Fotograaf Grethe Rõõm

Beebifoto. Perepildistamine. Aktifoto. Pulmafoto. Fotostuudio Rõuges. Info: grethe@mugul.ee

Korraldan 6. – 7. juulil Rõuges pildistamiskoolituse. Just Sulle, kes sa tahad oma beebiootuse ja beebipildistamise fotograafiteel ühe suure sammu edasi astuda! Sulle, kes sa tahad õppida tähenduslikult pildistama. Õppida seda, kuidas pildistada elusaid pilte. See on workshop, kus on ühendatud pildistamistreening ning õpetus, kuidas fotograaf saab luua pildistades vaba ja mõnusa õhkkonna nii, et pildile jäävad ehedad emotsioonid. Olen sertifitseeritud beloved-fotograaf, oskan seda Sulle õpetada.

Fotograaf peab panema piltidesse südame ja tähenduse! Kuidas? Seda me kahepäevasel koolitusel imeilusas Rõuges õpimegi!

Beebiootuse  ja beebipildistamise koolitusel kõneleme:

kuidas valmistuda, milliseid soovitusi saab fotograaf kliendile anda sessiooniks valmistumisel;

võttekohtade ja varustuse valik;

juuksur ja jumestaja jagavad näpunäited, mida kliendile sessiooniks valmistumisel soovitada;

tähenduslik pildistamine. Kuidas luua selline õhkkond, et pildile jäävad ehedad emotsioonid;

beebiootuse pildistamine. Õues/stuudios. Aksessuaarid. Pildistamistreening: beebiootaja üksi, koos tulevase isaga. Poosid.

beebipildistamine. Turvalisus. Pildistamiseks valmistumine stuudios/kodus. Valguse leidmine. Peamised poosid – beebi, beebi vanematega. Komposiitfotod. Pildistamistreening.

Järeltöötlus Lightroomis ja Photoshopis.

Koduleht/sotsiaalmeedia. Marketing.

Soovi korral tagasiside su tehtud fotodele.

Sinu oskused: eeldan, et tahad õppida, oskad kasutada oma kaamerat, omad baasteadmisi LR-ist ja PSist.

*****

Et ma armastan selgust, siis kirjutan lahti, mis me selle kahe päeva jooksul teeme.

Alustuseks saame kokku. Minu stuudios Rõuges. Et see pole kummist, siis on mõistlik varakult registreeruda – kes ees, see on ka koolitusel! Tutvume üksteisega, ja hakkame pihta. Esimesel päeval keskendume beebiootusele. Kõneleme-kuulame, ja et ma olen rohkem kui veendunud, et tühipaljas jutt ei maksa midagi, siis proovime kõneldu ka praktikas järele. Näitan Sulle, kuidas ma pildistan. Saad ka ise pildistada. Hiljem vaatame arvutist järele, mis me kaamerasse püüdsime ning mida sellega saab fototöötlusprogrammides teha.

Teise päeva põhifookus on beebipildistamisel – räägin Sulle, kuidas ma valmistun, mida enne sessiooni teen, et see õnnestuks. Sätime valmis stuudio, vajalikud aksessuaarid. Pildistame. Järeltöötlus Photoshopis ja Lightroomis.

Süüa saab ja juua ka, mõnusalt õpihimulise seltskonna peale selle!

Kui soovid tulla õppima, siis oma koolitusel osalemise soovist anna mulle palun märku: grethe@mugul.ee

Kirjas vasta palun järgmistele küsimustele:

1. Sinu nimi ja vanus

2. koduleht/FB-leht, kus näen Su tehtud pilte

3. Sinu hirmud/nõrkused pildistamisel

4. Sinu tugevused pildistamisel

5. Miks Sa tahad koolitusel osaleda? Sellele küsimusele vastamine aitab Sul koolitusele tuleku põhjused enda jaoks lahti mõelda, mulle annab Sinu ootustest märku.

6. Sinu kontaktandmed – e-post, telefoninumber.

7. Su toitumiseelistused – kas sööd liha, kala, taimetoitu?

Vastan Su kirjale esimesel võimalusel. Kirjuta ka siis, kui Sul on koolituse kohta küsimusi!

Kui oled gruppi arvatud, saadan Sulle arve.

Saates vastused enne 20. juunit, on koolitusel osalemise hind 395 eurot, hiljem 450 eurot. Hind sisaldab sööki, soovi korral ööbimist.


Millest saab aru, et tegu on maakaga? Nt siis, kui ta autoukse lahti tõmbab ja sealt heljub välja heinalõhn, tembitud nõksukese maasikatega. Täna just nii juhtuski – tõin Nursist (aitäh, Mati!) auto pagasnikus viis pakki heina, Võrust ostsin imehäid Eestis kasvatatud maasikaid (aitäh, Margita!) ja kui poest tulin ning autoukse lahti tõmbasin, jõudis kohale – ma olengi maakas!
Ja see on nii mõnus!
Üleeile tõime Pärnumaalt me segasesse seltskonda juurde võrratu suleliste kamba (minu suur unistus) ja ühe merisea (Kirksu suur unistus).
Kirksu kirjutas talvel jõuluvanale, et tema tahaks endale niiväga pisikest merisiga. Jõuluvana on üks tark vana, sest ta kirjutas vastu, et nii tähtsaid tegemisi nagu kellelegi looma valimine, jõuluvana teha ei saa. Sest igaüks peab ikka ise oma armsa looma ära tundma.
Ma jõuluvanale oma kanasoovist ei kirjutanud. Rääkisin hoopis mitu aastat kodus, et nii äge oleks :) Ja jõudsin selle “Kui-sa-tahad-siis-muidugi!” ära oodata. See küll ei kõlanud esiti eriti entusiastlikult, aga mida päev edasi, seda rohkem elevil olid kõik! Ja siis rääkisin emale, et palun, onju, sa ehitad meile kanatraktori.
No mul on maailma kõige ägedam ema. Ta ehitaski!
Jalutamis- ja siblimisruumis saavad preilid päeval asjatada, ööseks on neil õrrega sviit. Edasi saab lükata ja tagasi tõmmata ka. On ju nii äge! Ema teeb rõõmuga neid maju veel!
Ja nüüd kanadest. Tervelt paar kuud olen surfanud internetis ja uurinud erinevate kanatõugude kohta. Uuh, on see alles põnev maailm! Tahtsime, et me kanad oleksid muhedad ja lahedad – ja siidikanad ongi täpselt nagu pisikesed Leopoldid! Uurisin ja helistasin ja uurisin ja jälle helistasin ning ühel päeval ütles kõmiseva häälega Peeter, et kui ikka väga tahate, siis neli saab!
Pakkisime lapsed autosse ja sõitsime Pärnu taha mere äärde, kus on üks väga vinge koht, Reinu talu. Ja selle peremees Peeter on üks tore mees. Vaatas meid ja muheles habemesse, sest me kiljusime iga kana juures, et hissandkuiägekana ja ta siis naeris ja ütles, et nojah, talle võib küll ka kana öelda, aga tegelikult on ta kukk!
Neli pruuni siidikana tundusid nii nöpsid, et neil oleks ema ehitatud häärberis ikka väga igav hakanud. Vaatasime Taaviga üksteisele otsa ja küsisime justkui ühest suust, et aga äkki tahaks keegi veel meile tulla?
Peeter pakkus välja, et kui keegi on ilus, siis keegi võiks muneda ka:) – nii said kaasa prouad kolhoosnikud, ka väga ilusad! Ja üks poola rohejalg ja üks araucana.
Ühesõnaga, nagu meil kipub ikka olema, pakkisime nelja kana asemel autosse tosinajagu sulelisi. Keegi polnud selle üle õnnetu. Ausõna!
Auto nähtavasti oli, sest meil piisas vaid võtit keerata, kui sai selgeks, et üks rehv on otsustanud endas olnud õhu taasühendada augu kaudu universumiga.
Sellised pisiasjad ei aja ju kedagi endast välja. Pole mõtet masenduda ka siis, kui selgub, et tagavararehv on väga kindlalt kinnitatud sinna, kus ta olema peab. Nii kindlalt, et pole lootustki seda kätte saada. Siis ütleb Peeter, et oot, mul on üks sõber, ta tuleb ja teeb korda!
Ma olen nii südamest tänulik selle eest, mis edasi juhtus. Võhivõõras inimene võttis kätte, organiseeris rehviparanduse, kutsus meid oma tuppa, pakkus teed ja näitas oma loomi. Selgus, et lisaks kanadele, paabulindudele ja partidele ja veel umbes mustmiljonile ägedale liigile on tal köögitäis soojalembesemaid linnukesi, ja kui Kirksu nägi puuri, kus sibasid merisead, oli selge, et jõuluvana tõesti ongi üks väga tark mees. Selle OMA LOOMA peab igaüks ise ära tundma! Niipea kui Kirksu märkas puuris Porgandit, oranži karvaga viiksu, oli selge, et see autorehv pidigi katki minema!
Üks mu lemmikraamatuid on läbi aegade olnud “Minu pere ja muud loomad”. Kui ma ei teaks, et selle autor isand Durrell on selle kirjutanud enda elust, pakuksin küll, et Peeter on see mees, kes seal poisikesena võis kõigi pisemate ja suuremate mutukate elu ja kombeid uudistada. Ja nüüd on ta lihtsalt veidi rohkem ilma näinud. Arutasime pärast, et kõige rohkem võlus, millise soojusega ta paitas ühtviisi kanu ja papagoid, koertest-lammastest rääkimata.
Nüüd on kanapreilid saanud paar päeva uue eluga harjuda. Ja meie nendega. Kanad on nii suhtlemisaltid linnud! Ja täna sai kanatraktor nii valmis, et preilid said esimest korda murule! Me kassidel ja koeral on nüüd oma TV, kana-TV. Enne istusid kolmekesi traktori ees ja jõllitasid üsna üksiti kanu. Ning nähtavasti mõtlesid, et jeerum, mida see pererahvas järgmiseks välja mõtleb?
Lastest ma parem ei räägigi, nemad käivad ja küsivad üha, et onju, nüüd peaks neile natuke süüa juurde panema!

Kirjutatud 21. aprill 2016 , Elu on muinasjutt, Päevapüüdja, Rõuges toimub

Eile sõideti meil siin Rõuges Pärlijõe ääres tõukeratastega. Et me pere esindus oli sõitjate hulgas olemas, ja pidin sealt edasi jooksma Rõuge põhikooli lõpuaktusele, siis sel aastal ma stardis polnud. Järgmisel aastal tahaks küll proovida – eranditult KÕIGIL rattureil oli suu naerul. Ja sellisel õnnelike inimeste maratonil ju lihtsalt tahad osaleda!

Tõukeratas on üks põnev ratas – juba see fakt, et enamasti sõidavad tõuksiga need, kelle vanust kirjutatakse ühe numbriga, veab neil, kel iga nõksuke rohkem, suu kõrvuni. Üks kollase pluusiga härrasmees naeris eile ikka lausa kõva häälega, kui esimesed meetrid sõitnud oli ja mõnusa tunde (taas) kätte sai: “Sõitsin viimati tõuksiga kuueaastasena! 39 aastat tagasi! Poleks uskunudki, et see on ikka veel NII ÄGE!”

Hästi mitmed sõitsid eile tõuksiga esimest korda. Enne starti jagati neile näpuniteid, et iga viie-kuue-seitsme tõuke järel tasuks tõukejalga vahetada, ja kopsu pole mõtet kurku sõita, aga et tegu on ikkagi võistlusega, siis ei tasu päris unistama ka jääda :D Ja pärast kümnendat kilomeetrit küll suurt vahet ei teinud, kes on rattal esimest, kes saja esimest korda. Kui, siis vast väsimuse järgi.

Tegelikult tean omast, et sõidutehnika on päris oluline. Mu tibukollane tõuks saabus naistepäevakingitusena ja nüüd mõned kuud sõitnuna pole vaimustus kuhugi kadunud. Eriti mõnus on sõita Haanjasse (ehk siis üha ülesmäge) ja sealt tagasi kodu poole saab mägedest alla kihutades üsna jälile tundele, mida usutavasti tunnevad surfarid. Mõnus-mõnus-mõnus!

Seetõttu oli eile põnev vaadata, kuidas keegi sõidab. Kelle tõukejalg tõusis hästi kõrgele, kes võttis maalähedasema stiili – ja sõltumata stiilist oli kõigil nägu naerul!

Kogu galerii on vaatamiseks siin