Fotograaf Grethe Rõõm

Beebifoto. Perepildistamine. Aktifoto. Pulmafoto. Fotostuudio Rõuges. Info: grethe@mugul.ee

On pilte, mis peavad olema.

Meist kahest.

Sellest õrnusest, mis on me vahel.

Sellest tugevusest.

Sellest ilust.

Sellest armastusest.

Sellest naerust.

Sellest, mis päriselt loeb.

Sellest, mis on.

See ei loe, et sa ei tea, kuidas pildil seista, istuda või olla.
Loeb see, et sa tahad.
Tahad tulla pildistama mu juurde, sest sa tead, et ma aitan.
Annan kätte teeotsa, suunan ja samas – sa oled sina ise.
Oma ehedusega.
Oma kordumatusega.
Sellega, mis parasjagu on.
Selle armastusega, mis on.
Täna.

Mida rohkem ma maailma näen, seda enam tean – inimesed on ilusad.

Imeilusad oma armastuses.

Jah, ma pildistan alati armastust. Olgu mu kaamera ees paarid või pered või ollakse täiesti üksi.

Alati pole see suurte ja siravate tähtedega kirjutatud. Vahel on see sootuks vaikne, aga ometi tugevam kui kivi.

Igaühel isemoodi ja oma. Aga mis on kõige imelisem – igaühel küll isemoodi, aga kordagi pole juhtunud, et seda pole.
Armastus on.
Alati.


Kommentaarid välja lülitatud, Kirjutatud 6. juuli 2016 , Elu on muinasjutt, fotograaf Tags: , , , , ,

Tegin päeval tööd. Vahepeal kiikasin aknast välja, et mis lapsed teevad. Juba mitukümmend minutit olid nad seisnud me heki servas ja iga kord, kui mõni auto mööda sõitis, visanud hundirattaid ja teinud spagaate. “Me teenime endale natuke raha!” olid nad väga optimistlikud.

Järgmised mõnikümmend minutit hiljem olid nad palju vähem optimistid. Mitte keegi ei pidanud kinni ega teinud nende võrratutest akrobaadioskustest välja.

Oli selge, et meil on vaja SILTI.

Raskekahurvägi tuli ka appi.

Ettevõtlusega tuleb alustada siis, kui selle vastu on huvi. Ja et huvi on praegu me majas suur (kõikvõimalikud viisid taskuraha teenimiseks on olnud arutlusel), siis sündis Vahtra talu turg.

Esimesel õhtupoolikul oli turuletile panna kaks punti salatit (kasvanud me kasvuhoones, täiesti mahe), ja kaks mu kirjutatud raamatut. Autogrammiga ja puha.

Mõnikümmend minutit pärast turu valmimist lasi uks tuppa täiesti meeleheitel Kirke. “Ma ei saa aru, kas need autojuhid pole autokoolis üldse PIDURDAMIST õppinud – kõik tuututavad, aga mitte keegi ei pea kinni!”

Rääkisime, et püüdku nad enda olemine seal sedavõrd mõnusaks teha, et teised tahaksid ka sellest osa saada. Sest ma ei tea küll kedagi, kes heast olemisest ära ütleks!

“Ma ju harjutasin MITU aastat, enne kui hundiratta selgeks sain, ja ma näitan isegi ÜHE käega hundiratast – selle eest võiks küll mulle mõned sendid anda! Mul tuleb see nii hästi välja!” arutas Agatha, me plikside täditütar. Ja tal tõesti, tulebki see hundiratas imehästi välja! Nagu Anni spagaat! Ja Kirksu tants!

Ja nad tantsisid. Tegid ohtralt spagaate ja hundirattaid. Ja naersid sellise lustiga, et polnud kahtlustki – neil on väga mõnus olla!

Ja esimesed kliendid tulidki varsti (ausalt öeldes peab märkima, et lapsed rakendasid selleks väga veenvaid käeviipeid ja hüüdeid, et tulge turule!)

Kaks prantslasest maailmarändurit :D

Uks lasi tuppa erutusest keeletu Kirke: “Emme, kuidas prantsuse keeles salat ja Eiffeli torn on?”

Lapsed esitasid neile võrratu akrobaatikakava, ja publik oli lummatud. Hõikasid üha oma keeles, et Bravo! Bravo!

Natuke hiljem tulid lapsed arutama, mida veel võiks turul müüa.

Nõks hiljem ladusime poes mune, jahu ja hapukoort korvi, kilusid ja leiba ostsime ka.

Nüüdseks olen kolm tundi küpsetanud :D Ema küpsetas ka :D

Homme on Vahtra talu turul müügil

imemaitsvad muffinid, hõrk rabarberikook ja kiluvõileivad munaga.

Olete oodatud!


Kommentaarid välja lülitatud, Kirjutatud 10. juuni 2016 , Elu on muinasjutt, elu õied Tags:
Eile panime punkti ühele algul ulmeliselt kõlanud ettevõtmisele – tegime Kagu-Eesti Puiduklastri tellimusel 11-le Võrumaa mööblitootjale pilte. Eilsega said kõik pildid kaamerasse – sel viimasel on Sisustuskojas tehtud võrratu disainmööbel! Nüüd kulub nõks aega failide korrigeerimisele ja siis ongi juhhei!
Aitäh, armas Hille, usaldamast!
Ulmeliselt kõlas see algul seetõttu, et tavaliselt (loe: Suures Linnas) teevad seda tööd meeskonnad. Suured. Kellel on kasutada laotäied aksessuaare.
Ja meid on siin kaks naist.
Mina ja stilist Kadri Kangro. Ning tema põhjatu kodu :D
Ja meie sõbrad. Selle ettevõtmise käigus sai taas kord kinnitust tõsiasi, et me ümber ON suure südamega võrratud inimesed.
Aitäh, me pered. Kummardused maani teie ees, et te elasite kaasa ja aitasite. Vajalikke asju otsida. Lastehoiuga, käehoiuga ja siis ka, kui tuli tunne, et nüüd enam ei jaksa. Jaksasime!
Võib ju mõelda, et mis see siis ära pole – mõelda välja lugu, mida see pilt kannab, otsida mööbli jaoks koht; modell(id); sättida kõik paika nii, et pilt elaks ja teha see ÜKS pilt.
(Pildil on ASis Sirje toodetud riiul).
Tegelikult on selle ühe pildi taga mitu päeva tööd. Algul mõttetööd. Ausalt, vahel oli tunne, et ajud hakkavad kärssama kogu sellest mõtlemisest, et kuidas, kus ja kellega. Aga kui iga firma nime taha hakkas tekkima märksõnu, hakkasid kooruma mõtted ja tekkima kujutluspildid, siis tekkis hasart. Et teeme selle ära?
Nii mõnedki nipid said selle tegemisega selgeks. Et vahel on abi sellest, kui suur õun jagada väikesteks viiludeks. Sest kui me oleks kogu aeg õuna silmas pidanud, seda SUUUUUURT, siis oleks vist püss ammu nurgas olnud. Aga pisikeste viilude kaupa näksides jõuab kenasti.
Siis vaatas Kadri üle oma varud :D Nagu võlur, tõmbas ta oma varudest välja VEEL ühed kardinad, mis passisid nagu valatult. Ja VEEL ühe serviisi. Ja VEEL natuke haldjatolmu, millega kõik üle valada, et panna täpp i peale.
(Pildil on ASis Wermo toodetud mööbel).
Aitäh, Signe Kasuk. Et sa pole mu telefoninumbrit veel telefonist kustutanud :D Sest kui Kadril pole, siis Sikil on! Kell oli vist seitse hommikul, kui helistasin Sikile. Et eks, ma saan su käest seda redelit laenata, mis teil saunas rätikuhoidjaks on? “Ee, no see on küll seina külge kinni kruvitud, aga muidugi, otsin kruvikeeraja, saab ikka!”
Kell kaheksa sättisin seda redelit juba OÜ Loretta tehtud sauna najale.
Või see kord, kus oli vaja kummikuid. Või nööpe. Või pisikest modelli.
Kahekesi toimetades ongi nii, et lisaks sellele, et ajumusklid arenesid jõudsalt, said käed ka palju tugevamaks. Sest kõik kraam tuli ju kohale vedada! Me autod olid mõnigi kord maast laeni kõikvõimalikku kraami täis. Et siis asju paika sättides endale käega otsaette laksata ja oiata, et ikka jäi miski maha! Sest nii mõnelgi puhul ehitasime me valmis … näiteks toa (vaata ülemist pilti!)
Aitäh, Kaie Sikk! Kõigi nende võrratute lillede ja aiarohelise eest! Iga kord, kui Kadri Su kasvuhoonest tuli, küll kurgitaimede, küll lopsakate petuuniatega, rõõmustasime, et nii ilusad!
Suuremjagu tootepilte ja mõned lavastuslikud pildid pildistasime Tsentris. Võrratu koht täis võrratuid inimesi! Aitäh!
Ja ühe päeva toimetasime Navi seltsimajas. Aitäh, armsad Mai ja Tarmo Timmi!
Ja selle eilse, viimase pildiseeria, tegime Anneli ja Üllar Niidumaa Aiaste talu karjamaal. Ausalt, mul oleks küll vist pehmelt väljendudes tekkinud kerge kahtlus küsijate vaimse tervise osas, kui ühel kenal õhtul oleks mu hoovi keeranud auto ja sellest karanud välja kaks naist, kes optimistlikult pärivad, et teil on nii ägedad lehmad, et palun, kas me võime homme siin veidi MÖÖBLIT pildistada :D
Aitäh, Anneli ja Üllar, et te nii rõõmuga meid vastu võtsite! Lehmadel oli ka huvitav :D
Ja kõik 11 mööblitootjat. Ma olen lummatud sellest, KUI südamega me kandis oma tööd tehakse. See paistab välja siis, kui lauda paika sättides käega justkui möödaminnes üle lauaserva tõmmatakse. Justkui pai tehes.
Seda ma muidugi ei tea, kuidas saada kõik need tooted oma peast nüüd välja. Sest iga pildistamisega tekkis tunne, et mul on täpselt sellist lauda vaja! Ja lastetuppa sellist mööblit! Ja õue just seda aiamööblit! Õnneks ei tekkinud see tunne ainult mul :D
See pildil olev, VIP-mööblis tehtud aiamööbel leidiski uue kodu Kadri juures!
Ja me võrratud modellid! Aitäh! Aitäh! Aitäh! Kõik järgnevad pildid on n-ö kaadritagused pildid :)
Armas Veevi Hõrak, kui mul tekib kunagi tunne, et ilm on veidi pilvine, siis ma meenutan seda, kuidas Sa Palkmööbli imeägeda aiamööbli pildistamisel naersid – südamest ja naudinguga. Ja seda, kui tõmbasid oma lõõtsa laua alt välja ning mängisid. See tunne, et elu ongi üks muinasjutt – see ei kaogi! Kui pärast sealt pildistamiselt koju sõitsin, naersin endamisi terve tee :D
Ja armas perekond Tähe! Siin on see perekond küll laiendatud koosseisus – sest laual olnud Katariina kohviku võrratu tort kuulus pärast pildistamist – ärasöömisele! Juhhei!Ja Mikk ja Mihkel :D Sõrmed saavad varsti terveks, eks :D
Ja nunnukesed, kes tulid appi väga ägedat Guido Mööbli lasteaiamööblit pildistama!
Ja Kapa Puidu ägedaid mängumaju värvinud nöpsid!
Ja Sternobergi ägedat Kapteni Grilli nautinud kallis pere!
Ja me enda lapsed! Siin pildil on osa meie perede ja kaks VIP Mööbli Kalle lapsukest.
See oli üks sedavõrd avardav kogemus, et wooooh! Nii äge! Ja ma olen südamest tänulik selle eest.
Pai mulle endale, et võtsin julguse kokku ja otsustasin kõike seda teha.

Korraldan 6. – 7. juulil Rõuges pildistamiskoolituse. Just Sulle, kes sa tahad oma beebiootuse ja beebipildistamise fotograafiteel ühe suure sammu edasi astuda! Sulle, kes sa tahad õppida tähenduslikult pildistama. Õppida seda, kuidas pildistada elusaid pilte. See on workshop, kus on ühendatud pildistamistreening ning õpetus, kuidas fotograaf saab luua pildistades vaba ja mõnusa õhkkonna nii, et pildile jäävad ehedad emotsioonid. Olen sertifitseeritud beloved-fotograaf, oskan seda Sulle õpetada.

Fotograaf peab panema piltidesse südame ja tähenduse! Kuidas? Seda me kahepäevasel koolitusel imeilusas Rõuges õpimegi!

Beebiootuse  ja beebipildistamise koolitusel kõneleme:

kuidas valmistuda, milliseid soovitusi saab fotograaf kliendile anda sessiooniks valmistumisel;

võttekohtade ja varustuse valik;

juuksur ja jumestaja jagavad näpunäited, mida kliendile sessiooniks valmistumisel soovitada;

tähenduslik pildistamine. Kuidas luua selline õhkkond, et pildile jäävad ehedad emotsioonid;

beebiootuse pildistamine. Õues/stuudios. Aksessuaarid. Pildistamistreening: beebiootaja üksi, koos tulevase isaga. Poosid.

beebipildistamine. Turvalisus. Pildistamiseks valmistumine stuudios/kodus. Valguse leidmine. Peamised poosid – beebi, beebi vanematega. Komposiitfotod. Pildistamistreening.

Järeltöötlus Lightroomis ja Photoshopis.

Koduleht/sotsiaalmeedia. Marketing.

Soovi korral tagasiside su tehtud fotodele.

Sinu oskused: eeldan, et tahad õppida, oskad kasutada oma kaamerat, omad baasteadmisi LR-ist ja PSist.

*****

Et ma armastan selgust, siis kirjutan lahti, mis me selle kahe päeva jooksul teeme.

Alustuseks saame kokku. Minu stuudios Rõuges. Et see pole kummist, siis on mõistlik varakult registreeruda – kes ees, see on ka koolitusel! Tutvume üksteisega, ja hakkame pihta. Esimesel päeval keskendume beebiootusele. Kõneleme-kuulame, ja et ma olen rohkem kui veendunud, et tühipaljas jutt ei maksa midagi, siis proovime kõneldu ka praktikas järele. Näitan Sulle, kuidas ma pildistan. Saad ka ise pildistada. Hiljem vaatame arvutist järele, mis me kaamerasse püüdsime ning mida sellega saab fototöötlusprogrammides teha.

Teise päeva põhifookus on beebipildistamisel – räägin Sulle, kuidas ma valmistun, mida enne sessiooni teen, et see õnnestuks. Sätime valmis stuudio, vajalikud aksessuaarid. Pildistame. Järeltöötlus Photoshopis ja Lightroomis.

Süüa saab ja juua ka, mõnusalt õpihimulise seltskonna peale selle!

Kui soovid tulla õppima, siis oma koolitusel osalemise soovist anna mulle palun märku: grethe@mugul.ee

Kirjas vasta palun järgmistele küsimustele:

1. Sinu nimi ja vanus

2. koduleht/FB-leht, kus näen Su tehtud pilte

3. Sinu hirmud/nõrkused pildistamisel

4. Sinu tugevused pildistamisel

5. Miks Sa tahad koolitusel osaleda? Sellele küsimusele vastamine aitab Sul koolitusele tuleku põhjused enda jaoks lahti mõelda, mulle annab Sinu ootustest märku.

6. Sinu kontaktandmed – e-post, telefoninumber.

7. Su toitumiseelistused – kas sööd liha, kala, taimetoitu?

Vastan Su kirjale esimesel võimalusel. Kirjuta ka siis, kui Sul on koolituse kohta küsimusi!

Kui oled gruppi arvatud, saadan Sulle arve.

Saates vastused enne 20. juunit, on koolitusel osalemise hind 395 eurot, hiljem 450 eurot. Hind sisaldab sööki, soovi korral ööbimist.


Ma ütlen ikka, et iga päev on emadepäev.
Ja isadepäev.
Ja laste päev.

Sest see, mis päriselt loeb, on iga päev olemas.
Armastus on see, mis päriselt loeb.
See armastus, mis sünnib koos lapsega.
See kestab igavesti.

Eilne päev oli armas. Et meid kutsuti perega emadepäeva puhul kontserdile ja kohvi jooma, ja kui kutsutakse, siis läheme rõõmuga, tähendas see üksiti ka seda, et ärkasime enne kukke ja koitu, et jõuda keskpäevaks pealinna. (Usutavasti ei läe mul kunagi meelest, et kümmekond minutit enne peolejõudmist ostsin poest peavõru ja keerutasin Estonia kempsus endale pähe soengu :D )

Me president puudutas oma emadepäevakõnes neid külgi me elus, mis väärivad kaasa mõtlemist. Ja hooti ka uuesti mõtlemist.

On nii väga me endi teha, mis me lapsed kodust kaasa saavad. Ja seepärast hüppas mu süda kohe õnnelikult, kui me suur lapsuke, kes on kaugel koolis, helistas eile nõksuke pärast pidu ja rääkis, kuidas ta oli käinud surfamas ning tundnud ühel hetkel, kui paras laine oli tulnud ning ta oli laual kahevahel – kas proovida end püsti ajada ja riskida kukkumisega või lihtsalt edasi olla. Ja ta proovis! Ja sai hakkama!

Pärastlõuna tõi meile loomaaiaskäigu koos sõpradega. Kui pealinna, siis ikka ju kohvikusse ja loomaaeda, eksole :D

Ja täna on juba uus emadepäev. Ja isadepäev. Ja laste päev. Käisin varahommikul me tiigis ujumas ja tundsin, et nii lihtsalt ongi. On me endi teha, mis nägu ja tegu see uus päev tuleb.


Kommentaarid välja lülitatud, Kirjutatud 9. mai 2016 , Elu on muinasjutt

Korjasin eile Anni sünnipäevakoogi jaoks tänavusi esimesi rabarbereid. Neid mahlaseid, hamba all prõksuvaid, talveunest äratajaid.
Ja tabasin ennast mitu korda mõttelt, et me Anni, ta on ärataja. Oo jaa!
Võib ju mõelda, et neljanda lapse puhul toimetad kinnisilmi. Kõik on teada ja tuttav, juba käidud tee. Ent ometi on iga laps nii isesugune, nii isemoodi armas, nii ISE.
Mäletan nii selgelt, kuidas ma aastaid pärast Sassu sündi ei julgenud teisele lapsele isegi mõelda. Kartsin, et ei oska mahutada armastust tema vastu kuhugi – mulle tundus, et kogu mu süda on armastust täis ja kuhu mahuks see armastus, mis tuleb veel ühe lapsega kaasa? Nüüd tean, et ühte südamesse mahub neid me armastusi kohe täitsa mitu.
Rabarberid on praegu esimese koogi jaoks täpselt parajad. Mahlast pakatavad, mõnusalt vaksapikkused. Lõikad ja sülg hakkab jooksma, sest see on täpselt SEE – krõmps, mahlane ja nii hapu, et hammustad ja pigistad silmad kinni. Hapususest ja mõnust ka. Kaksasin nende peopesasuurused lehed maha ja tiigi taga kriiskasid sookured. Esimest korda sättisid nad oma armumängu me heinamaale. Võib-olla lihtsalt olin esimest korda nii kohal, et seda märgata?
Seal neid rabarberilapsukesi noppides ja kuulates kriiskavaid sookurgi, kes on parasjagu  ühe eluringi loomise lävel, kõndisin korraks täitsa algusesse.
Kes on ema?
Olen sellele mõelnud. Pikalt ja palju. Sest hoolimata sellest, et olen ema olnud varsti juba 18 aastat, ronib ikka kuskilt välja kartus, et ehk pole ma emana piisav. Ehk ei tee ma piisavalt. Tahan ju, nagu kõik emad, et nende lapsed on õnnelikud.
Ja ma pole suutnud välja mõelda ühtki muud vastust peale selle, et ema on see, kes on südamega kohal. Mul ei tule see sugugi kogu aeg välja, ikka on hetki, kus töö- ja muud asjad kasvavad nii üle pea, et endagi jaoks pole aega, teistest rääkimata. Aga ma üha õpin. Olema eelkõige enda jaoks, et siis jaksaks ja oskaks olla ka teiste jaoks. Selle olen küll nende aegade jooksul selgeks saanud, et ema ei saa üha anda. Tal peab olema see miski, mis on ainult tema, see miski, mis teda sütitab, see miski, mis laeb. Mõtted, mis poevad paberile; sõrmed mullas; hääl, mis paisub lauluks; jooksukingad jalas, vardakott süles – neid laadijaid on terve maailmatäis! Ja kui leiad selle Oma ja Õige, oma kire, oh, see on võrratu! Selleks, et oleks anda, tuleb enne end täita. Mul on tunne, et kui ema põleb – teda sütitab miski, mis paneb ta elama, sütitab ta ka oma lapsi. Elama kirega.
See vastutus võtab vahel põlvist nõrgaks. See teadmine, et mu tehtavast või tegemata jätmisest sõltub nende pisikeste inimeste elus nii palju. Ja mitte ainult tehtavast – ka see loeb, mida ja kuidas ma mõtlen. Pere tee on üks kasvamise tee. Kasvab ema, kasvab isa, kasvab laps. Ja sugugi pole alati nii, et ema-isa on need õpetajad.
Kui meil Sassu sündis, olime pidevalt ninapidi raamatus – kõik see tehniline oli vaja selgeks saada – millal ja kuidas mähkida? Appi, tal on jala peal mingi punn! Miks ta öösiti üles ärkab? Paljundasime isegi ühe suure ja targa raamatu endale, sest ostmiseks polnud meil raha.
See kõik saab selgeks. Ses mõttes on tõesti nii, et kogu selle “tehnilise” värgi teed neljanda lapsukese puhul tõesti peaaegu kinnisilmi. Mähku alla – hops! tahab süüa – aga palun – tiss on siin! Aga kõik see, millest raamatutes ei kirjutata, kõik see, mis tuleb ainult koos temaga, seda ei saa enne õppida. See on alati uus. Ja sina emana oled uus. Vahel muigan, kui erinev on see tänane mina sellest, kes oli. Sassu oli vast paariaastane, kui juhtusime ühele kevadkontserdile. Mäletan oma jahmatust, kui nägin seal paari, turvahäll käevangus – mehel habe hall, naiselgi juustes halli. Et appikene, kas nii vanad inimesed saavad ka veel lapsi :D (pakun, et nad võisid vast olla neljakümnesed). Praegu ajab see nii enda üle naerma:) See naermine ei tähenda kuidagi hinnangu andmist, et see toonane mina oleks olnud halvem või praegune oleks parem, oo ei. Nii lihtsalt on. Elu on üks kasvamine. Ja see on nii tore!
Sa oled kohal. Ka nendel hetkedel, kui endal on nii raske olla, et kohe on. Mida sa ütled lapsele, kes vaatab Mammat, kes on toodud kirikusse, et kõik kallid saaksid temaga hüvasti jätta, ja küsib, et millal Mamma tagasi koju tuleb? Või see, kus sa oled just head-ööd-kalli teinud, ta on nii teki sisse mähkunud, et ainult ninaots paistab ja siis kostab sealt tekikuhja alt: “Emme, kaua suremine aega võtab?” Või kõik need korrad, kus ta vaatab igatsedes aknast välja ja küsib, et Sannu, millal ta ometi tagasi tuleb? See tema lapsepõlve hiigelkoer, kelle seljas ta ratsutas ning keda üha patsutas.
Selle olen selgeks saanud, et ema ei pea teadma kõiki vastuseid. Piisab, kui ta on kohal. Kui ta on olemas.
Siis ka, kui käib üks tants ja trall ja tagaajamine:) Nii lihtne on öelda, et emme teeb veel selle asja valmis ja siis tolle ja natuke kolmandast ka – ja siis tulen teiega mängima! Ja nad ootavad püüdlikult selle esimese asja ära, jupi teisestki ja siis … näed, et nad enam ei oota. Ja ometi ma tahan koos nendega naerda, hüpata ja tantsida! Ja suvevihmas tiigis ujumas käia ja paljajalu mudas paterdada.
Vahel olen ma nii väsinud, et kätt ka ei jaksa tõsta. Kunagi tundus mulle, et ema on see, kes peab olema alati tugev. Nüüd tean, et ei pea. Ärkan teinekord nendega lõunaunest, põsed täpselt samamoodi padjamustrilised. Ja koristan koos nendega nii, et lükkame pisividinad varbaotsaga diivani alla. Või ei korista parasjagu üldse.
Jah, ema on see, kes on kohal. See tähendab, südamega. Sest sellest ei sõltu ainult sinu lapse õnn. Sellest sõltub tegelikult kõik. Ema südames on me keele pesa. See, kas me keel ja meie ise jääme püsima, sõltub emadest. Sellest, kas nad on oma kallite jaoks kohal. Kas nad võtavad aega oma lastega rääkida, neile laulda, nendega mängida. Selles keeles, mida ainult emad oskavad. Armastuse keeles.
Sookured kriiskasid veel tükk aega pärast seda, kui ma tuppa tulin. Lõikasin need rabarberid pisikesteks juppideks ja tegin koogiks. Mäletan, kui me vanaisa, keda kutsusime Vaasaks, siit läks, siis Mamma küpsetas matusepäeva hommikul kooki. Armastuse kooki. Ise küpsetas. Tal oleks olnud miljon muud asja teha, aga ta valis selle. Ja nii me, lapsed, õpime. Märgates, ja siis, kasvades, valides,  kas teha emana nii või hoopis teisiti. Ma olen valinud Mamma järgi selle, et neil kõige tähtsamatel päevadel teen ma ka kooki. Ja kartulisalatit:)
Ise.
Ise tehtus on armastuse vägi. Ise ja koos tehes räägime armastuse keeles. Oma emade keeles.
Ema on see, kes on südamega kohal. Ja sa õpid seda suuresti tänu neile. Pisikestele inimestele.
Neile me imedele.

Millest saab aru, et tegu on maakaga? Nt siis, kui ta autoukse lahti tõmbab ja sealt heljub välja heinalõhn, tembitud nõksukese maasikatega. Täna just nii juhtuski – tõin Nursist (aitäh, Mati!) auto pagasnikus viis pakki heina, Võrust ostsin imehäid Eestis kasvatatud maasikaid (aitäh, Margita!) ja kui poest tulin ning autoukse lahti tõmbasin, jõudis kohale – ma olengi maakas!
Ja see on nii mõnus!
Üleeile tõime Pärnumaalt me segasesse seltskonda juurde võrratu suleliste kamba (minu suur unistus) ja ühe merisea (Kirksu suur unistus).
Kirksu kirjutas talvel jõuluvanale, et tema tahaks endale niiväga pisikest merisiga. Jõuluvana on üks tark vana, sest ta kirjutas vastu, et nii tähtsaid tegemisi nagu kellelegi looma valimine, jõuluvana teha ei saa. Sest igaüks peab ikka ise oma armsa looma ära tundma.
Ma jõuluvanale oma kanasoovist ei kirjutanud. Rääkisin hoopis mitu aastat kodus, et nii äge oleks :) Ja jõudsin selle “Kui-sa-tahad-siis-muidugi!” ära oodata. See küll ei kõlanud esiti eriti entusiastlikult, aga mida päev edasi, seda rohkem elevil olid kõik! Ja siis rääkisin emale, et palun, onju, sa ehitad meile kanatraktori.
No mul on maailma kõige ägedam ema. Ta ehitaski!
Jalutamis- ja siblimisruumis saavad preilid päeval asjatada, ööseks on neil õrrega sviit. Edasi saab lükata ja tagasi tõmmata ka. On ju nii äge! Ema teeb rõõmuga neid maju veel!
Ja nüüd kanadest. Tervelt paar kuud olen surfanud internetis ja uurinud erinevate kanatõugude kohta. Uuh, on see alles põnev maailm! Tahtsime, et me kanad oleksid muhedad ja lahedad – ja siidikanad ongi täpselt nagu pisikesed Leopoldid! Uurisin ja helistasin ja uurisin ja jälle helistasin ning ühel päeval ütles kõmiseva häälega Peeter, et kui ikka väga tahate, siis neli saab!
Pakkisime lapsed autosse ja sõitsime Pärnu taha mere äärde, kus on üks väga vinge koht, Reinu talu. Ja selle peremees Peeter on üks tore mees. Vaatas meid ja muheles habemesse, sest me kiljusime iga kana juures, et hissandkuiägekana ja ta siis naeris ja ütles, et nojah, talle võib küll ka kana öelda, aga tegelikult on ta kukk!
Neli pruuni siidikana tundusid nii nöpsid, et neil oleks ema ehitatud häärberis ikka väga igav hakanud. Vaatasime Taaviga üksteisele otsa ja küsisime justkui ühest suust, et aga äkki tahaks keegi veel meile tulla?
Peeter pakkus välja, et kui keegi on ilus, siis keegi võiks muneda ka:) – nii said kaasa prouad kolhoosnikud, ka väga ilusad! Ja üks poola rohejalg ja üks araucana.
Ühesõnaga, nagu meil kipub ikka olema, pakkisime nelja kana asemel autosse tosinajagu sulelisi. Keegi polnud selle üle õnnetu. Ausõna!
Auto nähtavasti oli, sest meil piisas vaid võtit keerata, kui sai selgeks, et üks rehv on otsustanud endas olnud õhu taasühendada augu kaudu universumiga.
Sellised pisiasjad ei aja ju kedagi endast välja. Pole mõtet masenduda ka siis, kui selgub, et tagavararehv on väga kindlalt kinnitatud sinna, kus ta olema peab. Nii kindlalt, et pole lootustki seda kätte saada. Siis ütleb Peeter, et oot, mul on üks sõber, ta tuleb ja teeb korda!
Ma olen nii südamest tänulik selle eest, mis edasi juhtus. Võhivõõras inimene võttis kätte, organiseeris rehviparanduse, kutsus meid oma tuppa, pakkus teed ja näitas oma loomi. Selgus, et lisaks kanadele, paabulindudele ja partidele ja veel umbes mustmiljonile ägedale liigile on tal köögitäis soojalembesemaid linnukesi, ja kui Kirksu nägi puuri, kus sibasid merisead, oli selge, et jõuluvana tõesti ongi üks väga tark mees. Selle OMA LOOMA peab igaüks ise ära tundma! Niipea kui Kirksu märkas puuris Porgandit, oranži karvaga viiksu, oli selge, et see autorehv pidigi katki minema!
Üks mu lemmikraamatuid on läbi aegade olnud “Minu pere ja muud loomad”. Kui ma ei teaks, et selle autor isand Durrell on selle kirjutanud enda elust, pakuksin küll, et Peeter on see mees, kes seal poisikesena võis kõigi pisemate ja suuremate mutukate elu ja kombeid uudistada. Ja nüüd on ta lihtsalt veidi rohkem ilma näinud. Arutasime pärast, et kõige rohkem võlus, millise soojusega ta paitas ühtviisi kanu ja papagoid, koertest-lammastest rääkimata.
Nüüd on kanapreilid saanud paar päeva uue eluga harjuda. Ja meie nendega. Kanad on nii suhtlemisaltid linnud! Ja täna sai kanatraktor nii valmis, et preilid said esimest korda murule! Me kassidel ja koeral on nüüd oma TV, kana-TV. Enne istusid kolmekesi traktori ees ja jõllitasid üsna üksiti kanu. Ning nähtavasti mõtlesid, et jeerum, mida see pererahvas järgmiseks välja mõtleb?
Lastest ma parem ei räägigi, nemad käivad ja küsivad üha, et onju, nüüd peaks neile natuke süüa juurde panema!

Kommentaarid välja lülitatud, Kirjutatud 21. aprill 2016 , Elu on muinasjutt, Päevapüüdja, Rõuges toimub

Me elus on mõned verstapostid, mille võimuses on peatada argirutt. Need mõned verstapostid sunnivad võtma aega. Et olla kohal ja oma kallitega. Verstapostid, mis sunnivad tunnetama, et nad, me kullakesed, kasvavad nii ruttu.

Lasteaia lõpetamine on üks nendest.

See on see päev, kus su tilluke nöps saab korraga suureks.

Olen emana käinud kahel lasteaia lõpupeol. Ja tunnistan ausalt, et ma ei mäleta neist kummastki suurt midagi peale tunde, et korraga on ilus ja valus.

Fotograafina olen lasteaia lõpupidudel käinud nüüd juba vist küll viiel järjestikusel kevadel. Ja mulle nii meeldib! Meeldib see elevus, ilu, ja härdus. Ja üle kõige meeldib see armastus, mis sel päeval eriti eredalt paistab välja vanemate pilgust, millega nad oma kullakesi paitavad. Armastus puudutab alati.

Olen järjest enam hakanud mõistma, et meil on neid pidusid vaja. Neid omamoodi tseremooniaid, mis lõpetavad ühe tee ja aitavad alata järgmisel. Aitavad pühitseda elu. Ja see on nii tore, et neisse pidudesse mahub alati kõike: nalja ja naeru, härdaid hetki, kallistusi ja kõige enam rõõmu! Rõõmu koos olemisest. Ja meil on vaja, et neist hetkedest jääksid mälestused ka paberile – pildialbumisse, fotoraamatusse, seinale.

Lasteaia lõpupidu pildistades jäädvustan peol toimuva, käin kaameraga rühmaruumis ning pildistan pärast pidu soovijaist perepilte. Täpsema info saad mulle kirjutades: grethe@mugul.ee

Ühest armsast lasteaialõpetamisest meisterdasin uue lõpupidudehooaja eel slaidshow. Proovisin aasta tagasi esimesi kordi ka liikuvat pilti teha:)

Armastusega

Grethe


Kui ma eile hommikul Balti pulma- ja portreefoto konkursi kodulehte vaatasin, ei saanudki korraga aru, et toredasti läks. Klõpsasin arvuti kinni, käisime tiiru Võruski ära, kui järsku plahvatas, et mu tehtud pilt oli beebide kategoorias paremuselt teine! Nii äge!

Ah, muidugi oleks  nii väga tore olnud ka võita, kes siis ei tahaks, onju:) Aga paremuselt teise foto autor olla on ka täitsa uhke värk! Rõõmustan koos esikoha toonud foto autori Anne-Mai Pälloga – Sa teed väga armast tööd!

Võistlustega on selline naljakas asi – ühtpidi tean küll, et see on kellegi väga subjektiivne arvamus, ent teisalt on see natuke ka maamärk. Et kus mu tööd ühe žürii arvates oma kasvamises parasjagu paiknen. Selle üle ma üha mõtlen, et kas mul tegelikult ka on vaja sellist teadmist, või on see üks trikk, millega ego lae alla saata, aga välja pole ma seda veel mõelnud ja nii said ka sel aastal pildid konkursile saadetud (eelmisel aastal sai me Annist ja Mammast tehtud pilt vist viienda koha, kui õigesti mäletan). Seda, kas järgmisel aastal ka saadan, veel ei tea:)

Ma koheüldse ei varjagi, et mul on nii hea meel:)! Aitäh, mu imelised modellid! Aitäh, sõber Anu!

Lastekategooria 5. koht! Aitäh, armas Hellika! Sa oled imeäge tüdruk!

Mõned märksõnad panen enda jaoks kirja. Et  suuremjagu auhinnatud töid olid must-valged. Ent ma armastan värve. Muidugi meeldib mulle must-valge pildimaailm ka, see loob salapära ja vahel sügavust, ent värvid, nendega saab luua emotsiooni. See Annist tehtud pilt sai 9. koha.

Lisaks jumaldan ma, kui pildil on pärisemotsioon. See miski, mis eristab inimhinge nukust. See miski, mis on elus. See miski, mis mind puudutab. Ja see naerupilt sai 10. koha.

Vahel on niiväga vaja kuulda teist arvamust. Sest fotograaf on looja. Pildid pole pelgad klõpsud – eeltöö võtab aega (mõtlen, kuidas pildistada; mis nipiga saada ehe emotsioon), pildistamine võtab aega ja järeltöötlus samuti. Mõnikord kulub ühe pildi valmimiseks täistööpäev! Ja veel rohkemgi! Maaema pildi tegemiseks kulus ajalises mõttes lausa mitu päeva – ühel öösel tuli mõte, siis tuli kampa armas sõber Anu, kes aitas mõelda, kuidas juukseid sättida; siis selgus, et pisikesese nööbikese emme oli nõus kaasa lööma, ja õues trehvas oli sedavõrd soe ilm, et sai pildistada. Aitäh-aitäh-aitäh!

Rõõm on, et žürii hindas mu töid nii kõrgelt, ent veel suurem rõõm on mul iga tagasiside eest, mis mu juures pildistamas käinutelt saan. Žüriiliige heitis pildile mõned pilgud, ent oma kallitega pildistamas käimisest seinale riputatud lõuendid, neid vaadatakse iga päev. Alles üleeile kohtusin uuesti perega, kes käis mu juures pildistamas mõned aastad tagasi, ning kui laps ütleb mulle, et tead, mul on seinal see pilt, mis me ükskord ammu tegime, ja ma armastan seda – vaat see toob mul rõõmsa pisara silma. Aitäh, mu armsad!

Ja aitäh, mu armas pere ja sõbrad, kes te vahel näete, kuidas ma käin nagu munavalus kana ja ei saa ega saa SEDA pilti tehtud, mis mõtteis mõlgub. Ja et te elate üle kõik mu õppimised:) See on vist küll üks igikestev protsess, mis eal ei saa otsa. Ja aitäh, et te rõõmustate koos minuga. Just eile taipasin, et seda on ka vaja. Pühitseda oma loomingut. Tavaliselt kipub minema nii, et midagi ülivägaägedat saab valmis, ja ma mõtlen, et sai jah üsna tore. Ja hakkan järgmist asja tegema.

Vaat nüüd ma enam ei tee nii:)! Lõpetasin just imemaitsva tordi söömise. Ah, nii hea!

Ja tunne, see on nii hea! Mitte selle konkursi pärast. Vaid seepärast, et mu sees on hea tunne:) Teadmisest, et mu piltidel on nii armsad inimesed. Teadmisest, et teen midagi, mis on mu südames.


Mõned asjad vajavad küpsemiseks aega. Nii läks ka selle pisikese imega :)

Aga nüüd on see üleval – Lõuna-Eesti haiglas on üleval mu beebifotode püsinäitus! Ja ma olen nii rõõmus, nagu veel üldse olla saab – rõõmus ja tänulik ja õnnelik!:)

Meie pere neli last on kõik selles haiglas sündinud, ja ma olen sealsetele armsatele südamest tänulik nende abi ja toe eest! See, mida need naised seal iga päev teevad, on nii imetlusväärne! Ilus, nii ilus, ja vahel valus – täpselt nagu elugi.

Kui ma praegu veidi rehnungit teen, siis 2/3 piltidest on lapsed, kes on selles haiglas sündinud!

See näitusemõte sai alguse küll juba rohkem kui aasta tagasi, kui mu esimene näitus “Silmapilk” oli vaatamiseks Võru linnagaleriis. Ent nagu ikka, teed plaane, ja läheb nii, nagu minema peab:) Minu suur aitäh Avele, kes näitusemõttest kinni haaras ja nõuga abiks oli! Ning väga võrratule koostööpartnerile Timole Minu Prindist! On täitsa võrreldav tunne hoida käes värskelt trükikojast tulnud raamatupakki oma raamatutega ning trükist tulnud lõuendeid – pikslitest reaalsuseks võlutud piltidega.

Aitäh väikestele armastustele, kes mu piltidel on! Ja südamest aitäh teie vanematele, kes te olete usaldanud pildistamaskäigu ette võtta! Ühtpidi võib mõelda, et mis see siis ära ole – tuled, oled, sinust tehakse pilti ja lähed. Tegelikult on see midagi palju enamat – see nõuab kohalolu, pühendumist ja armastust. Teen oma tööd südame ja armastusega ning üha õppides. Teisiti ma ei taha ega oskagi. Ma usun südamega pildistamisse.

Tänu haigla asjalikule töömehele said kõik lõuendid sirgelt seina. Aitäh!

Lehvitan sellele pisikesele tirtsukesele, kes oli näituse ülespanekupäevaks sündinud – kui palatisse riputamiseks pilti käisin viimas, siis nohises üks imearmas tumedate juustega tüdrukuke emme kaisus magada – ah, see oli nii ilus!

Ja nii rõõm on olnud kuulda, et näitus on nii soojalt vastu võetud!

Aitäh! Aitäh! Aitäh!

Üks armas sõber istus ooteruumis ja mõtles endamisi, et hm, nii soojad pildid, nii tuttava käekirjaga. Ja siis helistas mulle, et kuule! Need on ju sinu pildid! :)