii isesugune, nii isemoodi armas, nii ISE.
Mäletan nii selgelt, kuidas ma aastaid pärast Sassu sündi ei julgenud teisele lapsele isegi mõelda. Kartsin, et ei oska mahutada armastust tema vastu kuhugi – mulle tundus, et kogu mu süda on armastust täis ja kuhu mahuks see armastus, mis tuleb veel ühe lapsega kaasa? Nüüd tean, et ühte südamesse mahub neid me armastusi kohe täitsa mitu.
Rabarberid on praegu esimese koogi jaoks täpselt parajad. Mahlast pakatavad, mõnusalt vaksapikkused. Lõikad ja sülg hakkab jooksma, sest see on täpselt SEE – krõmps, mahlane ja nii hapu, et hammustad ja pigistad silmad kinni. Hapususest ja mõnust ka. Kaksasin nende peopesasuurused lehed maha ja tiigi taga kriiskasid sookured. Esimest korda sättisid nad oma armumängu me heinamaale. Võib-olla lihtsalt olin esimest korda nii kohal, et seda märgata?
Seal neid rabarberilapsukesi noppides ja kuulates kriiskavaid sookurgi, kes on parasjagu  ühe eluringi loomise lävel, kõndisin korraks täitsa algusesse.
Kes on ema?
Olen sellele mõelnud. Pikalt ja palju. Sest hoolimata sellest, et olen ema olnud varsti juba 18 aastat, ronib ikka kuskilt välja kartus, et ehk pole ma emana piisav. Ehk ei tee ma piisavalt. Tahan ju, nagu kõik emad, et nende lapsed on õnnelikud.
Ja ma pole suutnud välja mõelda ühtki muud vastust peale selle, et ema on see, kes on südamega kohal. Mul ei tule see sugugi kogu aeg välja, ikka on hetki, kus töö- ja muud asjad kasvavad nii üle pea, et endagi jaoks pole aega, teistest rääkimata. Aga ma üha õpin. Olema eelkõige enda jaoks, et siis jaksaks ja oskaks olla ka teiste jaoks. Selle olen küll nende aegade jooksul selgeks saanud, et ema ei saa üha anda. Tal peab olema see miski, mis on ainult tema, see miski, mis teda sütitab, see miski, mis laeb. Mõtted, mis poevad paberile; sõrmed mullas; hääl, mis paisub lauluks; jooksukingad jalas, vardakott süles – neid laadijaid on terve maailmatäis! Ja kui leiad selle Oma ja Õige, oma kire, oh, see on võrratu! Selleks, et oleks anda, tuleb enne end täita. Mul on tunne, et kui ema põleb – teda sütitab miski, mis paneb ta elama, sütitab ta ka oma lapsi. Elama kirega.
See vastutus võtab vahel põlvist nõrgaks. See teadmine, et mu tehtavast või tegemata jätmisest sõltub nende pisikeste inimeste elus nii palju. Ja mitte ainult tehtavast – ka see loeb, mida ja kuidas ma mõtlen. Pere tee on üks kasvamise tee. Kasvab ema, kasvab isa, kasvab laps. Ja sugugi pole alati nii, et ema-isa on need õpetajad.
Kui meil Sassu sündis, olime pidevalt ninapidi raamatus – kõik see tehniline oli vaja selgeks saada – millal ja kuidas mähkida? Appi, tal on jala peal mingi punn! Miks ta öösiti üles ärkab? Paljundasime isegi ühe suure ja targa raamatu endale, sest ostmiseks polnud meil raha.
See kõik saab selgeks. Ses mõttes on tõesti nii, et kogu selle “tehnilise” värgi teed neljanda lapsukese puhul tõesti peaaegu kinnisilmi. Mähku alla – hops! tahab süüa – aga palun – tiss on siin! Aga kõik see, millest raamatutes ei kirjutata, kõik see, mis tuleb ainult koos temaga, seda ei saa enne õppida. See on alati uus. Ja sina emana oled uus. Vahel muigan, kui erinev on see tänane mina sellest, kes oli. Sassu oli vast paariaastane, kui juhtusime ühele kevadkontserdile. Mäletan oma jahmatust, kui nägin seal paari, turvahäll käevangus – mehel habe hall, naiselgi juustes halli. Et appikene, kas nii vanad inimesed saavad ka veel lapsi :D (pakun, et nad võisid vast olla neljakümnesed). Praegu ajab see nii enda üle naerma:) See naermine ei tähenda kuidagi hinnangu andmist, et see toonane mina oleks olnud halvem või praegune oleks parem, oo ei. Nii lihtsalt on. Elu on üks kasvamine. Ja see on nii tore!
Sa oled kohal. Ka nendel hetkedel, kui endal on nii raske olla, et kohe on. Mida sa ütled lapsele, kes vaatab Mammat, kes on toodud kirikusse, et kõik kallid saaksid temaga hüvasti jätta, ja küsib, et millal Mamma tagasi koju tuleb? Või see, kus sa oled just head-ööd-kalli teinud, ta on nii teki sisse mähkunud, et ainult ninaots paistab ja siis kostab sealt tekikuhja alt: “Emme, kaua suremine aega võtab?” Või kõik need korrad, kus ta vaatab igatsedes aknast välja ja küsib, et Sannu, millal ta ometi tagasi tuleb? See tema lapsepõlve hiigelkoer, kelle seljas ta ratsutas ning keda üha patsutas.
Selle olen selgeks saanud, et ema ei pea teadma kõiki vastuseid. Piisab, kui ta on kohal. Kui ta on olemas.
Siis ka, kui käib üks tants ja trall ja tagaajamine:) Nii lihtne on öelda, et emme teeb veel selle asja valmis ja siis tolle ja natuke kolmandast ka – ja siis tulen teiega mängima! Ja nad ootavad püüdlikult selle esimese asja ära, jupi teisestki ja siis … näed, et nad enam ei oota. Ja ometi ma tahan koos nendega naerda, hüpata ja tantsida! Ja suvevihmas tiigis ujumas käia ja paljajalu mudas paterdada.
Vahel olen ma nii väsinud, et kätt ka ei jaksa tõsta. Kunagi tundus mulle, et ema on see, kes peab olema alati tugev. Nüüd tean, et ei pea. Ärkan teinekord nendega lõunaunest, põsed täpselt samamoodi padjamustrilised. Ja koristan koos nendega nii, et lükkame pisividinad varbaotsaga diivani alla. Või ei korista parasjagu üldse.
Jah, ema on see, kes on kohal. See tähendab, südamega. Sest sellest ei sõltu ainult sinu lapse õnn. Sellest sõltub tegelikult kõik. Ema südames on me keele pesa. See, kas me keel ja meie ise jääme püsima, sõltub emadest. Sellest, kas nad on oma kallite jaoks kohal. Kas nad võtavad aega oma lastega rääkida, neile laulda, nendega mängida. Selles keeles, mida ainult emad oskavad. Armastuse keeles.
Sookured kriiskasid veel tükk aega pärast seda, kui ma tuppa tulin. Lõikasin need rabarberid pisikesteks juppideks ja tegin koogiks. Mäletan, kui me vanaisa, keda kutsusime Vaasaks, siit läks, siis Mamma küpsetas matusepäeva hommikul kooki. Armastuse kooki. Ise küpsetas. Tal oleks olnud miljon muud asja teha, aga ta valis selle. Ja nii me, lapsed, õpime. Märgates, ja siis, kasvades, valides,  kas teha emana nii või hoopis teisiti. Ma olen valinud Mamma järgi selle, et neil kõige tähtsamatel päevadel teen ma ka kooki. Ja kartulisalatit:)
Ise.
Ise tehtus on armastuse vägi. Ise ja koos tehes räägime armastuse keeles. Oma emade keeles.
Ema on see, kes on südamega kohal. Ja sa õpid seda suuresti tänu neile. Pisikestele inimestele.
Neile me imedele.

Me elus on mõned verstapostid, mille võimuses on peatada argirutt. Need mõned verstapostid sunnivad võtma aega. Et olla kohal ja oma kallitega. Verstapostid, mis sunnivad tunnetama, et nad, me kullakesed, kasvavad nii ruttu.

Lasteaia lõpetamine on üks nendest.

See on see päev, kus su tilluke nöps saab korraga suureks.

Olen emana käinud kahel lasteaia lõpupeol. Ja tunnistan ausalt, et ma ei mäleta neist kummastki suurt midagi peale tunde, et korraga on ilus ja valus.

Fotograafina olen lasteaia lõpupidudel käinud nüüd juba vist küll viiel järjestikusel kevadel. Ja mulle nii meeldib! Meeldib see elevus, ilu, ja härdus. Ja üle kõige meeldib see armastus, mis sel päeval eriti eredalt paistab välja vanemate pilgust, millega nad oma kullakesi paitavad. Armastus puudutab alati.

Olen järjest enam hakanud mõistma, et meil on neid pidusid vaja. Neid omamoodi tseremooniaid, mis lõpetavad ühe tee ja aitavad alata järgmisel. Aitavad pühitseda elu. Ja see on nii tore, et neisse pidudesse mahub alati kõike: nalja ja naeru, härdaid hetki, kallistusi ja kõige enam rõõmu! Rõõmu koos olemisest. Ja meil on vaja, et neist hetkedest jääksid mälestused ka paberile – pildialbumisse, fotoraamatusse, seinale.

Lasteaia lõpupidu pildistades jäädvustan peol toimuva, käin kaameraga rühmaruumis ning pildistan pärast pidu soovijaist perepilte. Täpsema info saad mulle kirjutades: grethe@mugul.ee

Ühest armsast lasteaialõpetamisest meisterdasin uue lõpupidudehooaja eel slaidshow. Proovisin aasta tagasi esimesi kordi ka liikuvat pilti teha:)

Armastusega

Grethe



Lõpuks on talv! Ja see on nii äge! Veel ägedam on see, kui saab sõpradega kelgutama minna!

Foto telefonist. Pildistan jaanuaris iga päev pildi oma kallitest.