Fotograaf Grethe Rõõm

Beebifoto. Perepildistamine. Aktifoto. Pulmafoto. Fotostuudio Rõuges. Info: grethe@mugul.ee

Vahepeal on rõõmustavaid asju sündinud: minukese “Tähtraamatu tagasitulek” sai Kangro kirjanduspreemia:)! Ja see tunnustus teeb südame soojaks ja meele hääks. Kohe väga-väga.

Inkari uuris sel puhul, et kes see Grethe on.

Ja väljas on käes suur sügis. Udutab ja sajab lehti. Peab märkima, et suvi, see soe ja päikseline, on mõnusam. Ei pea ahju kütma ja pakse riideid selga toppima. Hea meelega keriks ennast kerra ja magaks selle sügise lihtsalt maha:)


Kirjutatud 19. oktoober 2011 , Minaise, Muujutt, elu õied, kirjutamine, raamatud

ehk alapealkirjaga: trepi (loe: tunneli) teises otsas paistab valgus:P

Suveaeg on ilus aeg. See aitab kuidagi kergemini leppida tõsiasjaga, et asjalik-olemist pole enam kuhugi lükata. Nii ma olengi nädalas mõnel päeval asjalik (ja see, st pildistamine meeldib mulle ülimegaväga) ja siis mõnel viskan jalad seinale ning ei liiguta lille ka (ja see meeldib mulle ka ülimegaväga). Nagu nt täna: kell on kohevarsti kuus ja ma pole teinud muud, kui istutanud eile laadalt osetud lilled, tuuninud natuke Mugula FB kontot, korjanud natuke metsmaasikaid, käinud laste (ja ratastega) poes jäätist ostmas, keetnud lastele putru ja värskeid kartuleid ning teinud vorstikastet ja endale lattet.

See viimane käib niipidi, et kuna mul on kuskilt tekkinud kaine mõistus, mis ei luba lattemassina peale 7000 krooni kulutada (see kaine mõistus ütleb, et parem kogu raha mõne fotovidina jaoks), siis läeb piim potti keema, törts kohvi teen kannu valmis ja vahustan miksriga keeva piima kenasti vahule. Ja maitseb noh, peaaegu täitsa hästi :D

See asi, et asjalikuks peab millalgi hakkama, oli tegelikult ammu teada. Siis kui Nöps sündis, oli selge, et kui emapuhkus algab, siis see millalgi ka ju lõpeb. Nüüd see sai siis läbi.

Tegelikult oli ammu teada ka see, et ma olen hirmus kanaema, kelle pähe ei mahu mõte, et võtan Nöpsile nädalas viieks päevaks hoidja või et viin ta sügisest lasteaeda. Nii tuleb mul seda asjalik-olemise aega sättida sedapidi, et lapsed oleks hoitud (tõsi, peab nentima, et suuremad saavad ise enda hoidmisega suurepäraselt hakkama), ja nii käime me siis teinekord koos tööl.

See töögrupi kooslus varieerub hooti. Vahel stuudios pildistame me Nöpsiga kahekesi – ta vaatab hoolega, mis ma teen ja siis jutustab natuke oma keeles ja kas noogutab pead või raputab. A et ta nüüd kõnnib juba siukse hooga, et hoia piip ja prillid, siis peab neid pildistamisi sättima. Ajaplaneerung ja logistika on need märksõnad, mis eelmist lauset hästi täiendavad.

Nt  Tartus õnnestus mul sättida asjad nii, et Preili 12 ja Seitsmene mees võtsid Nöpsi ja šoppasid seni, kuni ma pildistasin. See on paraku väga ebarentaabel ettevõtmine, sest nad suudavad palju rohkem kulutada kui ma pildistades teenida :P

Preili 12 on väga armastav lapsehoidja. Kui mul õnnestub ta nõusse rääkida, siis ma tean, et Nöpsiga mängitakse, trallitakse ja süüakse-juuakse. See “kui õnnestub” seal lause alguses tähendab seda, et Preili 12 on üks ütlemata mõnusate hobidega preili (ta disainib riideid ja õmbleb ja mängib kitarri ja laulab ja loeb ja joonistab), niiet väga sageli ma ei raatsi teda ta enda asjade juurest eemale tirida. Ja väga tihti teda lihtsalt pole ka silmapiiril – just oli tal rannavollelaager, ja siis tuleb laululaager ja siis laulupidu ja siis on veel miljon mõnusat asja, mis suvest suve teevad.

Seitsmene mees on loomulikult ka väga armastav lapsehoidja, aga et ta vanust saab kirjutada numbriga 7, siis see tähendabki, et ta on seitsmene – pea laiali otsas:)

Muidugi, see ei takista tal hooti väga tähelepanelik olemast. Ükspäev nt konstanteeris ta lühida vaatluse järel (sõitsime autoga): “Südametega kommikarp, lilled, kõnnib uhkelt, presidendi riietus* – see mees läheb pruudile külla!”
——————-
*Presidendi riietus – ülikond ja punane kikilips.

Huvitav, kas see teadmine, et pruudile külla minnes on meestel uhke kõnnak ja presidendi riietus, saadakse kuidagi geneetiliselt?

Ühesõnaga, vahel käime me koos pildistamas.

Paar nädalat tagasi Ülle juures Piusa ürgoru puhkemajas käisime me kolmekesi: mina, Nöps ja Seitsmene mees.

Üllet tean ma juba sellest ajast, kui ma lasteaias käisin. Ta õmbles mulle ühed eriti moekad püksid. Nüüd ta peab koos mehega turismitalu. Tjah, talu on tegelikult selle üüratu kompleksi kohta öelda kuidagi kummaline. Pildilt ei paisa taamal puude varjus olevad kämpingud ja teiselpool metsasalu asuv suitsusaun.

Ülle tahtis kodulehe jaoks värskeid pilte. Me siis tegime.

Ühesõnaga, olukord pole sugugi lootusetu: kui veidu pingutada, on lapsed hoitud ja töö ka tehtud. Vahepeal nad muidugi jalutavad kaadrisse, aga see pole ju miski maailmalõpp – natuke hiljem jalutavad nad kaadrist välja ju ka:)


Kirjutatud 20. juuni 2011 , Lapsed, Minaise, elu õied

ehk miks ma enam mittekunagi kihla ei vea.

Ühesõnaga: mul oli kaamera käepärast, kui me ootsime pritsumeeste rongkäiku. Umbes täpselt sedamoodi ootsime nagu Seitsmene mees oma sõpradega:

Ja siis lehvitas härra president ning mul oli ikka kaamera käepärast:

Ja siis sõitis mööda veel paljupalju autosid ja ikka oli kaamera käepärast:

Ja täna, kus ma kaotasin oma elu suurima kihlveo, mul POLNUD kaamerat käepärast. Fuiiiii!

Ühesõnaga, venna pisike Liisu sai viieseks. Ja me käisime sünnipäeval. Ja vennal on tiik: kaane, konni ja vetikaid täis ning laiutab hooviserval nagu pirakas pannkook – sopiliselt mülkane. Selline vägaväga jube veekogu. No niihirmus jube, et kui me mingil hetkel arutasime, et vuih, siia küll keegi vabatahtlikult sisse ei roni, oli mul loomulikult vaja visata õhku sajandi lõõp, et emps, ma panen sada eurot mängu, et sa EI uju üle tiigi ning tagasi. Sest see lihtsalt pole võimalik, et keegi sinna sisse läeb. Pealegi ei lähe prõua ema reeglina ühelegi veekogule liiga lähedale, sest vesi – see on ju märg! No vähemalt pole ta nende 34 aasta jooksul, mis mul on olnd au teda tunda, vähimatki veelembust üles näidanud.

Saatuse rämemusta arooniana järgnes sünnipäeva tipphetk, kus prõua ema laenas mu vennalt püksid ja t-särgi, köitis jalga saapad ja sumatas vette nii, et lapselapsed oigasid õudusest, ja täiskasvanud kiljusid, sest konnad kargasid kahte lehte laiali ning kaanid võtsid suuna prõua ema poole. Või noh, seda viimast võis aimata.

Ja mul POLNUD kaamerat, et saaksin jäädvustada pildi, mille iga millimeeter oigab: “Grethe, palun ära tee lolle nalju!”

Ühesõnaga, ma tean kedagi, kes peab nüüd tublisti tööd tegema.


Kirjutatud 5. juuni 2011 , Minaise, karm elu

Viimased paar päeva on olnud nii imeliselt uimlevad, et lausa lust: eile nt magasime Nöpsiga KAKS korda iluund. Sinna vahele mahtus natuke söögitegu ja veidi kudumist ja veidi Nöpsiga joonistamist ja klotsiladumist, ja muud suurt mitte. Õhtupoolikul pidin küll korra asjalikuks hakkama ja meediaringis käima, aga see ei rikkunud suurepärast uimerduspäeva sugugi. Ja õhtul kell üheksa vajus Nöps uuesti magama. Ma hoidsin kangelaslikult tunnikese kauem silmi lahti. Peab tunnistama, et dr House oli seejuures suureks abiks.

Uimerdamispäevad on ropult head.

Algul on tükk tegu, et kõik need “ma-pean-seda-tegema-muidu-läeb-maailm-hukka”-mõtted peast välja saada. Tegelikult ei juhtu ju mittemidagi, kui võtta mõni päev enda jaoks, lihtsalt olemiseks. Keegi tark on kunaski öelnud, et üha ei saa tulistada, vahel peaks laadima ka. Noh, tal on jätkuvalt õigus.

A kuidagi on nii, et see teadmine, nagu oleks käed rüpes istumine miskit häbiväärset, istub hirmus kõvasti peakolus kinni. Sest tegelikult vajaks tõesti hirmuspaljud asjad tegemist: käsikiri kirjutamist, pildid tegemist ja kodustest töödest ära parem räägigi – üha kuuled võidukaid hõiskeid, et hurraa, kasvuhoone on kaevatud ja kartul pandud ja muu säärane! Ning noh, su peenramaast julgel kolmandikul laiutab jätkuvalt ohakas. Häbiväärne, eksole, täiesti häbiväärne! Mida küll teised mõtlevad, kui nad siukest sotapotaaiamaad näevad?

Õnneks kostab sealt peakolust hooti ka mõni mõistlik hääleke. Et ootoot, KELLE jaoks sa neid peenraid ja muid värke teed? Ikka enda jaoks – ja puhtalt selle pärast, et see on lahe. Ja ei juhtu mitte midagi, kui see ohakas seal veel mõned ajad kasvab. Ja kui sa ikkagi koheüldse enam neist peenardest lõbu ei tunne, siis väike trett aiapoodi muruseemne järele ning asi korras!

Sama on töötamisega. Hirmusväikesest peale on selge see teadmine, et ontlikud inimesed KÄIVAD tööl. See tähendab, et nad lahkuvad hommikul varavalges ja laekuvad õhtuhämaruses. See, kui sa töötad teistmoodi, nt kirjutad kodus, justkui polegi töö. Päris sageli kuuleb, et kui olen öelnud, mis tööd parasjagu teen, et: “Oot, a sa siis tööl EI KÄIGI kuskil või?”

Algul see häiris mind. Täpselt sinnamaani, kuni mõtlesin enda jaoks selgeks, et mis mind siis häirib – teiste arvamus. A mis on oluline? See, et ma ise olen rahul:) Ja kui ma olen rahul ja rõõsa sedapidi töötades, siis ongi ju kõik hästi.

Aga jah, kui kõik need “ma-pean”-mõtted peast on lahkunud, jääb järele mõnus tühjus. Mis lubab teha täpselt neid asju, millest mõnu tunned. Lastega mängida, lugeda, magada. Ja pühamüristus, KUI vabastav on teadmine, et maailm EI lähegi nende uimerdamispäevade ajal hukka:))

Ja siis, pärast mõnda uimerdamispäeva, laekuvad ideed, mida kõik teha võiks:) Pildistamisideed. Kirjutamisideed. Koduga seotud ideed.

Ja loomulikult tiirutab mu mõtteke nüüd seda rada, kuidas kõik need asjad reaalsuseks teha.

A täna kavatsen ma veel südamerahuga törtsukese uimerdada.


Kirjutatud 18. mai 2011 , Minaise, Muujutt

Pärastlõunaks laekus kriminaalselt ebainimlik peavalu, mis pole vehkat teinud. Selle tingisid mitmed kokkulangevused:

preili Nöpsi kustumatu köha, mis kasvatas palaviku mitmel õhtul jälle kõrgustesse, niiet loomulikult kangastusid mul talle öösiti palavikualandajat andes jubetõved, mis lõppevad kehvasti. See emaksolemise lahutamatu osa, et muretsed ennast hooti ogaraks;

kolmetunniseks veninud käik haiglasse, kus pärast vereproovi ja kuulamist selgus, et põletikku pole, aga vere rauasisaldus on Nöpsil ülemõistuse madal. See on tal madal kogu aeg olnud, a nüüd on veel madalam.  Tuhlasin netis, et leida ideid, kuidas saab söökidega pisikest inimest turgutada. Homme riivin kotleti sisse peeti. Rohkem ideid praegu pole;

haiglas kohatud eakas tuttav, kellega ajasime mõne sõna juttu. Ja Seitsmene mees, kes oli täiesti lummatud, teatas pärast, et kui tema suureks saab, siis paneb ta endale ka kuldhambad. “Terve ülemise rivi!”;

parklas kulus 10 minutit, et saada auto kätte mikroskoopilisest praost, mille armas kaasliikleja oli manööverdamiseks jätnud. Oli kiusatus minna ja kirjutada midagi ropult ebaviisakat selle armsa kaasliikleja auto tolmusele kapotile.

Õnneks ei tee kraadiklaas nüüd õhtul Nöpsi juuresolekul trikke, vaid näitab kenasti 36,5 kraadi. Kuldhambad on ka veel kauge tulevik – niiet peavalu võiks tõesti lahkuda.

Seda enam, et preili Kaksteist tegi mulle täna naeruteraapiat: jutustas oma säravast etteastest eesti keele tunnis, kus pidi moodustama verbi  ma-tegevusnime. “Ma siis kirjutasin, et ma söön,” itsitas ta.

Tegelikult on see peavalupäev sisaldanud veel palju ilusat ja head, aga sellest törts hiljem. Kui peavalu enam pole:)


Kirjutatud 1. aprill 2011 , Lapsed, Minaise, Määratlemata, karm elu

pole meite mail praegu kraanivett vajagi: et Isakaru startis Rootsimaa poole, sest ta kavatseb pühapäeval lustida sealsel veiksel Vasaloppeti maratonil, on ülejäänd vahmiilil pisar kerge tulema. Üleeilne õhtu nt oli nigut õudusfilmistsenaristide kokkutulek, kus üksteise võidu pakuti üha õõvastavamaid mooduseid, mis Isakarule saatuslikuks võivad saada. Lohutamatu Seitsmene mees jäi lõpeks magama, et siis mõni aeg hiljem oma toast vaikselt hüüda: “Emme, onju, kui keegi teist tagumikust hammustab, sellesse ei sure ära, eks?”

Et siis suusamaraton, eksole.

Ühtlasi tähendab see seda, et kui hästi läeb, võin endale millalgi välja kirjutada tunnistuse, et olen hakkama saanud logistiliste võrrandite kabeda lahendamisega. Kui nii hästi ei läe, siis tunnistust ei tule.

Üleeile sättisin pool päeva paika seda, et kuidas eilne päev suuremate kadudeta õhtusse veeretada. Õnneks läks. Kuigi vahepeal oli küll tunne, et ütleks mõne ropu sõna. Sest kui päeva algusots oli peris tüüne, sai kohvi juua rahuliselt ja puha, siis lõunast keris päev tuurid üles.

kl 11 viisin ära kultuurkapitali aruande, mille öösel tänu Isakarule valmis sain. Väga uhke tunne oli. Noh, matemaatika pole mu tugevaim külg:P Aga nii armas oli neist, et nad mu raamatut toetada võtsid. Aitäh!

14.30 pildistasin Võrumaa ühes otsas ajakirjaloo jaoks üht vahvat naist. Kirke magas kodus, teda valvas preili minu Õde.

15.10 ootas preili Kaksteist mind Võrus, et saada korraks koju transporditud. Örnalt hilinesin. Viisin ära plaadi töödeldud fotodega, mille olin napilt enne pildistama minekut valmis saanud. Jooksin läbi poest, et õhtul oleks miskit süüa.

15.45 jõudsime Rõuges lasteaia juurde, et peale võtta Seitsmene mees. Seejärel kähku koju, kus pakkisime peale preili Õe, Kirke, Seitsmese mehe judoriided ja startisime uuesti Võru poole.

16.20 lahkus autost preili Õde, et joosta oma apartementi, võtta sealt turvatool ja riided ning 16.30 panime ta lasteaia juures maha. Seitsmene mees ja preili Kaksteist läksid judotrenni, ja me preili Õe ja Agatsuga võtsime suuna Põlvamaa poole. Et preili Õel autot pole, siis olen üritanud oma käike sättida nii, et saaksin talle veidugi abiks olla. Tal on koolinädal, ja me prõua Ema vaatab Agatsikut seni, kuni preili Õde on koolis.

17.25 pildistasin Kauksis veel üht toredat naist.

18.05 jõudsime maale. Agatsik lahkus autost. Ajasime kümme sõna juttu ja startisime tagasi Võru poole.

18.40 istusid autosse preili Kaksteist ja Seitsmene mees. Üsna rahulolevad: trenn oli läinud toredasti, pärast seda manustasid nad burgeri Kagukeskuses. Preili Õde lahkus oma koju.

19.05 jõudsime koju.

Puid ei toonud, autole juhet taha ei pannud (nu et ta hommikul käivituks kenasti), koertega käisin väljas, kassi lasin tuppa, aitasin preili Kaheteistkümnel veidu õppida ja siis vajusime vist kõik kell 21 magama.

Täna oli äratus  kell 6.20. Preili Kaksteist sai bussipeatusesse viidud, Seitsmene mees lasteada ja siis tegin endale suuuuuure tassitäie kohvi. Väga hää sai.


Kirjutatud 3. märts 2011 , Minaise, elu õied

Ma siin olen mitu päeva mõelnud, et kust ta tuleb? Ja millal?

Kirjutamisega on lihtne: tuleb ennast lihtsalt lahti kirjutada ja siis läeb nii, et sõrmed ei jõua klaviatuuril mõttele järele. Tagumikutunnid on need, mis iga kirjutamisega kaasnevad. Ja need on ühed mõnusad tunnid: selg jääb kangeks, jalad surevad, aga minema ka arvuti tagant ei saa, sest ei raatsi. Muidu läeb mõttejärg käest. Sel samal põhjusel ei mängi mul kirjutamise ajal raadio ega teler. Mulle meeldib olla kirjutamise sees viimse juuksekarvani. Millega seoses tuleb mulle meelde hetk miskist suvest, kus ilm oli soe nigut troopikas ja mina toksisin arvutisse tekstijuppi. Lapsed olid parasjagu sõpradel külas, miska vägapalju ma ei mõelnud oma riietusele. Vist oli isakaru särk ja suurt muud miskit.

Muidugi kostis siis mingil hetkel uksele kopp-kopp.

A et siis inspiratsioon.

Märksõnadena kirja panduna:

inimesed. Need ilusad ja head, kes siin ilmas elavad. Või on elanud. Vahel tuleb mulle meelde mõni lausekatke, kuuldud ehk aastat mitukümmend tagasi, ja rohkem polegi vaja. Üks suvi Saaremaal, ma olin ehk neljane, kui mu vanavanavanaema, õbluke memm valge rätiga, meid hoidis. Ta armastas pikkida ladinakeelseid ütlemisi oma jutu sisse. Ja murtudsüdame lilli. Jooksime Kukel õues, kui ta meid enda juurde kutsus ja nendest murtudsüdametest rääkis. Vaikselt rääkis. Ise vaatas oma terase pilguga meile otsa, et kas me ikka kuulame. Kuulasime.

“Ilu on igal pool. Ka kõige tavalisemates asjades.”

Sa oled röögatult raskel ajal ilmas elanud. Kaheksa last suureks kasvatanud.

Ja sa näed ikka elamise ilu.

Mu Mamma, kes sai kevadel 80aastaseks, rääkis alles hiljuti mulle ühe loo. Sellest, kuidas ta noorem õde sündis. Mu Mamma oli siis viiene. Ja nende perega koos elas isa Prõua Õde. Sirge ja ratsionaalne. Vanatüdruk. Õpetajanna.

See Prõua oli parasjagu tagatoas saabuvast titest omajagu häiritud. Et neid lapsi on juba niigi liigapalju. Ja nüüd üks veel. Et kas nad üldse ei mõtle? Turtsus ja plärtsus ja pani oma sünnitavale tütrele appi tulnud VanaMamma oma ränkade ütlemistega nutma. “Aitasin VanaMammal koorida kartuleid. Ma polnud enne näinud, kuidas ta nutab. Pisarad lihtsalt voolasid üle näo. Istusime pliidi ees ja ma nutsin selle pärast, et VanaMamma nutab.”

Aga need ilmaasjad on peenelt säetud. See tüdruk, kes seal tagatoas parasjagu sündis, naelutas ühe hetkega end selle sirge ja pirtsu Prõua Õe südame külge. “Tita oli sündinud, ja me läksime teda tahatuppa vaatama. Tädi võttis ta sülle, et noh, näidake, mis nägu see laps ka on. Ja see laps – ta vaatas tädile otsa ning … naeratas.”

Lood, mis inimestega kaasas käivad, need inspireerivad. Need kõige igapäevasemad ja samas kõige imelisemad. Ühe tite esimene naeratus. Naeratatud 75 aastat tagasi. Inimesele, kes pärast seda naeratust polnud enam see, kes ta oli varem.

Seesama titt on mu vanatädi. Meil on päevase vahega sünnipäevad. Nii me soovime teineteisele õnne: 17. novembril helistan ma talle. Ja 18. helistab ta mulle.

Aeg. Seda peab olema. Kiirus ja rutt ning inspiratsioon ei mahu ühte lausesse. Inspiratsioon, see on mingil moel nautimine. Selle, mida sa teed. Või tegema hakkad. Või mille tegemisest sa mõtled. Kiirustamine lahustab. Mõnu vähemaks, tegemisnaudingu õhemaks.

Käisime eile Kuuese mehega kelgutamas. Sõitsime Haanjasse ja lihtsalt kelgutasime. Täiesti imetabane on ajale mõtlemata vuhiseda mäest alla (ja üritada ohjeldada Kuuest meest, kes tahab kelguga ikka ja jälle kaapekat teha) ja siis rühkida mäest uuesti üles. Mõnus. Väga. Peab tunnistama, et täna on kann pehmelt öeldes kange. A tühja sellest!

Raamatud. Mul on paar sellist, mida ma vahel lehitsen. Lihtsalt vaatan ja imetlen. Haapsalu salli oma on üks neist. Nüüd jõuluvana tõi mulle Meite Muhu mustrid. Paar hetke selle raamatuga ja hops! olin selle lummuses. Ja olen praegugi. See on nii armas ja soe  (ehk seepärast, et mu Mamma ema on Saaremaa sellest otsast pärit, mis on Muhu saare küljes sillaga kinni), et vaatad ja tunned, kuidas mõte läeb tööle. See raamat tekitas nii sooja tunde, et tundsin, et pean raamatutegijaile ütlema, KUI väeka asjaga nad on hakkama saanud. Loodetavasti jõudis mu e-kiri kohale.

Nende Muhu mustritega on see lugu, et nende nikerdamine nõuab hirmpeenikesi vardaid. Mul olid kõige peenemad nr 2. Ilmsesti LIIGA jämedad. Nii hõikasin facebookis oma vardasoovi maha. Ja nagu üks tore seto tüdruk mulle hiljuti ütles, et kui tahad maal elades ellu jääda, siis peab sotsiaalne võrgustik olema. Õigesti ütles. Gerlyl Raplamaalt oli parasjagu paar paari vardaid üle. Nii me tegime vahetuskaupa: ma sain endale nr 1 ja 1,25 suuruses vardad, ta tütreke sai endale mu lasteraamatu.

Ja mõned viimased päevad olen vehkinud kududa. See ON mõnus. Alustuseks said Kirksule ühed põlvikud. Lõng on küll veidi jämedavõitu, aga isu kududa oli nii suur, et ei kannatanud enam oodata. Muusjas, me pisike preili ajas end eile püsti! Diivan oli toeks. Ülivahva!

Muster on pärit raamatust “Meite Muhu mustrid”. Need kassid on oma sukkadele kunaski kudunud Koguva külas Tõnise talus elanud kuduja, ja nüüd kepsutavad sama mustri järgi kootud kassid Kirksu põlvikutel Vahtra talus Tindi külas. Isakaru märkis tunnustavalt, et oi, nii kenad ahvid on saanud soki peale. Aitäh, eksole :)

Blogid. Needsamad, mille kaudu ma tean oma hea-tuju-raamatute (või siis inspiratsiooniraamatute) tegijaid. Lisaks neile kahele eespoolmainitule on neid heatujuraamatuid küll ja veel. Nagu ka heatujublogisid. Käsitööblogid, elustiiliblogid, lihtsalt toredate inimeste blogid.

Aga kõigi nende lugude, raamatute ja blogidega on üks aga: aeg. St ka selleks peab aega olema. Et lasta settida. Mingil hetkel tajusin, et infotulv on nii röögatu, et ahaa!-elamused mattuvad ülikiiresti peale tuleva info alla. Miski võib su südant liigutada, miski võib sus mõtteid tekitada, aga kui pole aega, et sellele mõelda, seda oma elukogemuse või -vaadete taustal kaaluda, siis … on see kogu inspiratsioon mõttetu.

Aasta esimesel päeval ei teinud ma arvutit lahti. Algul kummitas kuklas, et nüüd läeb maailm hukka, kui ma ei näe, mis mu postikastis toimub. Õhtul seevastu oli juba mõnus. Nii mõnus, et alanud aasta üheks märksõnaks on: arvutivaba päev igas nädalas. Seda võib nimetada inspiratsioonipäevaks, enda päevaks – milleks iganes. Nimetus polegi oluline. Oluline on see tunne, mille see päev tekitab: et asjade üle on olnud aega mõelda. Neil settida lasta.

Et siis inspiratsioon. Ju on igal oma teed ja viisid ta tulekuks?


Kirjutatud 6. jaanuar 2011 , Käsitöö, Minaise, Muujutt, kirjutamine

Õde otsis täna üht kinki ja sirvisime poes raamatuid. Üks hüppas õele pihku.

Õnn.

Ma sisse ei vaadanudki, aga mõte läks tööle.

Et mis see õnn on? Või milline?

Roosamannane õnn on ilus. Pehmelt lõhnav ja selline, et hinges kriibib. Sest lihtsalt nii ilus on. Pere. Sõbrad. Täisehteis kuusk, pitsivahus piparkoogid. Pühad.

Nagu ka karune õnn. Argipäevaõnn. Kohas, kus seda trehvata ei loodagi, ja seetõttu rabab see sind oimetuks. Oma ehekaredusega, mis kraapsutab su südame jäädavalt oma kirja kandma. Kõik need korrad, kui kõrvu kostab kuskilt pillatud lausejupp, laulukatke, tahtmatult pealt nähtud õrn hetk.

Elu ise ongi õnn.

Isegi praegu, kus ma olen jälle suutnud hüpata vette tundmatus kohas ja otsustanud mitte uppuda. See tähendab röögatut hulka tööd, aga see tunne, et ma ei prae aeglaselt omas mahlas elupäevakeste lõpuni, on seda väärt. Nimetatagu seda arenguks, mugavustsoonist väljumiseks või milleks tahes, a ma ütlen, et see ON hea tunne.

Sõitsin poest koju. Õnneraamat läks õega koos koju. Kingiks. Ehk toob see saajale hea aasta.

Hea aasta oli. Mulle meeldib see film, “Hea aasta”. Tsilli ja mõnu peab olema. Tüüneid õhtuid, mille jutustad varahommikusse. Häid raamatuid, mis veavad sind läbi päeva ja öö nii, et aeg ununeb. Tegemisi, mis teevad sedasama – sunnivad aega unustama. Tegemisi, millesse paned endast kõik ja natuke veel rohkem, sest vähem – see pole minu moodi. Paned hinge. Teistmoodi ma ei oska ega taha ka.

Kõige mõnusam hetk on see, kui paned käsikirjale punkti ning arvutikaane enda järel kinni. Kõik need tunnid, kus sa oled mõelnud, et pühapüss, kuidas?, on möödas. Need tunnid, kus kahtled, et järsku kellelegi su raamatud üldse ei meeldigi, on alles ees.

See punktihetk on mõnus: suur töö on tehtud. Suur töö on ees. Praegu aga on punkt.

Ilus.

Õnn.

Pühadeaeg on üsna samasugune selle käsikirjale punkti panemisega. Aasta saab mööda. Teine on tulemas.

Hea aasta oli. Ja hea aasta tuleb. Ma tean.

Rahulikke jõule!


Kirjutatud 22. detsember 2010 , Minaise, Muujutt, elu õied, kirjutamine

kulges õues tuuseldava Moonika taktikepi järgi. Tänu talle ei suuda ma  meenutada ühtki lausejuppi, mis ma seal rääkisin, sest mul lihtsalt olid kogu aeg pisarad kurgus, et läbi tuisu üldse tuldi ja minuga koos “Tähtraamatu” üle rõõmustati.

Vanasti ma ei olnud sellele mõelnud, et milleks need esitlused. Raamat on valmis: kirjanik, kunstnik, toimetaja, kujundaja ja trükikoda oma töö teinud ja nüüd elab ta oma elu. A teate, neil on õigus, kes ütlevad, et jagatud rõõm kasvab suuremaks. Sest nii on: kui üks üüratusuur töö saab tehtud, siis on süda kerge ja meel rõõmus nigut kevadisel vasikal. Ja siis on tõesti paslik rõõmutseda! Esitlus, see on nagu preemia. Või kirss tordil. Või täpp i peal.

Reede hommikul aknast välja vaadates polnud seis just väga soe ja selge, hanged olid silmini ja terve ilm valge. Alates keskpäevast ei julgenud ma enam telefoni poole isegi mitte piiluda: ridamisi tulid sms-id või kõned, et nõup, lumionlumionlumi, ja selle vastu ei saa.

Avatud ruumi meetodi järgi toimetajail on üks hea ütlus (mul pole küll täpne sõnastus meeles, a mõte on umbes sedapidi): kõik, kes on siin, on õiged õiges kohas. Ja tegelikult nii ongi.  Soe oli. Ja see ei tulnud ainult ahjust.

Rõuge rahvamaja on pealt üsna ilmetu kivikarp. Aga seest soe ja südamlik, selline oma. Ehk eelkõige tänu sealsele maja hingele Riinale. Tema juhatab seal vägesid ja kui ma õhtul oma kringlilaadungiga sinna maandusin, hakkasid pisarad mul kurgus kraapima. Inimeste headus läheb mulle väga korda. Väga. Riina oli muutnud rahvamaja saali nii hubaseks ja mõnusaks, et paremat kohta talviseks raamatuesitluseks on võimatu leida.

Ja ühes Riinale kummardamisega teen sügava kummarduse Rõuge valla poole: see Moonika, kes seal väljas möllas, talitseti nõnda peenelt, et vajalikud teed olid parasjagu selleks ajaks lahti lükatud, et õigeks ajaks esitlusele jõuda. Aitäh!

Ja kui juba kummardamiseks läks, siis maani kraapsu teen tordimeister Maire ees. Aitäh! Temaga oli meil naturaalmajandusprojekt – ta tegi esitluseks tordi, ma talle pika fotosessiooni stuudios.

Krapsakas tänukummardus ema ees, kes tegi nii hääd pirukad, et need kadusid laualt võluväel!

Ja Estale “Armastuskirjade” ja hapukurgi eest! Need esimesed on lehttaina-virsikupompsud. Übermaitsvad!

Ma pole teab mis kõnepidaja. Miska tegin endale päeval väikese spikri, et noh, natukenegi püsiks asjad meeles. Selliseid iseenesestmõistetavaid asju, et loe nt natuke raamatust ette, ei hakanud üles tähendama. Ja muidugi küsis Isakaru pärast kodus, et oot, sa pidid ju ette ka lugema?

Eks see ettelugemine jää siis järgmiseks korraks. Näiteks tänaseks, 13. detsembriks. Kohevarsti läen, et kella 11ks jõuda kõnelema “Tähtraamatust” Võru lasteraamatukogu tähesaalis.

Igatahes. Ma olen tänulik. Vägavägaväga. Aitäh.

Fotod on siin.


Kirjutatud 13. detsember 2010 , Minaise, elu õied, kirjutamine, raamatud

Me peres on komme, et novembri lõpuotsas kirjutame jõuluvanale. Mullu sättis me toona Viiene mees oma kraakjalad kenas konksulises kirjas paberile jooksma, preili Üksteist tähendas enda soovid üles ontliku koolilapsekäekirjaga. Siis voltisime selle paberilehe kokku ja panime aknalauale päkapikku ootama.

“Emme, miks te issiga kunagi jõuluvanale ei kirjuta?” päris Viiene mees ja vaatas oma sügavselgete hallide silmadega mulle otsa.

Ja ma olin kimbatuses.

Kuidas selgitada, et asjad, mida jõuluvana saab tuua, need on ainult asjad? Kuidas öelda, et tähtis on hoopis muu. See tunne, mida NEMAD aitavad tuua ja luua. Nemad, me üle aegade kestvad kingitused.

Eelmisel aastal tolle kirja kirjutamise aegu me ootasime. Üsna kannatamatult, tuleb tunnistada. Iga hommik algas kontrollkõnedega sõpradelt: “Kas juba?” ja iga päev vajus öösse kellegi õhinal saadetud sms-iga: “Ehk on uudiseid?”

See me pere väikese maailma suuri uudiseid saabus 24. novembri südaöösel. Nii imeliselt rahulikult ja tasa. Tuli, tegi oma sügavmustad silmad lahti, vaatas mulle otsa … ja ma teadsin korraga, kuidas maitseb sulaõnnes suplemine.

Imeliselt.

Ajal on kummaline komme voolata omatahtsi. Läbi ja üle inimeste ning sündmuste. Ma kartsin päris tükk aega, et järsku võtab aeg selle sulaõnnetunde kaasa. Kahandab vähemaks, kuni sellest on järel nööpnõelasuurune mälestus, mida meenutades hakkab valusalt kurb.

Õnneks on ajal kummaline komme voolata omatahtsi. Ta võtab kaasa selle, millel pole südames kohta. Millel ise lased minna.

Sulaõnnetunne, see jääb.  Su kingitused, need üle aegade kestvad, on su südames alati sinuga.

Muidugi, sa ei saa neid kinke kätte korraga. Nad pole pakitud ega kauni lehviga kokku köidetud. Neid ei too sulle päkapikud salamisi hiilides aknalauale säetud sussi sisse.

Neid on palutud ja oodatud. Loodetud ja unistatud. Ja kui nad, su kingitused, on lõpuks tulnud, nõuavad nad mähkmevahetust ja tatise nina pühkimist, lärmavad mõeldamatuis kohtades, nutavad su õlal, kui keegi neid lasteaias kiusas või kui see Päris Esimene Armastus lörri läks. Need su kingitused kahtlevad, kraaklevad, kritiseerivad, kaklevad, kamandavad, kihutavad.

Ja need su kingitused teevad oma pehme pontsukäega kalli, laulavad nii imeilusasti, et süda, see taob sul kurgus ning ei mõtlegi oma tavapärasele kohale tagasi minna, huiguvad aias kõrguva õunapuu otsas: “Emme, ma armastan sind!”, kihutavad nagu kevadised vasikad mööda aasa ning laekuvad, pihud karikakraid täis, ja tulevad õhtuti, istuvad su voodiveerele, tõmbavad jalad kurgu alla krõnksu ning ütlevad häbelikult: “Emme, räägime täna jälle natuke … armastusest!”.

Need su kingitused armastavad, vaimustavad, ühendavad. Avavad. Nii südame kui ka silmad kõigele sellele, mida sul enne polnud oskust märgata.

Kui me värske inimesega veel haiglas olime, tulid suurem õde-vend oma pisiõde vaatama. Tekinukk tõsteti üles, ja vaadati. Algul veidi kahtlevalt. Vastastikku, muuseas! Me pisike piiga pole iial jätnud vähimatki kahtlust, nagu ta ei saaks millestki aru. Saab ja kuidas veel!

“Ta on hullult armas!” sosistas suur õde jahmunult, kui nad niiviisi seal üksteist põrnitsesid. Rohkem polnudki vaja: pisike inimene tõmbas seepeale oma suu naerule. Esimest korda!

Neid esimesi kordi on jagunud sellesse aastasse küll ja rohkem. Kolmas laps, kehitab mõnigi nähtavasti õlgu, et mida uut saab siin ikka olla?

Kõik on uus. Ja samas armsalt tuttav ja oma.

Esimene kord viiekesi jõuluks kuuske toomas. Köitsime pisilase kandelinaga papale kõhule ja läksime. Läbi meetriste hangede.

Esimesed jõulud viiekesi. Rahulikud ja kodused.

Esimene …

See on olnud üks imeline esimene aasta.

Kohe tulevad Nöpsi päris esimesed OMA jõulud. Need, kus ta saab ise jõuluvana juurde tippida ja talle “Aaa-tähh!” öelda. Need, kus ta saab koos suurema õe ja venna, oma parimate sõpradega, koos laulda ja tantsida.

Tänavuse kirja jõuluvanale kirjutasime just valmis. Kuuese mehe kraakjalgsed tähed on muutunud kindlamaks, preili Kaheteistkümne käekiri isikupärasemaks. Aastane Nöps tõmbas omalt poolt kirjale alla paar punast kraapsu.

Ma ei kirjutanud ka sel korral jõuluvanale midagi.

Kuuene mees tõstis küsivalt kulmu: “Aga emme, soovima ikka peab?!”

Ma soovingi.

Et see sulaõnnetunne südames ei hanguks!

_________________________________

*Ilmunud Selveri Jõulukirjas 2010.


Kirjutatud 9. detsember 2010 , Lapsed, Minaise, elu õied