Fotograaf Grethe Rõõm

Beebifoto. Perepildistamine. Aktifoto. Pulmafoto. Fotostuudio Rõuges. Info: grethe@mugul.ee

Ma ei mäletagi enam, millal me selle välja mõtlesime, et tahaks lastega minna kunagi Disneylandi. Ja Pariisi. Ja tädi Triinule külla. Ning näidata neile seda võlumaailma, mis on peidus mõne lennusõidutunni taga.

Väga ammu.

Millalgi varakevadel ostsime lennupiletid ja panime paika, et nädal enne jaanipäeva stardime. Natuke muidugi põdesime ka – ega me just iga päev lenda oma vahmiiliga mööda Euroopat ringi:)) Ja need näoilmed olid lennujaamateenindajatel ikka päris naljakad, kui nad olid jõudnud ära küsida, et nii, mitmekesi te olete? ning saanud vastuseks: “Kuuekesi!”

Kuuekesi on väga tore reisida. Lennukis saab peaaegu terve rea omasid täis:). Ja bussis või metroos või rongis – silmad peavad olema kuklas ka, et kas kõik said peale või maha või et kas kõik ikka jaksavad. A kui ühele pisilasele on kaasas kergkäru ja teisele kandelina, siis saab küll.

Reisi kõige suurem võlu oligi selles, et käisime perega koos. Tagasiteel ütles Emil, et tema meelest oli kõige mõnusam Disneyland ja see, et saime hommikul ja õhtul süüa koos ja ilmaasju arutada. Ja Kirksu ütles ühel õhtul me kaissu ronides: “Emme, niiiiiii mõnus on koos olla!”

Paar päeva enne reisi algust saabus kutsumata külalisena viirus, mis niitis alustuseks jalust Kirksu ja seejärel Emsu. Ikka kohe nii, et pikali ja kauss voodi ette. Mõtlesime juba, et jääbki minemata, a et Kirksu oli järgmisel päeval kraps nagu polekski midagi olnud, otsustasime sõita. Ja õigesti tegime. See oli üks igavesti äge reis.

Me laste tädi Triinu elab oma perega St Syris. See on Versaillesi lähistel asuv imearmas väikelinn, kus on kõik käe-jala juures. Maitsvaid saiakesi pakkuv pagarikoda (ausalt, seal on täiesti raske oma saiapakiga uksest välja jõuda – tahaks sealsamas saiakesse hambad lüüa). Ja see lõhn!

Ja kohe maja taga on laste mänguväljak.

Ning üsna lähedal on rongijaam.

Tänu armsatele võõrustajatele oli meil parim peatuspaik – lapsed said omavahel mängida ja suured jutustada. Ja seda me tegime:) Ikka igal õhtul ja mõnuga. Ja süüa.

Me külmkapp haiseb praegu, nagu oleks me selle minnes vooluvõrgust välja tõmmanud ja jätnud koos mõne piimapakiga me tagasitulekut ootama. A see juust, mida seal sõime – seda lihtsalt pidi nõksukese koju ka kaasa tooma. (Kusjuures mu lemmikjuust – jumalate kapriis ehk Caprice des Dieux – ei lõhnagi kõige hullemalt:)

Teine lemmik – kinoa – pole küll juust ja ei lõhna ka kehvasti, a et esimest korda sai seda maitsta just seal, siis ära tuleb ta ikka märkida.

Mul on praegu natuke tunne, nagu oleks see poolteist nädalat olnud üks imesid täis unenägu. Et saadki seista Triumfikaare kuklal ja vaadata õhtuhämaruses Pariisi, mis on oma sümmeetrilisusest ja kohati rangetest vormidest hoolimata ometi võluvalt hoomamatu; või jalutada Jumalaema kiriku uksest sisse ning ahmida endasse kõiki neid lõhnu ja valgusemänge ning röögatut suurust: või sõita laevaga Seine’i jõel; või keksida sisse selle ilmatusuure kaubamaja uksest, mille nimi mul üldse meelde ei jää, aga kus on terve korrusetäis kingi ja teine kotte ja nii edasi; või me reisi üks eesmärke – Disneyland. Mis ongi nii jaburalt äge, et sinna tasub minna suuremate lastega küll ja veel.

Et millalgi pakuti Disneylandis kolme külastuspäeva kahe hinnaga, siis võtsime need piletid. Ja seal selgus, et netist pileti ostmine oli üks õige otsus – kuigi turismihooaeg pole veel hoogu sisse saanud ning kohalikel lastel oli koolipäev, olid piletisabad ikka võimsad. A netist välja prinditud paberiga tuli käia ühe automaadi juures, kust sai endale piletid välja lasta ning seejärel väravast läbi jalutada.

Suurematel lastel on Disneylandis teha hästi palju. Et iga atraktsiooni ees lookleb “mõnus” järjekord, tuleb varuda aega ja kuhjaga. Nii jäi kolmest päevast hoolimata tegelikult paar atraktsiooni käimata – üks nt lihtsalt oli katki ja sinna rahvast ei lastud.

Pisematel on uudistamist hästi palju. Ja mõned tasasemad karussellid ka, a kõige võimsamad emotsioonid said sealt ikka suuremad lapsed.

No ja täiskasvanud ikka ka:))

Mul on reisist mõned sellised mälupildid, mis võiksid jääda kauaks-kauaks meelde. Seesama tunne, kui oledki saanud oma perega sisse jalutada Disneylandi väravast. Sellest kunagi aastaid tagasi telekast nähtud ja sealtmaalt kuklas tiksunud pargi väravast.

Või kui päeviti on Versailles’i lossi aed lihtsalt ilus vaadata, siis suviti on laupäevaõhtuti seal lausa kohustuslik käia. Sest kella üheksa paiku tehakse aiaväravad lahti ning siis on aed oma täies hiilguses – purskkaevud ja vaikne klassikaline muusika ning võrratult ilus aed. Ja kella üheteist paiku saad sa aru, et elus seni nähtud ilutulestikud on olnud lapsemäng. Kui miski on nii ilus, et võtab pisarad kurgus kraapima – siis see seda oli.

Või kui lihtsalt pikutad kesk linna pargis, selle tiigi kaldal, kus kunagi tädi Triinu kohtus oma mehega. Ja on mõnus olla.

Või üks sumedalt laisk pärastlõuna, kus lugesin Triinule sünnipäevakingiks viidud raamatut, ning kus nii mõnelegi lõigule oleks kahel käel alla kirjutanud. A et raamatusse pole ilus sirgeldada, vähemalt kingiks viidud raamatusse, siis noogutasin mõttes kaasa:) Kätlin Kaldmaa “Õnn on otsuse küsimus”.

Või see magus lõhn seal pagarikojas ning prantslanna, kes ei rääkinud sõnagi inglise keelt, ent kes sellest hoolimata suutis oma müügitöö teha nii säravalt, et kordagi ei lahkunud me sealt vähem kui kotitäie saiadega.

Või see tumedapäine pruunisilmne naine, kes tuli metroos ja küsis, et kas teil oleks abi vaja? Seisin seal oma kahe üüratu reisikotiga, ülejäänud olid sõitnud eskalaatoriga juba veel korruse allapoole, ning ootasin Taavit, et ta tuleks kotiveol uuele ringile.

Või see tunne, mis tuli koos kojujõudmisega. Kodu on maailma parim paik.

/Pildid on kõik tehtud telefoniga/.


Kirjutatud 28. juuni 2013 , 365, Minaise, Muujutt, elu õied

Viimase lume aegu sai me ait uue katuse.

Ja õhtuks, kui päike hakkas puude taha vajuma, oli pilt selline:

Kui kellelgi peaks katust vaja olema ja ise ei taha näppepiteh saada, siis need poisid pakuvad. Ilusat katust ja toredat seltskonda ka:)!


Kirjutatud 22. aprill 2013 , Logiraamat, Muujutt, fotograaf

Lapsukestel võiks ju ikka emme kootud kampsun ka olla, eksole. Kirksu kampsik sai juba tükk aega tagasi valmis, aga nööbid, mis issi Tartust lõngapoest ostis – need oskasin ma sedavõrd peenelt kindlasse kohta panna, et nende leidmiseks kulus aega.

Mitu nädalat.

Õnneks läks õnneks. Nagu ikka asjadega, millega tegeldakse – kui ikka otsida, küll siis varem või hiljem leiab ka. Nööbid olid kenasti külmkapi otsas.

Ja et ükspäev oli sobilikult mahe ning lumesajune ilm, hüppasime Kirksuga õue. Pildistama ja tudujänesele ning hiirele seelikusaanisõitu tegema. Tudujänese autor on Kadri ja tudujänes on üks lõpmata mõnus jänes. Temaga saab mängida ja tududa ja saladusi kõrva sosistada. Kirkele meeldib oma tudujänes väga. Tudujänesega koos trallinud hiire meisterdasin jupp aega tagasi ise.


Kirjutatud 17. jaanuar 2013 , Käsitöö, Lapsed, Minaise, Muujutt, Päevapüüdja, elu õied

Vahepeal on rõõmustavaid asju sündinud: minukese “Tähtraamatu tagasitulek” sai Kangro kirjanduspreemia:)! Ja see tunnustus teeb südame soojaks ja meele hääks. Kohe väga-väga.

Inkari uuris sel puhul, et kes see Grethe on.

Ja väljas on käes suur sügis. Udutab ja sajab lehti. Peab märkima, et suvi, see soe ja päikseline, on mõnusam. Ei pea ahju kütma ja pakse riideid selga toppima. Hea meelega keriks ennast kerra ja magaks selle sügise lihtsalt maha:)


Kirjutatud 19. oktoober 2011 , Minaise, Muujutt, elu õied, kirjutamine, raamatud

Üldse mitte väga kaugel pole enam see aeg, kus ma saan hommikumantil tihedamalt ümber köita, plätud varba otsa torgata, kohvitassi ka kaasa haarata ning minna tööle … lauta:)

Ja see võimalus tundub nii ilus ja ahvatlev, et ma pole tükk aega midagi niiväga oodanud nagu nüüd seda lauta.

Ning kui praegu vuhistavad puusepapoisid seal mootorsaage ning kohe varsti tulevad katusepoisid uut laastukatust tegema, siis vast ehk paari kuu pärast saan ma sinna sisse kolida. Ja see laut, kus kunagi röhkisid notsud ja sügasid vastu seina selga, saab olema mõnus! Avar, valge ning minu oma:)

Praegu on mu kirjutamiskoht me köögilaua taga. Ja pilditöötlemiskoht samuti. Ja meil on kolm last ja kaks koera ja jänes ja kass. Võib kolm korda arvata, kui kerge või raske on sel moel töö- ja pereelu lahus hoida.

Loomulikult olen ma vaimusilmas selle lauda, mis hakkab kandma Loomekoja nime, juba seitse korda ära sisustanud – valinud välja seinavärvi ja tapeedi, sättinud paika laua ja diivani ja riiulid ning kui siin söögilaua taga olukord eriti rajuks kisub, siis mõelnud ennast ka sinna sisustuselemendiks.

Enam pole kaua oodata. Niiiii äge:)!

Ja see väike nunnu notsu seal pildil. Tema röhib praegu meil siin õuel. Nööp on nimi ja ta tuleb hommikuti päris varakult. Nii seitsme paiku. Koos oma peremehega, kes rihib laudaseinu sirgeks.

Ja täna hommikul oli meil äratus sootuks vara.

Kella poole viie paiku koputas keegi uksele. Küll vaikselt, a samavõrra järjekindlalt.

Koerad ärkasid, pistsid lõugama. Muidugi ärkasid kõik teised ka.

Ukse taga seisis võhivõõras svipsis mees.

“Eee, ega teil järsku suitsu ole?”


Kirjutatud 11. august 2011 , Muujutt

Päikesest pungil pärastlõunal tasub sinna minna. Ja isegi siis, kui sind ei seo selle kohaga ammused käsikäes jalutamised ja rõkkavad peod ja lõputud naermised, siis tasub minna.

Sest seal on lihtsalt ilus.

Alustuseks jalutad ümber värskelt renoveeritud külastuskeskuse. Mmm.

Ja siis sa lähed sisse.

Kui te olete kunagi minevikus trehvanud, sina ja see maja, kus kunaski oli kõrts, siis kõigepealt sa jahmud. Nii teistsugune, et lihtsalt on teistsugune.

Ning siis lased maja lool ennast kaasa viia. Kõnnid läbi aja ning imetled vaikselt. Nende meistrite tööd, kes paitasid sirgeks seinad ning katused, rihtisid sammutavaks põrandad. Ning mööbel – libistad sõrmedega üle laua ning tunned, kuidas sinna on sisse pandud hing. Nagu ka vaipa, kuhu on sisse tikitud selle koha lood ja legendid.

See vaip on maja ehe. Ja ma ei ütle seda ainult seepärast, et legendid joonistas kavanditeks Kadri, kes on me laste tädi (seega mu mehe õde:), ja mitte ka ainult seepärast, et osa vaibast tikkis me laste vanaema, vaid seepärast, et see vaip, mis keerutab end ümber suure saali nagu soe sall, lihtsalt on EHE.

Päris kindlalt ei lase vaip endast tükk aega lahti. Nagu ka tuba, kuhu on pandud elama legend linnusesse müüritud neitsist. Seal toas võta aeg maha ja vaata ning kuula ja lase oma kujutlusvõimel viia end aega, mis oli ammu enne sind. Ja ära jäta lapsi ukse taha – see, kuidas nad suu ammuli vaatavad ning pingsalt ootavad … Õudne on ja põnev ka.

Ja siis läheb sul kõht tühjaks. Võib-olla läks juba enne. Igatahes tasub minna kööki. Käsitsi valmistatud martsipani, hõrkude jookide ning roogade manu.

Loomulikult viivad need road keele alla.

Ja teisiti ei saakski, sest tüdrukud, kes seal köögis toimetavad (ja tegelikult seisid ka selle legendide toa valmimise taga), on kogu hingega asja juures. Ja nad on ühed ilmatulahedad tüdrukud. Ja juhtumisi on nad meie laste tädid:)

Ning kui kurk enam ei kuiva ja kõht on täis, siis minge edasi ning uurige ja uudistage. Ka külalisteraamatusse tasub kiigata – järsku leiab sealt mõne tuttava nime. Mina leidsin:)

Ja ärge minge minema enne, kui olete saanud linnuseisandaga kabet mängida:)

Ja kui sa sealt läed ning linnusele “Aidaa!” teed, siis on südames hea tunne. Selline hea tunne, et midagi väga vinget on Võrumaal jälle ära tehtud.


Kirjutatud 7. august 2011 , Fotomugulad, Lapsed, Muujutt

Viimased paar päeva on olnud nii imeliselt uimlevad, et lausa lust: eile nt magasime Nöpsiga KAKS korda iluund. Sinna vahele mahtus natuke söögitegu ja veidi kudumist ja veidi Nöpsiga joonistamist ja klotsiladumist, ja muud suurt mitte. Õhtupoolikul pidin küll korra asjalikuks hakkama ja meediaringis käima, aga see ei rikkunud suurepärast uimerduspäeva sugugi. Ja õhtul kell üheksa vajus Nöps uuesti magama. Ma hoidsin kangelaslikult tunnikese kauem silmi lahti. Peab tunnistama, et dr House oli seejuures suureks abiks.

Uimerdamispäevad on ropult head.

Algul on tükk tegu, et kõik need “ma-pean-seda-tegema-muidu-läeb-maailm-hukka”-mõtted peast välja saada. Tegelikult ei juhtu ju mittemidagi, kui võtta mõni päev enda jaoks, lihtsalt olemiseks. Keegi tark on kunaski öelnud, et üha ei saa tulistada, vahel peaks laadima ka. Noh, tal on jätkuvalt õigus.

A kuidagi on nii, et see teadmine, nagu oleks käed rüpes istumine miskit häbiväärset, istub hirmus kõvasti peakolus kinni. Sest tegelikult vajaks tõesti hirmuspaljud asjad tegemist: käsikiri kirjutamist, pildid tegemist ja kodustest töödest ära parem räägigi – üha kuuled võidukaid hõiskeid, et hurraa, kasvuhoone on kaevatud ja kartul pandud ja muu säärane! Ning noh, su peenramaast julgel kolmandikul laiutab jätkuvalt ohakas. Häbiväärne, eksole, täiesti häbiväärne! Mida küll teised mõtlevad, kui nad siukest sotapotaaiamaad näevad?

Õnneks kostab sealt peakolust hooti ka mõni mõistlik hääleke. Et ootoot, KELLE jaoks sa neid peenraid ja muid värke teed? Ikka enda jaoks – ja puhtalt selle pärast, et see on lahe. Ja ei juhtu mitte midagi, kui see ohakas seal veel mõned ajad kasvab. Ja kui sa ikkagi koheüldse enam neist peenardest lõbu ei tunne, siis väike trett aiapoodi muruseemne järele ning asi korras!

Sama on töötamisega. Hirmusväikesest peale on selge see teadmine, et ontlikud inimesed KÄIVAD tööl. See tähendab, et nad lahkuvad hommikul varavalges ja laekuvad õhtuhämaruses. See, kui sa töötad teistmoodi, nt kirjutad kodus, justkui polegi töö. Päris sageli kuuleb, et kui olen öelnud, mis tööd parasjagu teen, et: “Oot, a sa siis tööl EI KÄIGI kuskil või?”

Algul see häiris mind. Täpselt sinnamaani, kuni mõtlesin enda jaoks selgeks, et mis mind siis häirib – teiste arvamus. A mis on oluline? See, et ma ise olen rahul:) Ja kui ma olen rahul ja rõõsa sedapidi töötades, siis ongi ju kõik hästi.

Aga jah, kui kõik need “ma-pean”-mõtted peast on lahkunud, jääb järele mõnus tühjus. Mis lubab teha täpselt neid asju, millest mõnu tunned. Lastega mängida, lugeda, magada. Ja pühamüristus, KUI vabastav on teadmine, et maailm EI lähegi nende uimerdamispäevade ajal hukka:))

Ja siis, pärast mõnda uimerdamispäeva, laekuvad ideed, mida kõik teha võiks:) Pildistamisideed. Kirjutamisideed. Koduga seotud ideed.

Ja loomulikult tiirutab mu mõtteke nüüd seda rada, kuidas kõik need asjad reaalsuseks teha.

A täna kavatsen ma veel südamerahuga törtsukese uimerdada.


Kirjutatud 18. mai 2011 , Minaise, Muujutt

Ajaloolise tõe huvides võin üles märkida, et törts õuest on riisutud, lehesodi hunnikusse veetud ja põletatud. Eilne päev kuidagi kujunes selliseks virgaks, et nüüd saab valusate käte ja mõnusalt värske õue üle rõõmutseda.

Millega aga ei saa rahul olla, on keegi salapärane tegelane, kes on endale talve jooksul röögatud käigud murru meisterdanud. Mutt see pole, sest mutimullahunnikud on teises kohas. A sellised murukamara kobrutama ajavad käigud, mis kulgevad meetrite viisi üsna maapinna lähedal. Palju õnne, eksole.

Ja lilled ajavad oma ninasid mulla seest välja. Krookused (aitäh, Kadi!) õitsevad ja tulbid ning nartsissid (aitäh, Terje ja Katri!) on hoogsalt kasvamas. Niiiiiii mõnus! Ja rabarber on juba poolesentimeetrine:)!

Ja väljas on päike!

Ja et veidu pildikesi ka ikka saaks, nagu pealkirjas lubatud, siis siit tulevad nunnud lapsukesed, keda mul on olnud au pildistada:)

Nunnu Laura. Ämbris. Näost on näha, mida ta sellest arvab:))


Kirjutatud 15. aprill 2011 , Fotomugulad, Muujutt, Rohenäpujutud

Verevalt külmade päikeste aegu

või seltsis sinilillepeoga

meeldid sa mulle.

Pääsupoja rõkkamise,

lõputa lumelükkamise  seltsis -

sa meeldid mulle.

Su jahe kargus

on vahel minu moodi.

Ja vahel ei saa ma sinust aru -

miks nii külmalt kiretu?

Just nende verevate päikeste aegu,

seltsis sinilillepeoga.

Sa oled mina.

Ja pole ka.

Sa oled meie.


Kirjutatud 24. veebruar 2011 , Muujutt

Käin korra nädalas Rõuge noortekeskuses meediaringi juhendamas. Nüüd sai meil esimene portreekas valmis. Reporter on gümnasist Marlen, kaameratöö Martin:

Sandra – Raju ja rõõmus aeroobikakuninganna

Ma olen täiega uhke nende üle!:)


Kirjutatud 14. jaanuar 2011 , Muujutt