Fotograaf Grethe Rõõm

Beebifoto. Perepildistamine. Aktifoto. Pulmafoto. Fotostuudio Rõuges. Info: grethe@mugul.ee

All you need is love..
Olin nii kaua unistanud neist piltidest. Minust ja mu kõige kallimast.
Temaga tuli armastus mu ellu. Alati pole see olnud sirge ja tasane, ja loomulikult suudab üks naine ikka vahel toriseda, et hissandmapolejubakolmnädalatühtkililleõitnäinudjamikssamulleniiharvaütledetmindarmastad, aga armastus, see on alati.
Tema õpetas mind nägema, et armastus … see on sinu enda sees. Nagu kõik muugi.
Jah, olin nii kaua unistanud neist piltidest. Eile, aasta viimasel päeval, sai see unistus teoks. Me oma tütar pildistas.
Sain eile sabast kinni sellel tundel, miks on nii väga vaja neid kahekesi pildistamisi – me, naised, tahame tunda. Suuri ja soojasid kallistusi. Olla hoitud. Me, naised, tahame kuulda. Neid sõnu, mida just sulle öeldakse. See oli nii hea tunne.
Et uus aasta tooks unistusi. Argisemaid ja sillerdavamaid ja selliseidki, mida lausa pelgad välja öelda – niiniinii suured ja hoomamatud on need. Ja ega sa peagi neid välja hõikama. Mõtle vaid enda jaoks selgeks ja hakka nende poole liikuma. Ma kerin nüüd ennast diivaninukka kerra ja hakkan oma uusi unistusi unistama :)
Armastusega
Grethe

Kirjutatud 1. jaanuar 2016 , 365, Elu on muinasjutt Tags:

Sel tunnil seal õhtul on valgus kuldsemast kuldsem. Kui saaks, siis pildistakski ainult siis:) Eriti nii nunnut piigat!


Laura ja Arti on kaks imelist inimest.

Soojad nagu päikesepaiste, lustlikud ja krutskilised ka.

Mõlemad armastavad jalgpalli kõrvasti rohkem kui tugitoolisportlased.

Ja neil on võrratud lähedased ja sõbrad.

See päev oligi niiväga kõigi nende nägu.

Ilmast pole mõtet rääkida – see on alati ilus.

Rääkida tasub sellest, mis puudutab.

Armastus puudutab alati. See soe ja sügav, vahel nii nähtav ja vahel vaevu aimatav. Vahel naerma ja vahel õnnelikke pisaraid poetama sundiv. See, mis mähib kaks inimest nii pehmelt enda sisse, nagu oleksid nad sooja teki ümber võtnud.

Armastus on see, mis ei nühi kellegi isikupära maha, vaid aitab mõlemal kasvada. Ja nii rõõm, et ka krutskid ja vallatud vembud mahuvad selle armastuse teki sisse:)

Sest mis näoga vaataksid sa oma parimat sõpra, kes võtab sind oma pulmapäeval sleppi, et sõita koos laulatusele … jalgpalliväljakule!

Laura ja Arti just sedaviisi tegid.

Ja nad tegid väga palju veel. Meisterdasid enne pulmi valmis kõik peosaali paberkaunistused (alustades lauakaunistustest ja lõpetades laega – saali laes rippusid mitmest tuhandest kohvifiltrist tehtud pallid). Ja peol – seal nad nautisid täiega – ning seda tegid ka külalised – kõik, kes vähegi tahtsid, said tantsida, laulda ja mängida.

Fotograafia: Grethe Rõõm /www.mugul.ee

Videograafia: Innar ja Nele Hunt

Pastor: Mait Mölder

Õhtujuht: Veiko Veiert

Muusika: ansambel Tulv

DJ: Janek Tennosaar

Peopaik ja toitlustus: Leigo talu

Floristika: Leeri lillesalong

Pruudi meik: Keit Kuklase

Pruudi soeng: Hille Peetsi

Pulmarongi toidumoon: Pärja Berg

Pulmatort: Maire Eespere

Maiustused: Toiduelamus



Anni on kolmene. Maailma kõige nunnum kolmene:), kes oskab vaevata keerata ümber sõrme kõiki, kes vähegi painduvad ja on seejuures jätkuvalt maailma kõige armsam kolmene. Kõige tüütumad tegevused on ta meelest juustekammimine ja see, kui suuremad ta eest ära jooksevad. Kõige mõnusam aga on õhtul pugeda kaissu, sosistada, et “Emme, ma almastan sind täitsa üleni” ja vajuda juba selle lause lõpuotsas õnnelikult unne. Jäätist, maasikaid ja ujumist armastab ta ka umbes samapalju:)

Eile õhtul, kui olin lõpetanud oma fotokoolituse, kus õpetasin, kuidas pildistamisi veelgi tähenduslikumaks muuta nii, et neil, kes pildistama tulevad, on hea ja mõnus olla, tegi ilm triki. Laotas laiali udu ja päike, kes oli juba metsa taha vajunud, paitas veel viimaste kiirtega me õue. Ja mul oli sellest koolituspäevast selline sügelus sõrmedes, et kutsusin Annikese õue. Kell oli vist küll juba kümme, aga no nii ilus, et ahhh!

Aitäh, armsad Triin, Kadri ja Liis, kes te eile tulite ja nii rõõm, et see koolitus puudutas teid! Ja aitäh kõigile armsatele modellidele!


Kui Andri helistas ja oma plaanist rääkis, hakkasid pildid mul silme ees jooksma:) Et kuidas tema imeäge plaan fotodeks vormistada. Ja kus. Ja muidugi jõudsin terve öögi seda pildistamist unes näha. Ja hommikul ärgates oli teadmine, et kus me pildistame, järsku täiesti selge. Mu lemmikjärve ääres.

Kui plaanis on oma kallimale abieluettepanek teha, siis on see kõige imelisem koht!

Ma olen nii rõõmuga osaline sellistes imelistes plaanides! Ja kui nad varahommikul meile siia Rõugesse jõudsid, siis hakkasid mu käed ka värisema :) Sest saada osa ühe armsa paari elu tähtsündmusest, see on nii võrratu! Aitäh, armsad!


Mul on oma lapsepõlvest album. Selline tuhmide roosade kaantega ja seal vahel on pildid alates sellest, kui olin hirmus pisike ja siis natuke suurem ja veel natuke suurem.

Lasteaiapilte on ka.

Ja kõik need on ühesugused. Me rühmatäis lapsi on sätitud ilusasti istuma. Kenasti täiskasvanulikult. Ja on nii tore, et need pildid on! Sest muid pilte lasteaiast pole.

Ei ühtki sellist, kus laps oleks laps.

Mind on üha kutsutud lasteaedadesse pildistama. Ja alati on olnud kutsujaks keegi, kes veidigi teab, et ma ei pildista “istume-kõik-käed-kenasti-põlvedel-pilte”. Sest neid pilte ma tõesti ei tee. Mu pildistamine võtab rohkem aega kui see traditsiooniline, aga olen südamest seda meelt, et pildilt peab paistma see, kes seal pildil on. Ja kui seal on laps, kes üle kõige armastab mängida ja naerda…

Pildistamine on lõbus! Ja lahe! See on kõige mõnusam mäng, mis üldse olla saab! Pildistamine pole midagi hirmus tõsist ja ranget. Ja seda ei pea kohe üldse natuke kartma.

Oo ei!

Pildistamine on tore! Ja lapsed peavad saama olla lapsed! Mis oleks, kui lapsi pildistab fotograaf, kes oskab nendega suhelda nii, et lastel on hea ja lõbus olla?

Ja neil piltidel, mis lasteaias tehakse – nende traditsiooniliste kõrval võiks olla ka pildid, kus lapsed … on lapsed.

Ühes armsas lasteaias oli tüdrukutenädal, mis lõppes reedega, kus printsessidele tehti soengud ja üks armas emme tegi imelise tordi.

Lustilist nädalavahetust!


Mind teeb südamest rõõmsaks, kui saan kirja või telefonikõne, mis algab sõnadega – sõbrad kinkisid mulle sünnipäevaks pildistamise! Seda juhtub sageli, rõõmustavalt sageli!

Olin imeilusa H. sünnipäevakingituseks:) Õige on muidugi öelda, et talle kingiti sünnipäevaks pildistamine. Äge, et on nii lahedaid sõpru!

Ja ega alati peagi mõnd tähtpäeva ega kingitust ootama!

Just eile arutasime ühe armsa naisega, kellega pildistasime buduaarisessiooni, et vahel on nii oluline … teha midagi armastusega iseendale. Lihtsalt seepärast, et tahad.

Toreduse pärast.

Sest pole parimat aega kui praegu.

Ja on üdini naiselik ohata, et oh, mul on siin üks kurvike – luban endale midagi head siis, kui see kurvike on sile.

A tead, mis – sa oled juba praegu väga imeline! Kõigi oma kurvikeste ja naerukurdudega – lihtsalt seepärast, et sina oled sina.

Nõksuke meiki ja soeng – need vajutavad piltidele oma ilusa pitseri, ent soovitan meiki ja soengut eelkõige enesetunde pärast. Sest see süst, mille ilus meik ja sätitud soeng annavad, see on virgutav. Ja võrgutav!

Ja hea tuju süsti saab ühelt pildistamiselt ka! Aitan Sul mõelda, mida võiksid selga panna, mida pildistama kaasa võtta – see on osa fotograafi tööst. Lisaks sellele, et pildistades otsin nurki, mis just sinu isikupäral lubaksid kõnelda. Seepärast pole ma juba aastaid pildistanud ajalimiidiga sessioone. Sest kiirustamine – see ei anna sellist tulemust, mille üle ma õnnelik oleks.

Aitäh, armsad, et mu pildistamisi oma kallitele kingite! Ja ka iseendale!

Armastusega!


Ma olen seda meelt, et iga päev on emadepäev.

Ja isadepäev.

Ja lastepäev.

Sest see, mis päriselt loeb, on iga päev olemas.

Sõltumata sellest, mis nimi sellele päevale parasjagu on antud.

Armastus on see, mis loeb.

See armastus, mis sünnib koos lapsega.

See kestab igavesti.

Paipärlid

Grethe Rõõm

Kui paidest kokku panna kee

jah, nendest, mida emme teeb,

siis saab see pikk ja hästi lai,

sest emme teeb mul miljon paid!

Saab minu väikestest paidestki kee,

on kõige armsam emmele see -

sest kalleim kõigest, mida näed,

on emme kaelas lapse käed.

Emana tahan, et mu kullakeste kasvamisest jääks jälg. Fotoalbum, kapinurgas lillelised sipupüksid ja naljaka tutiga müts, esimesed kingakesed ja joonistustepakk ja need miljon pisikest kullast kallimat mälestust.

Enamasti on emad need, kes sünni- ja muudel päevadel fotoka taga seisavad. Või puhkusel haaravad kaamera järele. See soov mäletada ja mälestusi koguda on nii üdini naiselik. Sellel on üksainumas miinus – niiviisi ei jää ema kuigi sageli ise piltidele. Seepärast teen igal pildistamisel kas või ühe pildi, kus emme on oma kullakesega. Et oleks sinna pildialbumisse panna ka see pilt, kus te olete kahekesi.

Seda on vaja igal lapsel. Ja igal emal.

Ja ma olen nii südamest tänulik teile, emad, et te olete oma armastustega koos mu juurde tulnud. Sest need armastused, nemad kasvavad nii käbedalt, et järgmine kord kohtudes saame me juba sootuks teistsugused pildid.

Kogusin siia Anu ja Triinu Tauli imelise laulu taustale kallistusi, naeratusi ja paisid emadele. Ja tervitusi isadele. Ja lastele.

Kallistused teile, armsad!


Teate, KÕIK unistused saavad varem või hiljem teoks! Lihtsalt tuleb julgeda unistada ja hakata tegutsema!

Juba kuujagu aega võin öelda enda kohta – beloved-fotograaf. A et see väljamaakeelne sõna kriibib mul ikka kohe kõvasti kõrva, siis eelmisel reedel üht imelist ema oma imelise tütrega pildistades taipasin järsku – ma olen armastuse fotograaf:) Ehk et mu piltidelt võib alati leida armastuse. Alati.

Aga unistuse juurde tagasi tulles: kõlab nagu üks suuremat sorti ettevõtmisena, kui arvestada kokku kõik õppimistunnid; asjaolu, et eksamit saab anda kas Rootsis või Inglismaal; ja kogu õppetöö on inglise keeles. Ja see kõlab nagu natuke muinasjutus, kui öelda, et kõik õppimistunnid olid röögatult põnevad, inglise keel on täitsa räägitav keel ja nagu tellitult tuli eksamit vastu võttev fotograaf aprillikuus Tallinna:)!

Kuidas saab veel paremaks minna, eksole!

Tegin aprillis ära oma armastuse-fotograafi sertifikaadieksami! Ja nii toredasti, et kohe läks toredasti! Tunne on võrratu – see on miskit nii minulikku, et kohe on!

Südamest suur aitäh, mu armsad Laydi ja Hannes, et tulite mulle appi ja aitasite eksami ära teha!

Pildike afterpartylt:) ka – tähistasime armsa Nele, Laya ja Julianaga seda, et hurraa! eksam on tehtud!

Tagasi kodus, leidsin postkastist Laydi kirja, mille üle olen südamest rõõmus! Et nad nautisid 100ga! Seda, et selline pildistamine on kerge, rõõmus ja helge. Seda, et pildistamisel pole mingit pinget ega pingutust! Seda, et ühele 15 aastat kestnud suhtele mõjub see beloved-sessioon tõeliselt värskendavalt!

Aitäh! Aitäh! Aitäh!


Eelmisel kevadel sai üks teekond üsna ootamatult alguse – sattusin eneselegi veidi üllatuseks ühele tunniajasele loengule, mis emotsionaalselt väljendudes andis kõva müksu, et jõuda sinna, kuhu sisimas väga oma pildistamistega jõuda olin tahtnud. Teadsin, et kuidagi on võimalik pildistada nii, et pildil oleks emotsioon. Mitte pelk “palun vaata kaamerasse ja naerata!” Muidugi on tore, kui vaadatakse ja naeratatakse, aga niiväga tahaks, et see, kes seal naeratab, tunneks ennast nii hästi ja vabalt, et ta näole tuleb see naeratus, mis tuleb südamest. Mitte see, mis tuleb siis, kui öeldakse, et “Naerata!”


(Ja mul ei lähe vist elu lõpuni meelest suurim kompliment, mille sain – rääkisin ühele armsale paarile, kes mu juures oli pildistamas käinud, mida õppisin ja edasi õppida tahan ja nemad vaatasid mulle otsa ja ütlesid: “Grethe, aga sa juba pildistadki ju nii – lood ruumi, kus on hea ja mõnus olla!”)
Suvel kutsusime Juliana Wiklundi Rootsist endale külla koolitust tegema. Just täpselt nii oligi, et kirjutasime talle, otsisime armsad fotograafid, kellega koos Beloved-tehnikat õppida ja kõik sujus. Nii võrratult hästi, et need kaks koolituspäeva, tihedalt täis tarkust, emotsioone, naeru, rõõmu, pisaraidki, olid mu fotograafikarjääri kõige ägedamad koolituspäevad. Ja praegu, kui ma sellele mõtlen, tundub küll natuke uskumatu, et kuidas on võimalik, et lihtsalt nii ongi, et maailma kõige lahedam asi tuleb koju kätte:) Aga näe, kui tahad ja soovid, siis tulebki! Muidugi tuleb selle nimel tööd ka teha, aga see on nii rõõmusegune töö, et lausa lust.


Ma ei maganud pärast seda koolitust kuigi palju. Terve uus maailm oli korraga lahti ja ma googeldasin ja otsisin ja lugesin ja õppisin. See tunne, kui leiad midagi, mis haakub sinu enda olemusega nii väga, et ongi justkui osa sinust, on väga võimas.

Ja nii polegi midagi imestada, et hakkasin Beloved-tehnikat süvitsi õppima, et saada sertifitseeritud Beloved-fotograafiks. Et olen koolis saksa keelt õppinud, on see õppiminegi üks ütlemata suur asi – kogu kursus on inglise keeles. Naersin siin endamisi, et praegu on Google Translate mu ustavaim kaaslane.


Beloved-pildistamine on emotsioon:) Selle sõna kõige puhtamas tähenduses. See on meeldetuletus sellest, mis on kõige olulisem. Retk, mis on täis naeru, nalja, mälestusi, unistusi. Ja kõige olulisem mu meelest on see, et sellel retkel ollakse koos. Unistatakse, naerdakse, meenutatakse. Koos oma kalliga. Koos, see on kõik.


Mina vormin need hetked fotodeks. Et õhkkond on vaba ja loomulik, on needki, kes varem pildistamist kartnud nii, et kaamera ees läheb suu kriipsuks ja tahaks parema meelega pildistajale selja keerata, öelnud, et see Beloved on üks väga mõnus asi:)
Ja see sobib nii neile, kes on värskelt kohtunud, kui ka neile, kes juba tükk aega koos elanud.


Kui sellest eelnevast veel polnud piisavalt aru saada, et olen sellest hullupööra vaimustuses, siis kirjutan igaks juhuks veel, et mulle meeldib see üliväga. Kohe niiväga, et enda peret palun pildistama ainult selle fotograafi, kes ka beloved-tehnikat kasutab.
Beloved pole ainult paaridele, vaid see sobib kõigile. Olen peaaegu aastajagu oma pildistamistel seda kasutanud ja iga pildistamise ajal rõõmustanud, kui rõõmuga mängima kaasa tullakse:)

Pildid neist armsaist inimestest on mu kontrolltöö:)

Aitäh teile tulemast ja nii armsalt olemast!