Fotograaf Grethe Rõõm

Beebifoto. Perepildistamine. Aktifoto. Pulmafoto. Fotostuudio Rõuges. Info: grethe@mugul.ee

Eilsele näituse avamisele tagasi mõeldes on praegugi veel raske uskuda, et see ei juhtunud unes! Kuigi mu armsa mehe tehtud pildirivi vaatab arvutist täitsa vastu – ehk et ikka ilmsi oli! Südamest aitäh, armsad, et tulite minuga koos rõõmustama!

Mul kipub ikka nii olema, et kui midagi väga-väga rõõmustab ja hinge liigutab, siis hakkab hääl värisema, pisarad tükivad kurku ja silma:) Neid hetki jagus eilsesse palju. Ja mul on kõigi nende üle südamest hea meel! Selle üle, et me lapsed laulsid südamest ja südamesse. Selle üle, et ma suutsin oma kõnes ainult paar asja ära unustada:) Selle üle, et mul on nii imeline töö, mis on mind kokku viinud imeliste inimestega! Nendega, kelleta seda näitust poleks! Selle üle, et Katu oli küpsetanud nii võrratu piruka ja koogikesed, et keele viisid alla! Selle üle, et need fotod ja luuletused, mis on fotodega koos näitusel, tunduvad puudutavat. Selle üle, et mul on maailma parimad sõbrad!

Ütlesin eile ja ütlen praegugi, et koostades näitust, kus lisaks fotodele on luuletused, on tunne, nagu võtaks oma südame ja tõstaks selle kõigile vaatamiseks peopesa peale. Natuke alasti tunne on – igast pildist, igast luuletusest saab aimu, kuiväga ma armastan. Elu. Inimesi. Armastust.

See näituseidee on küpsenud väga pikalt. Ja nagu ikka, on vaja väikest tõuget, et mõttest asi saaks. Nii juhtus ka sel korral: eelmise aasta oktoobrikuus sain e-kirja, et täna on viimane päev anda teada, kui soovid oma näitust näidata Võru linnagaleriis. Tund aega hiljem oli mul näitus valmis:) Õigemini selle kontseptsioon. Ja nõksuke aega hiljem sain kinnituskirja, et juhhei! Aprillikuu lõpuotsas on näitus väga oodatud!

Eile oli nii armas taaskohtuda kõigi nendega, kellest tehtud pildid ka on näitusel. Ja näha, et see armastus, mis oli pildi tegemise ajal, pole kuhugi kadunud! Saladuskatte all saan öelda, et see ei kaogi kunagi! Läbi elu on armastus sinu sees ja sinu ümber ka. Ehk see muutub ja võtab uusi vorme, aga ei kao iial!

Mu armastus ja südamest tänu kuulub mu perele. Neile maailma kõige kallimatele. Sõpradele. Kaasteelistele. Võru linnagaleriile. Kultuurkapitali Võrumaa ekspertgrupile, kes võttis näitust toetada, ja armsale Timole kes tegi fotodest imelised lõuendid! Ja armsatele abilistele, kes aitasid näituse üles panna!

Olete südamest palutud mu näitust vaatama Võru kultuurimajja Kannel. See on avatud 22. maini. Ja kui keegi tunneb, et see näitus võiks kuskil veel kedagi puudutada – olen koostööpakkumistele avatud!


Õnneõied

Grethe Rõõm

On õnneõitel lehti tihti neli-viis,
ristikust kui õnne otsid või hoopis sirelist.

Ent kui kevad on kaugel, alles mägede taga,
kas siis õnn üldse on siin või ta talveund magab?

Ühel päris õnneõiel pole lehti neli-viis,
tal pehmelt pontsakad põsed ja ta alati on siin!

See õnneõis aasal ei kasva ega põõsaski ripu -
laps oma emme ja issi teeb lihtsalt õnnelikuks.


Mul on silmad märja koha peal. Emadepäevad ja sünnipäevad ja kõige tavalisemadki erilised päevad, kuhu jagub armastust – voodisse toodud hommikukohv või musi või kõne sõbralt, et kuidas sul läheb …

Armastus liigutab mind alati.

Olgugi, et neid pulmi, kus kaameraga käinud olen, jagub küll ja veel, otsin ikka ja jälle taskuräti välja. Piisab ühest pilgust, mis peig või pruut tasahilju saadab oma kaasale, sellest õrnmahedast ja armastusest pungil pilgust, mis ehk polegi teistele märkamiseks …

Või perepildistamised. Mu suured lemmikud! Sest kelles saab olla veel rohkem armastust kui lastes! Nendes imelistes pisikestes inimestes, kes on alati nii kohal. Just siin ja just praegu. Ja kui sa näed, millise lustiga nad vaatavad oma vanemaid, kes tulid nendega kodust välja … et mängida. Need pilgud toovad mulle alati pisarad kurku. Sest neis on natuke segadust, natuke jahmatustki, ja vägaväga palju rõõmu.

Ja see õnn, millega vanemad vaatavad oma kalleid.

Vahel on neis pilkudes uskumatust – kas tõesti on meie laps see, kes just praegu teatas ülima enesestmõistetavusega, et mul on maailma kõige ägedamad vanemad, sest nad aitavad mulle kingad õigesti jalga. Või teevad hommikuti putru. Või kuulavad mind alati ära. Isegi siis, kui on kiirekiirekiire.

Vahel on neis pilkudes taasleidmist. Vabadust. Ühel hetkel on see kohal, ja selle tunneb ära rõõmu järgi, millega vanemad mängivad. Nagu nad kunagi lastenagi on mänginud  ja mis vahepeal suureks saades on veidi ununenud. Õnneks on see kui jalgrattasõit, mis siis, kui selgeks saadud, enam iial meelest ei lähe.

Ja alati on neis pilkudes soojust, millega ükski ahi ei saa võistelda – kaks pisikest kätt on just teinud maailma kõige karusema kalli ning pisike suu põsele natuke tatise musi. Nii, nagu ainult need väikesed armastuse saadikud oskavad.

See tänavune suvi on olnud võrratu. Muutnud ja kosutanud ja kasvatanud. Eelkõige pildistamislusti. Ja see on nii mõnus!


Üsna tihti juhtub see tore lugu, et mu pildistamissessioon kingitakse kellelegi. Kas siis sünnipäevaks või koolilõpu puhul või hoopis sündimise puhul. Sel korral rändas kinkekaart külla perele, kuhu mõni aeg tagasi sündis üks imearmas pojaraas. Kui kuulsin, et mind oodatakse Õnnepesa tallu, küsisin talunime vist küll korda kolm üle. Kuidas saab ühel kohal olla nii ilus nimi?

Pea iga kord küsitakse, et kuule, kuidas see pildistamine käib? No et kas lapsed peavad olema viksid ja viisakad ja käima nööri mööda:) Ja pea iga kord naerdakse pärast pildistamist, et oleks teadnud, et see pildistamine on üks suursuur mängimine, poleks hakanud üldse muretsemagi, et kuidas me need lapsed küll ontlikuks saame:)

Aitäh:)


Eilne päev on minevik
Homne päev on müsteerium
Tänane päev on kingitus
(Babatunde Olatunji)

Palju armastust su teele, armas Roven!


Nõksuke enne, kui ma kaameraga pisikesel tirtsukesel külas käisin, käisid ta emme ja issi mul stuudios külas. Ja meil oli lõbus:) Kas või juba seepärast, et meil on emmega üsna sama eesnimi:) Kui kooliajal tundus mulle, et ma olen ainus inime maamuna peal, kellel on selline nimi, siis nüüd – pisikesi ja nõksuke vanemaid Gretesid ja Grethesid on rõõmustavalt mitu!

Ja tegelikult ei läinudki kaua, kui sain teate, et pisike Lenna on sündinud ning ootab mind külla:)

Helget kasvamist sulle, armas Lenna:)!


Möödnud neljapäevaõhtul armsas seltskonnas Vastseliina lasteaias juttu ajades arutasime põgusalt, kas pisikesi lapsi on võimalik ära hellitada.

Neid armastades, hoides, musitades, kallistades, olles nende jaoks olemas.

Ja nagu sealgi ütlesin, olen jätkuvalt veendunud, et see pole võimalik. Puhast armastust – seda need me lapsukesed ju on! – armastusega küll ei riku.

Armastus+armastus=armastus:)!

Laps vajab kasvamiseks armastust nagu õhku. Ning lisaks sellele müstilisele, silmaga nähtamatule armastusele, mis hõljub emade-isade-laste ümber, vajame kõik me mõnda paid, kallistust või musi.

Palju armastust! Et igasse päeva mahuks meil vähemalt üks selline musi või kallistus, mis veab suu kõrvuni ja paneb südame hõiskama:)

Piltidel on imearmas Annabel oma emme-issiga.



/Päevapüüdja: pildistan jaanuaris iga päev pildi oma kallitest./

Beebid magavad käed pea kõrval.

Sa oled veel natuke beebi ja juba natuke suur laps. Ja nii sa praegu magadki – üks käsi beebi moodi ja teine suure lapse kombel.

Ronid öösel vaikselt mulle kaissu ja nohised õndsalt.

Ja tänu sulle naeran ma öösiti sageli – pärast tissitamist ütled sa läbi une magusalt: “Aitäh!” ja magad edasi.

Ja natuke nutan ka.

See magus beebiaeg.

On veidi veel ja veidi enam pole ka.


See kahe inimese vaheline armastus, mis mingil müstilisel hetkel reaalsuseks saab ning siia ilma saabub, on üks võrratu ime. Puhas ja õrn ja kordumatu.

Ilusat ja helget elu sulle, pisike armas A.:)