“Emme, võta Anni sülle! Kilks tahab natuke hüpata!”

Kirksu õpib jooksukaga kruiisima (pilt telefonist).

Anni saab täna kahenädalaseks, Kirks tuleval neljapäeval 2,5aastaseks. Ei saa öelda, et aeg just teosammul läeks.

Naiivselt mõtlesin kunagi teismelisena, et lapse sünd, see on millegi lõpp. Oo ei! See on millegi võrratult ilusa ja uue algus. Ilus ei tähenda puhast roosamannat või otsatut päikesepaistet, ilus tähendab elu. Selle kõige sügavamas tähenduses.

Elu üllatab üha, tuues oma spiraalsuses kaasa olukordi, mis justkui juba on olnud. Kõik siin ilmas on ju kordumises. Ainult sina, kes sa seda koged, oled teadjam. Kogenum. Ja oskajam. Oskajam märkama, nautima, hindama. Hetke. Seda imelist, mis parasjagu käes.

Anni sünd oli puhas ime. Nagu kõikide laste sünd siin ilmas. Ta on võimsa tajuga laps – piisas mul teda oodates kas või korra murelikult mõelda, et liigutusi on täna vähevõitu olnud, kui ta laisalt müksas: “Emps, võta rahulikult:)!”

Ja kui ta 2. mail märku andis, et nüüd on õige aeg, kulus õige napilt, et ta sündis. Jõudsin vannis olles talle mõttes laulda ta tulemise kergemaks ja hingata olemise lihtsamaks, kui tundsin, et tahan veest välja. Lühikesed minutid hiljem sain selle tillukese ime enda sülle. Tumedapäine ja -silmne ning nii targa pilguga, et köidab kohe endaga.

Laste issi on kõigi meie nelja lapse sünni juures olnud mu turv ja tugi. Anni, nagu kunagi ka ta suurema venna sünni juures oli ka ämmaemand Anneli. Tema oli see, kes oma juhendamisega kaheksa aasta eest andis aimu, KUI palju saab naine erinevaid asendeid kasutades beebi tuleku lihtsamaks teha. Ja hingamisega.

Mul tegi süda kohe mitu õnnelikku jõnksu, kui selgus, et Anneli, kes jälgis meid ka ootusajal, on ka sel korral tööl:) Inimlikkus, avatus, rahulik olemine ning oskus näha, kas on vaja sünnitajat abistada/soovitada või vajab ta lihtsalt rahu ning omaette olemist; uskumine, et esimesed tunnid on ema ja lapse päralt ning mõõta-kaaluda saab pisikest inimest hiljem ka – suur-suur aitäh Sulle, Anneli!

Neid esimesi öid pole ma ühegi lapsega raatsinud maha magada. Ta imepehme keha su kaisus. See võrratu vastsündinu mõrkjas lõhn, mis toob üha pisarad kurku. Teadmine, et musitamist või paitamist pole iial liiga palju. Ükski me lastest pole samuti raatsinud magada – nad on uurinud, maitsnud, nuusutanud ning sidunud end seeläbi hirmtugeva köidikuga end sinu külge. Nabaväädiga, mida ei saa katsuda, ent mis kestab aegade lõpuni.

Click here to view the embedded video.

Enamasti tähendab vaikus ülemisel korrusel siiski midagi muud – preili Kahepoolene laekub suure õe toast, kus ta salaja pisikesi pättusi käib tegemas, sageli ripsmetuššitatult või värskelt küüsi lakkinult.

Pilti tegi mu pisike ja samas juba suur Sandra:) Salli kudusin ise ja sel korral täitsa endale:)

Katit olin enne korra trehvanud, ta meisterdas mu stuudiosse nunnusid mütsikesi. Ja et see käsitööpisik on tal jõudsalt veres, siis pakkusin välja, et ta võiks oma pere piltide jaoks miskit vahvat kõigile pereliikmetele teha. Ja ta tegigi – kudus talvepiltide jaoks oma perele vahvad rahvuslikud sallid.

Nagu ikka, kipub see varakevadine ilm olema muutlik nagu teismelise tujud. Pildistamisele eelnenud päeval sadas laia lund, sekka törts vihma. Päikest polnud isegi näpuotsa võrra. Ja piisas Kati pere Rõugesse jõudmisest ning mõne pildi tegemisest, kui seni vihmaähvardavalt sombune ilm keeras ennast rõõmsalt päikeseliseks.

Ja siis oligi aeg teha talvele “Aidaa!” ning tervitada kevadet. Päike säras selleks ajaks juba tõeliselt kevadiselt ja kui mõni räästas oleks läheduses olnud, oleks see lustlikult tilkunud.

Pärast terve pika nädalavahetuse väldanud inspireerivat ja harivat koolitust katsetasin eile stuudios valguse ja poosidega. Kristel tuli modelliks, tegin talle meigi ja soengu – ja pärast oigasin arvuti taga, sest ma lihtsalt ei suutnud seda üht ja ilusat valida:)

Ma ei tea, kas teil on ka vahel nii, et mingi idee, mõte või tegu paelub sedavõrd, et öösel ei malda magada, vaid unistad ja mõtled, uurid ja planeerid ja sirgeldad paberile ka oma asju? Ja see on nii imemõnus, et krigisegu pealegi see uneliiv hommikul silmis, tühja sellest, eks.

Mul on praegu imehoogne õppimisaeg ja ühtlasi stuudio kõigi ägedate võimaluste kasutamise kavandamise aeg. Ja vist ei möödu päevagi, kus ma poleks tänulik selle eest, et saan tegelda asjaga, mis hullupööra meeldib ja mis suudab pakkuda seda nii lahedat tunnet, et sa ei tammu paigal, vaid kasvad.

Nojah, füüsiliselt kasvan ma praegu ka päris kabedalt:))  - käisime ükspäev lastega Kubija spaas ja peeglist mööda jalutades mõtlesin esimese hooga, et ohoo, milline suur inime mu taga jalutab:))

Kummalisel kombel tabasin ennast seejärel mõttelt, et – seal hilises teismeeas, kus kaal näitas peaaegu kaks korda väiksemat numbrit, tekitas see hirmsat meelehärmi, sest seda tundus olevat ikka liiga palju.  Ja praegu, kus ma olen 35 ja tõesti rõõmsalt kaalukas, olen selle üle õnnelik. Ja rahul. Ja ma tunnen ennast oma kehas mõnusalt ja vabalt. Naljakas, eksole, et see rahulolu ei saa alguse mingist numbrist, vaid see tuleb hoopis millestki muust.

Endaks olemisest.

Ja meil paistab täna päike ning kraadiklaas näitas törts aega tagasi -23 külmakraadi! Niii supermõnus!

******************************

Idee, stilistika ja teostus – Grethe

Soeng – Maarika Karu

Meik – Kristi Vähi

Rõivad ja ehted – Võru kaubamaja, Maarika erakogu

Tordid – Maiki Einla

Suur aitäh Kadrile, kes aitas mõelda ja jagas lahkelt oma otsatuid kangavarusid, ja Rõuge kirikuõpetajale Maidule ägedasse pildistamiskohta lubamise eest.

Pandora laekasse piilus me Facebooki sõbrapäevamängu võitja Eneli. Ja esmaspäeval oligi see päev, kus Eneli käis Maarika juures juuksuris Harmoonia ilusalongis, Kristi Vana Maja salongist tegi meigi, Võru Kaubamaja andis pildistamiseks rõivad ja Maiki tõi magusad hõrgutised. Ja siis me pildistasime – tänu kõigile toredatele (Eneli oli võrratult lahe modell!) kujunes sellest üks tõeliselt super päev, mida kordaks kohe ülima heameelega:)