Fotograaf Grethe Rõõm

Beebifoto. Perepildistamine. Aktifoto. Pulmafoto. Fotostuudio Rõuges. Info: grethe@mugul.ee

Selle suve kõige magusam päev.

Nagu näha, oli meil meevõtmisel tööjaotus kenasti paigas – vanaema ja issi majandasid tarude juures, taadu vurris ja lapsed sõid ja ma tegin pilti. Vähimagi liialduseta ütlen, et see on maailma parim mesi. Sama maitsega, nagu oli me vanaisa Vaasa mesilaste mesi – tummiselt magus, kuldselt särava suve maitsega.

Kevadel kinkisid vanemad Taavile sünnipäevaks kolm tarutäit mesilasi. Nende unistustega ju kord on nii, et need saavad teoks – Taavi on aegu mõelnud, et ühes maakodus võiks ikka mesilased sumiseda ja laual – seal võiks olla oma talu mesilaste mesi. Ja nüüd ongi!


Korjasin eile Anni sünnipäevakoogi jaoks tänavusi esimesi rabarbereid. Neid mahlaseid, hamba all prõksuvaid, talveunest äratajaid.
Ja tabasin ennast mitu korda mõttelt, et me Anni, ta on ärataja. Oo jaa!
Võib ju mõelda, et neljanda lapse puhul toimetad kinnisilmi. Kõik on teada ja tuttav, juba käidud tee. Ent ometi on iga laps nii isesugune, nii isemoodi armas, nii ISE.
Mäletan nii selgelt, kuidas ma aastaid pärast Sassu sündi ei julgenud teisele lapsele isegi mõelda. Kartsin, et ei oska mahutada armastust tema vastu kuhugi – mulle tundus, et kogu mu süda on armastust täis ja kuhu mahuks see armastus, mis tuleb veel ühe lapsega kaasa? Nüüd tean, et ühte südamesse mahub neid me armastusi kohe täitsa mitu.
Rabarberid on praegu esimese koogi jaoks täpselt parajad. Mahlast pakatavad, mõnusalt vaksapikkused. Lõikad ja sülg hakkab jooksma, sest see on täpselt SEE – krõmps, mahlane ja nii hapu, et hammustad ja pigistad silmad kinni. Hapususest ja mõnust ka. Kaksasin nende peopesasuurused lehed maha ja tiigi taga kriiskasid sookured. Esimest korda sättisid nad oma armumängu me heinamaale. Võib-olla lihtsalt olin esimest korda nii kohal, et seda märgata?
Seal neid rabarberilapsukesi noppides ja kuulates kriiskavaid sookurgi, kes on parasjagu  ühe eluringi loomise lävel, kõndisin korraks täitsa algusesse.
Kes on ema?
Olen sellele mõelnud. Pikalt ja palju. Sest hoolimata sellest, et olen ema olnud varsti juba 18 aastat, ronib ikka kuskilt välja kartus, et ehk pole ma emana piisav. Ehk ei tee ma piisavalt. Tahan ju, nagu kõik emad, et nende lapsed on õnnelikud.
Ja ma pole suutnud välja mõelda ühtki muud vastust peale selle, et ema on see, kes on südamega kohal. Mul ei tule see sugugi kogu aeg välja, ikka on hetki, kus töö- ja muud asjad kasvavad nii üle pea, et endagi jaoks pole aega, teistest rääkimata. Aga ma üha õpin. Olema eelkõige enda jaoks, et siis jaksaks ja oskaks olla ka teiste jaoks. Selle olen küll nende aegade jooksul selgeks saanud, et ema ei saa üha anda. Tal peab olema see miski, mis on ainult tema, see miski, mis teda sütitab, see miski, mis laeb. Mõtted, mis poevad paberile; sõrmed mullas; hääl, mis paisub lauluks; jooksukingad jalas, vardakott süles – neid laadijaid on terve maailmatäis! Ja kui leiad selle Oma ja Õige, oma kire, oh, see on võrratu! Selleks, et oleks anda, tuleb enne end täita. Mul on tunne, et kui ema põleb – teda sütitab miski, mis paneb ta elama, sütitab ta ka oma lapsi. Elama kirega.
See vastutus võtab vahel põlvist nõrgaks. See teadmine, et mu tehtavast või tegemata jätmisest sõltub nende pisikeste inimeste elus nii palju. Ja mitte ainult tehtavast – ka see loeb, mida ja kuidas ma mõtlen. Pere tee on üks kasvamise tee. Kasvab ema, kasvab isa, kasvab laps. Ja sugugi pole alati nii, et ema-isa on need õpetajad.
Kui meil Sassu sündis, olime pidevalt ninapidi raamatus – kõik see tehniline oli vaja selgeks saada – millal ja kuidas mähkida? Appi, tal on jala peal mingi punn! Miks ta öösiti üles ärkab? Paljundasime isegi ühe suure ja targa raamatu endale, sest ostmiseks polnud meil raha.
See kõik saab selgeks. Ses mõttes on tõesti nii, et kogu selle “tehnilise” värgi teed neljanda lapsukese puhul tõesti peaaegu kinnisilmi. Mähku alla – hops! tahab süüa – aga palun – tiss on siin! Aga kõik see, millest raamatutes ei kirjutata, kõik see, mis tuleb ainult koos temaga, seda ei saa enne õppida. See on alati uus. Ja sina emana oled uus. Vahel muigan, kui erinev on see tänane mina sellest, kes oli. Sassu oli vast paariaastane, kui juhtusime ühele kevadkontserdile. Mäletan oma jahmatust, kui nägin seal paari, turvahäll käevangus – mehel habe hall, naiselgi juustes halli. Et appikene, kas nii vanad inimesed saavad ka veel lapsi :D (pakun, et nad võisid vast olla neljakümnesed). Praegu ajab see nii enda üle naerma:) See naermine ei tähenda kuidagi hinnangu andmist, et see toonane mina oleks olnud halvem või praegune oleks parem, oo ei. Nii lihtsalt on. Elu on üks kasvamine. Ja see on nii tore!
Sa oled kohal. Ka nendel hetkedel, kui endal on nii raske olla, et kohe on. Mida sa ütled lapsele, kes vaatab Mammat, kes on toodud kirikusse, et kõik kallid saaksid temaga hüvasti jätta, ja küsib, et millal Mamma tagasi koju tuleb? Või see, kus sa oled just head-ööd-kalli teinud, ta on nii teki sisse mähkunud, et ainult ninaots paistab ja siis kostab sealt tekikuhja alt: “Emme, kaua suremine aega võtab?” Või kõik need korrad, kus ta vaatab igatsedes aknast välja ja küsib, et Sannu, millal ta ometi tagasi tuleb? See tema lapsepõlve hiigelkoer, kelle seljas ta ratsutas ning keda üha patsutas.
Selle olen selgeks saanud, et ema ei pea teadma kõiki vastuseid. Piisab, kui ta on kohal. Kui ta on olemas.
Siis ka, kui käib üks tants ja trall ja tagaajamine:) Nii lihtne on öelda, et emme teeb veel selle asja valmis ja siis tolle ja natuke kolmandast ka – ja siis tulen teiega mängima! Ja nad ootavad püüdlikult selle esimese asja ära, jupi teisestki ja siis … näed, et nad enam ei oota. Ja ometi ma tahan koos nendega naerda, hüpata ja tantsida! Ja suvevihmas tiigis ujumas käia ja paljajalu mudas paterdada.
Vahel olen ma nii väsinud, et kätt ka ei jaksa tõsta. Kunagi tundus mulle, et ema on see, kes peab olema alati tugev. Nüüd tean, et ei pea. Ärkan teinekord nendega lõunaunest, põsed täpselt samamoodi padjamustrilised. Ja koristan koos nendega nii, et lükkame pisividinad varbaotsaga diivani alla. Või ei korista parasjagu üldse.
Jah, ema on see, kes on kohal. See tähendab, südamega. Sest sellest ei sõltu ainult sinu lapse õnn. Sellest sõltub tegelikult kõik. Ema südames on me keele pesa. See, kas me keel ja meie ise jääme püsima, sõltub emadest. Sellest, kas nad on oma kallite jaoks kohal. Kas nad võtavad aega oma lastega rääkida, neile laulda, nendega mängida. Selles keeles, mida ainult emad oskavad. Armastuse keeles.
Sookured kriiskasid veel tükk aega pärast seda, kui ma tuppa tulin. Lõikasin need rabarberid pisikesteks juppideks ja tegin koogiks. Mäletan, kui me vanaisa, keda kutsusime Vaasaks, siit läks, siis Mamma küpsetas matusepäeva hommikul kooki. Armastuse kooki. Ise küpsetas. Tal oleks olnud miljon muud asja teha, aga ta valis selle. Ja nii me, lapsed, õpime. Märgates, ja siis, kasvades, valides,  kas teha emana nii või hoopis teisiti. Ma olen valinud Mamma järgi selle, et neil kõige tähtsamatel päevadel teen ma ka kooki. Ja kartulisalatit:)
Ise.
Ise tehtus on armastuse vägi. Ise ja koos tehes räägime armastuse keeles. Oma emade keeles.
Ema on see, kes on südamega kohal. Ja sa õpid seda suuresti tänu neile. Pisikestele inimestele.
Neile me imedele.

Millest saab aru, et tegu on maakaga? Nt siis, kui ta autoukse lahti tõmbab ja sealt heljub välja heinalõhn, tembitud nõksukese maasikatega. Täna just nii juhtuski – tõin Nursist (aitäh, Mati!) auto pagasnikus viis pakki heina, Võrust ostsin imehäid Eestis kasvatatud maasikaid (aitäh, Margita!) ja kui poest tulin ning autoukse lahti tõmbasin, jõudis kohale – ma olengi maakas!
Ja see on nii mõnus!
Üleeile tõime Pärnumaalt me segasesse seltskonda juurde võrratu suleliste kamba (minu suur unistus) ja ühe merisea (Kirksu suur unistus).
Kirksu kirjutas talvel jõuluvanale, et tema tahaks endale niiväga pisikest merisiga. Jõuluvana on üks tark vana, sest ta kirjutas vastu, et nii tähtsaid tegemisi nagu kellelegi looma valimine, jõuluvana teha ei saa. Sest igaüks peab ikka ise oma armsa looma ära tundma.
Ma jõuluvanale oma kanasoovist ei kirjutanud. Rääkisin hoopis mitu aastat kodus, et nii äge oleks :) Ja jõudsin selle “Kui-sa-tahad-siis-muidugi!” ära oodata. See küll ei kõlanud esiti eriti entusiastlikult, aga mida päev edasi, seda rohkem elevil olid kõik! Ja siis rääkisin emale, et palun, onju, sa ehitad meile kanatraktori.
No mul on maailma kõige ägedam ema. Ta ehitaski!
Jalutamis- ja siblimisruumis saavad preilid päeval asjatada, ööseks on neil õrrega sviit. Edasi saab lükata ja tagasi tõmmata ka. On ju nii äge! Ema teeb rõõmuga neid maju veel!
Ja nüüd kanadest. Tervelt paar kuud olen surfanud internetis ja uurinud erinevate kanatõugude kohta. Uuh, on see alles põnev maailm! Tahtsime, et me kanad oleksid muhedad ja lahedad – ja siidikanad ongi täpselt nagu pisikesed Leopoldid! Uurisin ja helistasin ja uurisin ja jälle helistasin ning ühel päeval ütles kõmiseva häälega Peeter, et kui ikka väga tahate, siis neli saab!
Pakkisime lapsed autosse ja sõitsime Pärnu taha mere äärde, kus on üks väga vinge koht, Reinu talu. Ja selle peremees Peeter on üks tore mees. Vaatas meid ja muheles habemesse, sest me kiljusime iga kana juures, et hissandkuiägekana ja ta siis naeris ja ütles, et nojah, talle võib küll ka kana öelda, aga tegelikult on ta kukk!
Neli pruuni siidikana tundusid nii nöpsid, et neil oleks ema ehitatud häärberis ikka väga igav hakanud. Vaatasime Taaviga üksteisele otsa ja küsisime justkui ühest suust, et aga äkki tahaks keegi veel meile tulla?
Peeter pakkus välja, et kui keegi on ilus, siis keegi võiks muneda ka:) – nii said kaasa prouad kolhoosnikud, ka väga ilusad! Ja üks poola rohejalg ja üks araucana.
Ühesõnaga, nagu meil kipub ikka olema, pakkisime nelja kana asemel autosse tosinajagu sulelisi. Keegi polnud selle üle õnnetu. Ausõna!
Auto nähtavasti oli, sest meil piisas vaid võtit keerata, kui sai selgeks, et üks rehv on otsustanud endas olnud õhu taasühendada augu kaudu universumiga.
Sellised pisiasjad ei aja ju kedagi endast välja. Pole mõtet masenduda ka siis, kui selgub, et tagavararehv on väga kindlalt kinnitatud sinna, kus ta olema peab. Nii kindlalt, et pole lootustki seda kätte saada. Siis ütleb Peeter, et oot, mul on üks sõber, ta tuleb ja teeb korda!
Ma olen nii südamest tänulik selle eest, mis edasi juhtus. Võhivõõras inimene võttis kätte, organiseeris rehviparanduse, kutsus meid oma tuppa, pakkus teed ja näitas oma loomi. Selgus, et lisaks kanadele, paabulindudele ja partidele ja veel umbes mustmiljonile ägedale liigile on tal köögitäis soojalembesemaid linnukesi, ja kui Kirksu nägi puuri, kus sibasid merisead, oli selge, et jõuluvana tõesti ongi üks väga tark mees. Selle OMA LOOMA peab igaüks ise ära tundma! Niipea kui Kirksu märkas puuris Porgandit, oranži karvaga viiksu, oli selge, et see autorehv pidigi katki minema!
Üks mu lemmikraamatuid on läbi aegade olnud “Minu pere ja muud loomad”. Kui ma ei teaks, et selle autor isand Durrell on selle kirjutanud enda elust, pakuksin küll, et Peeter on see mees, kes seal poisikesena võis kõigi pisemate ja suuremate mutukate elu ja kombeid uudistada. Ja nüüd on ta lihtsalt veidi rohkem ilma näinud. Arutasime pärast, et kõige rohkem võlus, millise soojusega ta paitas ühtviisi kanu ja papagoid, koertest-lammastest rääkimata.
Nüüd on kanapreilid saanud paar päeva uue eluga harjuda. Ja meie nendega. Kanad on nii suhtlemisaltid linnud! Ja täna sai kanatraktor nii valmis, et preilid said esimest korda murule! Me kassidel ja koeral on nüüd oma TV, kana-TV. Enne istusid kolmekesi traktori ees ja jõllitasid üsna üksiti kanu. Ning nähtavasti mõtlesid, et jeerum, mida see pererahvas järgmiseks välja mõtleb?
Lastest ma parem ei räägigi, nemad käivad ja küsivad üha, et onju, nüüd peaks neile natuke süüa juurde panema!

Kirjutatud 21. aprill 2016 , Elu on muinasjutt, Päevapüüdja, Rõuges toimub

Möödunud jõuluaja viimane või tänavune esimene piparkoogitegu:)

Pildistan jaanuaris iga päev pildi oma kallitest.


Kirjutatud 14. jaanuar 2016 , Elu on muinasjutt, Päevapüüdja, elu õied, fotograaf

Carcassonne on maailma kõige parem mäng.

Kõik mängud on tegelikult head.

Kui neid koos mängida.

Kui on AEGA neid koos mängida.

Õnneks on.

Pildistan jaanuaris iga päev pildi oma kallitest. Foto igas päevas.


Kirjutatud 12. jaanuar 2016 , 365, Elu on muinasjutt, Päevapüüdja, elu õied

Lõpuks on talv! Ja see on nii äge! Veel ägedam on see, kui saab sõpradega kelgutama minna!

Foto telefonist. Pildistan jaanuaris iga päev pildi oma kallitest.


Girlpower

/Pildistan iga aasta jaanuarikuus iga päev pildi oma kallitest./


Kirjutatud 3. jaanuar 2016 , Elu on muinasjutt, Päevapüüdja, elu õied

Uus ongi käes.

Ja nagu ikka jaanuaris, teen iga päev pildi oma kallitest.

Päevapüüdja.

See aasta on eriline. Ja imeline.

/Foto igas päevas – teen iga aasta jaanuaris foto oma kallitest./


Kirjutatud 2. jaanuar 2016 , 365, Päevapüüdja

Et ma vahel koon/heelgeldan, siis on moodustunud järjekord, kes endale järgmisena mingi asja saab:)

Anni näitab praegu Kirke salli.

Anni enda kaelus on veel varrastel.

Pluss vestid, mida oodatakse.

Ja mul on niihea meel selle pisikese järjekorra üle:)


Kirjutatud 29. jaanuar 2015 , 365, Elu on muinasjutt, Päevapüüdja, elu õied Tags:

Õhtused naeruminutid.

Mõnus-mõnus-mõnus!


Kirjutatud 27. jaanuar 2015 , 365, Elu on muinasjutt, Päevapüüdja, elu õied Tags: