Fotograaf Grethe Rõõm

Beebifoto. Perepildistamine. Aktifoto. Pulmafoto. Fotostuudio Rõuges. Info: grethe@mugul.ee

Korraldan 6. – 7. juulil Rõuges pildistamiskoolituse. Just Sulle, kes sa tahad oma beebiootuse ja beebipildistamise fotograafiteel ühe suure sammu edasi astuda! Sulle, kes sa tahad õppida tähenduslikult pildistama. Õppida seda, kuidas pildistada elusaid pilte. See on workshop, kus on ühendatud pildistamistreening ning õpetus, kuidas fotograaf saab luua pildistades vaba ja mõnusa õhkkonna nii, et pildile jäävad ehedad emotsioonid. Olen sertifitseeritud beloved-fotograaf, oskan seda Sulle õpetada.

Fotograaf peab panema piltidesse südame ja tähenduse! Kuidas? Seda me kahepäevasel koolitusel imeilusas Rõuges õpimegi!

Beebiootuse  ja beebipildistamise koolitusel kõneleme:

kuidas valmistuda, milliseid soovitusi saab fotograaf kliendile anda sessiooniks valmistumisel;

võttekohtade ja varustuse valik;

juuksur ja jumestaja jagavad näpunäited, mida kliendile sessiooniks valmistumisel soovitada;

tähenduslik pildistamine. Kuidas luua selline õhkkond, et pildile jäävad ehedad emotsioonid;

beebiootuse pildistamine. Õues/stuudios. Aksessuaarid. Pildistamistreening: beebiootaja üksi, koos tulevase isaga. Poosid.

beebipildistamine. Turvalisus. Pildistamiseks valmistumine stuudios/kodus. Valguse leidmine. Peamised poosid – beebi, beebi vanematega. Komposiitfotod. Pildistamistreening.

Järeltöötlus Lightroomis ja Photoshopis.

Koduleht/sotsiaalmeedia. Marketing.

Soovi korral tagasiside su tehtud fotodele.

Sinu oskused: eeldan, et tahad õppida, oskad kasutada oma kaamerat, omad baasteadmisi LR-ist ja PSist.

*****

Et ma armastan selgust, siis kirjutan lahti, mis me selle kahe päeva jooksul teeme.

Alustuseks saame kokku. Minu stuudios Rõuges. Et see pole kummist, siis on mõistlik varakult registreeruda – kes ees, see on ka koolitusel! Tutvume üksteisega, ja hakkame pihta. Esimesel päeval keskendume beebiootusele. Kõneleme-kuulame, ja et ma olen rohkem kui veendunud, et tühipaljas jutt ei maksa midagi, siis proovime kõneldu ka praktikas järele. Näitan Sulle, kuidas ma pildistan. Saad ka ise pildistada. Hiljem vaatame arvutist järele, mis me kaamerasse püüdsime ning mida sellega saab fototöötlusprogrammides teha.

Teise päeva põhifookus on beebipildistamisel – räägin Sulle, kuidas ma valmistun, mida enne sessiooni teen, et see õnnestuks. Sätime valmis stuudio, vajalikud aksessuaarid. Pildistame. Järeltöötlus Photoshopis ja Lightroomis.

Süüa saab ja juua ka, mõnusalt õpihimulise seltskonna peale selle!

Kui soovid tulla õppima, siis oma koolitusel osalemise soovist anna mulle palun märku: grethe@mugul.ee

Kirjas vasta palun järgmistele küsimustele:

1. Sinu nimi ja vanus

2. koduleht/FB-leht, kus näen Su tehtud pilte

3. Sinu hirmud/nõrkused pildistamisel

4. Sinu tugevused pildistamisel

5. Miks Sa tahad koolitusel osaleda? Sellele küsimusele vastamine aitab Sul koolitusele tuleku põhjused enda jaoks lahti mõelda, mulle annab Sinu ootustest märku.

6. Sinu kontaktandmed – e-post, telefoninumber.

7. Su toitumiseelistused – kas sööd liha, kala, taimetoitu?

Vastan Su kirjale esimesel võimalusel. Kirjuta ka siis, kui Sul on koolituse kohta küsimusi!

Kui oled gruppi arvatud, saadan Sulle arve.

Saates vastused enne 20. juunit, on koolitusel osalemise hind 395 eurot, hiljem 450 eurot. Hind sisaldab sööki, soovi korral ööbimist.


Meie Mamma saab täna 85aastaseks. See luuletus seal pildi kõrval on talle.

See on ühtpidi nii hoomamatu hulk aastaid ja teisalt – napimast napim aeg.

Nii Mamma ütles.

Mamma on mu ema, õeraasu ja tütarde kõrval mu maailma kõige tähtsam Naine.

Ei, ta pole vigadeta. Keegi me pole. Aitäh selle eest:)!

Neid külgi temas, mida ma armastan, on palju.

Hästi-hästi palju.

Mamma hoovis oli sauna kõrval ühe õunapuu all hobuserauakujuline lillepeenar täis erivärvilisi priimulaid. Ja kui me, lapsed, Mamma käest küsisime, miks ometi ei võiks hoovis laiutada muru, mida kohe üldse ei peaks ju rohima, siis Mamma vastas alati: “Kullakesed, mõned asjad võivad olla ju lihtsalt toreduse pärast ka!”

Laupäeval rõõmustasime Mamma 85 aasta sünnipäevapeol.

Ja see nägu tuleb maailma kõige armsamal Mammal siis, kui ta kuuleb järsku hääli, mis kohe üldse sel hetkel ei peaks seal kõlama – see õnne ja üllatusesegune nägu tuleb siis, kui kuuled järsku oma Pärnumaal elava õe ja venna häält
Palun palju selliseid lihtsalt toredaid päevi, kus on rõõmu nii palju, et lihtsalt tahaks nutta.
Lihtsalt toreduse pärast:)

Möödunud nädalavahetuse, kui me siin pidutsesime, oli pealinnas fotopidu, toimus järjekordne Balti pulma-ja portreefoto konkurss. Kaks mulle väga armast pilti olid seal ka ja sellel ülemisel, Mamma ja Anni pildil läks imetoredasti – zürii hinnangul oli see 250 foto konkurentsis väärt jagama 6. kohta! Juhhei!  Jälle põhjus rõõmustamiseks ja tänulik olemiseks! Ja ma olen! Rõõmus ja tänulik. Aitäh!


Kirjutatud 13. aprill 2015 , Fotomugulad, Minaise, elu õied Tags:

/Foto: presidendi kantselei/

Täna on natuke tunne, et see eilne presidendi vastuvõtt oli justkui unenägu:)

Sättisin oma juuksed soengust lahti ja kleidi riputasin puule ja argipäev oma armsa pruntis suuga mopsutas meid ka varakult üles: “Emme-emme-emme, musi!”

Ning päike paistab ja ilus täna on käes. Aga ka eile oli nii ilus päev, et kohe oli!

Neid asju, mis juhtuvad elus suure tõenäosusega korra, tuleb nautida kohe südamest.

Nii võlus Lee Reinula mulle kleidi. Elus esimest korda on mul Päris Oma Kleit. Lee, südamest aitäh:)!

Ja kallis Anu tegi soengu. Nii minuliku ja ilusa, et ah! Anu, kallikallikalli ja aitäh:)!

Ja elus esimest korda palusin endale teha meigi:) Kristi, südamest aitäh:)!

Ja me istusime seal Pärnu kontserdimaja saali keskmisel rõdul ning kuulasime, kuidas meie oma president räägib meist kõigist endist – see puudutas.

Nagu ka järgnev kontsert. See Soo! Ah!

Lõbus oli muidugi ka – kas või juba see, kuidas Grete Lõbu tegi meiega intervjuu:) Ehk et mis juhtub siis, kui kohtuvad kaks üsna ühe eesnime ja sarnase perenimega – Lõbu ja Rõõm. Me intervjuu 2:48:10 algab saate teises tunnis, 30. minutil.

Olen selle eilse päeva eest südamest tänulik.

/Foto: Tairo Lutter/


Kirjutatud 25. veebruar 2014 , 365, Elu on muinasjutt, Minaise

Ma ei mäletagi enam, millal me selle välja mõtlesime, et tahaks lastega minna kunagi Disneylandi. Ja Pariisi. Ja tädi Triinule külla. Ning näidata neile seda võlumaailma, mis on peidus mõne lennusõidutunni taga.

Väga ammu.

Millalgi varakevadel ostsime lennupiletid ja panime paika, et nädal enne jaanipäeva stardime. Natuke muidugi põdesime ka – ega me just iga päev lenda oma vahmiiliga mööda Euroopat ringi:)) Ja need näoilmed olid lennujaamateenindajatel ikka päris naljakad, kui nad olid jõudnud ära küsida, et nii, mitmekesi te olete? ning saanud vastuseks: “Kuuekesi!”

Kuuekesi on väga tore reisida. Lennukis saab peaaegu terve rea omasid täis:). Ja bussis või metroos või rongis – silmad peavad olema kuklas ka, et kas kõik said peale või maha või et kas kõik ikka jaksavad. A kui ühele pisilasele on kaasas kergkäru ja teisele kandelina, siis saab küll.

Reisi kõige suurem võlu oligi selles, et käisime perega koos. Tagasiteel ütles Emil, et tema meelest oli kõige mõnusam Disneyland ja see, et saime hommikul ja õhtul süüa koos ja ilmaasju arutada. Ja Kirksu ütles ühel õhtul me kaissu ronides: “Emme, niiiiiii mõnus on koos olla!”

Paar päeva enne reisi algust saabus kutsumata külalisena viirus, mis niitis alustuseks jalust Kirksu ja seejärel Emsu. Ikka kohe nii, et pikali ja kauss voodi ette. Mõtlesime juba, et jääbki minemata, a et Kirksu oli järgmisel päeval kraps nagu polekski midagi olnud, otsustasime sõita. Ja õigesti tegime. See oli üks igavesti äge reis.

Me laste tädi Triinu elab oma perega St Syris. See on Versaillesi lähistel asuv imearmas väikelinn, kus on kõik käe-jala juures. Maitsvaid saiakesi pakkuv pagarikoda (ausalt, seal on täiesti raske oma saiapakiga uksest välja jõuda – tahaks sealsamas saiakesse hambad lüüa). Ja see lõhn!

Ja kohe maja taga on laste mänguväljak.

Ning üsna lähedal on rongijaam.

Tänu armsatele võõrustajatele oli meil parim peatuspaik – lapsed said omavahel mängida ja suured jutustada. Ja seda me tegime:) Ikka igal õhtul ja mõnuga. Ja süüa.

Me külmkapp haiseb praegu, nagu oleks me selle minnes vooluvõrgust välja tõmmanud ja jätnud koos mõne piimapakiga me tagasitulekut ootama. A see juust, mida seal sõime – seda lihtsalt pidi nõksukese koju ka kaasa tooma. (Kusjuures mu lemmikjuust – jumalate kapriis ehk Caprice des Dieux – ei lõhnagi kõige hullemalt:)

Teine lemmik – kinoa – pole küll juust ja ei lõhna ka kehvasti, a et esimest korda sai seda maitsta just seal, siis ära tuleb ta ikka märkida.

Mul on praegu natuke tunne, nagu oleks see poolteist nädalat olnud üks imesid täis unenägu. Et saadki seista Triumfikaare kuklal ja vaadata õhtuhämaruses Pariisi, mis on oma sümmeetrilisusest ja kohati rangetest vormidest hoolimata ometi võluvalt hoomamatu; või jalutada Jumalaema kiriku uksest sisse ning ahmida endasse kõiki neid lõhnu ja valgusemänge ning röögatut suurust: või sõita laevaga Seine’i jõel; või keksida sisse selle ilmatusuure kaubamaja uksest, mille nimi mul üldse meelde ei jää, aga kus on terve korrusetäis kingi ja teine kotte ja nii edasi; või me reisi üks eesmärke – Disneyland. Mis ongi nii jaburalt äge, et sinna tasub minna suuremate lastega küll ja veel.

Et millalgi pakuti Disneylandis kolme külastuspäeva kahe hinnaga, siis võtsime need piletid. Ja seal selgus, et netist pileti ostmine oli üks õige otsus – kuigi turismihooaeg pole veel hoogu sisse saanud ning kohalikel lastel oli koolipäev, olid piletisabad ikka võimsad. A netist välja prinditud paberiga tuli käia ühe automaadi juures, kust sai endale piletid välja lasta ning seejärel väravast läbi jalutada.

Suurematel lastel on Disneylandis teha hästi palju. Et iga atraktsiooni ees lookleb “mõnus” järjekord, tuleb varuda aega ja kuhjaga. Nii jäi kolmest päevast hoolimata tegelikult paar atraktsiooni käimata – üks nt lihtsalt oli katki ja sinna rahvast ei lastud.

Pisematel on uudistamist hästi palju. Ja mõned tasasemad karussellid ka, a kõige võimsamad emotsioonid said sealt ikka suuremad lapsed.

No ja täiskasvanud ikka ka:))

Mul on reisist mõned sellised mälupildid, mis võiksid jääda kauaks-kauaks meelde. Seesama tunne, kui oledki saanud oma perega sisse jalutada Disneylandi väravast. Sellest kunagi aastaid tagasi telekast nähtud ja sealtmaalt kuklas tiksunud pargi väravast.

Või kui päeviti on Versailles’i lossi aed lihtsalt ilus vaadata, siis suviti on laupäevaõhtuti seal lausa kohustuslik käia. Sest kella üheksa paiku tehakse aiaväravad lahti ning siis on aed oma täies hiilguses – purskkaevud ja vaikne klassikaline muusika ning võrratult ilus aed. Ja kella üheteist paiku saad sa aru, et elus seni nähtud ilutulestikud on olnud lapsemäng. Kui miski on nii ilus, et võtab pisarad kurgus kraapima – siis see seda oli.

Või kui lihtsalt pikutad kesk linna pargis, selle tiigi kaldal, kus kunagi tädi Triinu kohtus oma mehega. Ja on mõnus olla.

Või üks sumedalt laisk pärastlõuna, kus lugesin Triinule sünnipäevakingiks viidud raamatut, ning kus nii mõnelegi lõigule oleks kahel käel alla kirjutanud. A et raamatusse pole ilus sirgeldada, vähemalt kingiks viidud raamatusse, siis noogutasin mõttes kaasa:) Kätlin Kaldmaa “Õnn on otsuse küsimus”.

Või see magus lõhn seal pagarikojas ning prantslanna, kes ei rääkinud sõnagi inglise keelt, ent kes sellest hoolimata suutis oma müügitöö teha nii säravalt, et kordagi ei lahkunud me sealt vähem kui kotitäie saiadega.

Või see tumedapäine pruunisilmne naine, kes tuli metroos ja küsis, et kas teil oleks abi vaja? Seisin seal oma kahe üüratu reisikotiga, ülejäänud olid sõitnud eskalaatoriga juba veel korruse allapoole, ning ootasin Taavit, et ta tuleks kotiveol uuele ringile.

Või see tunne, mis tuli koos kojujõudmisega. Kodu on maailma parim paik.

/Pildid on kõik tehtud telefoniga/.


Kirjutatud 28. juuni 2013 , 365, Minaise, Muujutt, elu õied

Täna on emadepäev. Siin pildil on need, tänu kellele on see päev mu jaoks juba varsti 15 aastat erilise tähendusega. Üks imeline päev paljude imeliste päevade hulgas. Nagu Kirke ükskord ütles – iga päev võib emmele kalli teha! Iga päev on emadepäev! Ja isadepäev! Ja lastepäev! Ja vanaemadepäev! Ja vanaisadepäev!

Vahel juhtub elus uskumatuid asju. Eilne päev oli üks sellistest. Naljakal kombel pole ma kunagi mõelnud me perest kui suurperest kuni möödunud reedeni, mil meile helistati ja sooviti õnne, sest me pere oli tänu kohaliku omavalitsuse armsale soovitusele valitud üheks kolmest suurperest, kes kandideerivad Aasta Suurpere tiitlile.

Ja hoolimata sellest, et eile tunnustati me peret Aasta Suurpere 2013 tiitliga, ei mõtle ma jätkuvalt me perest kui suurperest. Neli last on hästi parasjagu. Meie jaoks praegu parasjagu.

Olen tänulik, et me elu ja toimetamised on kellelegi korda läinud. Ja veel enam tänulik kõigi nende heade ja armsate sõnade eest, mis eilne päev tõi! Ning ometi elame me lihtsalt oma elu. Nii nagu parasjagu oskame.

Eelmisel pühapäeval käis meil Postimehe ajakirjanik Priit Pullerits külas. On kummaline olla korraga ise teiselpool lauda – ajakirjanikuna olen küsija-rollis olnud küll ja veel, vastaja-rollis seevastu mitte. Intervjuu Arteris

Helget emadepäeva! Ja palju armastust! Mitte ainult tänasesse, vaid igasse päeva.


Kirjutatud 12. mai 2013 , Lapsed, Minaise, Päevapüüdja, elu õied

See on kummaline, kuidas aeg, see määramatu ja samas nii kindlapiiriline, valitseb me elu. Või püüab seda teha ja kui sellele mitte tähelepanu pöörata, seda teebki!

Olen viimastel aegadel kuulnud järjepanu, kuidas kõigil on nii kiire.

“Tere! Kuidas läheb?”

“Ah, tead ju küll ise ka – kiire on!” Vabandav õlakehitus sellele lausele saatjaks ja veidi kohmetu pilk ka – ning kõik mõistavad!

Ärkad hommikul üles ja viuh! ongi üks päevake taas me hulgast lahkunud. Tõsi ta on jah, et päevad liiguvad ikka üksteise järel ja tunnid-minutid teevad sedasama. Tiksuvad järjest edasi. A on täiesti mu enda teha, kuidas nad seda teevad – kas kiirustades või mulle sobivas, mõnusas tempos.

Tegelikult vaatab enamik tuttavaid mind kui natuke napakat, kui selle üldlevinud mantraks muutunud kiirustamisjutu peale kehitan õlgu ja ütlen, et mul on aega küll. Neli last ja kodu ja töö – see peaks ju vuhistama aja sellise hooga igavikku, et tulepuru taga?

Tegelikult vuhistaski. Kuniks sattusin ennast kõrvalt vaatama.

Mulle ei meeldinud see, mida nägin. Üldse ei meeldinud.

Viimased paar kuud olen teadlikult jälginud, mida ma aja kohta räägin. See teadmine, kas meil on kiire või mitte, sünnib peaasjalikult ju me endi peas. Kui üha endale korrutada, kui kiire ikkagi on, jääb ka kõige kahtlevam hing lõpuks uskuma, et täitsa jama, ongi KIIRE!

Olen võtnud aega kõige selle jaoks, mis mulle huvi pakub. Paremat aega kui praegu, ei tule iial. Ja eks ta vist ole nii, et eluke on kord nii seatud, et üha satub su teele lugusid, mis sind puudutavad. Mul ei läe meelest kord ühe persooniloo jaoks tehtud intervjuu eaka tantsumemmega, kes rehmas, pisarad silmis, elutoa diivanilaual kõrguvate mustrilehtede poole ja ütles, et kui ta midagi tahaks oma elus muuta, siis seda, et kirge pole mõtet lükata tulevikku. Sest siis võib olla juba hilja.

Ta oli ikka ja üha unistanud sellest, kuidas ta need imeilusad mustrid kampsuniteks ja õlasallideks koob. Siis, kui ta kunagi on pensionile jäänud.

Ent ühes pensioniga tuli silmadesse kae. Ja kudumine – see jäigi unistuseks.

Teine lugugi on, kus aja leidmine elu ühe tähtsündmuse, pisikese inimese sünni tähistamiseks, on nõudnud peaosa. Lugu on kurb ja rõõmus ühtaegu. Ja õpetlik. Oi kui õpetlik!

Lühidalt kokku võttes olen otsustanud, et mul on aega. Absoluutselt kõige selle jaoks, mille jaoks vähegi tahan ja tähtsaks pean. Ja ma tahan – olla olemas. Enda jaoks. Oma kallite jaoks.

Ma ei väida sugugi, et see on kerge nagu ükskordüks. Kaugel sellest! Aga täiesti tehtav, kui võtta kätte ja hakata otsast peale tegema.

Et kus see algus siis olla võiks? Mu jaoks sattus algus olema seal, kus otsustasin, et aeg ei ole kiire. Ta ei ole ka aeglane, vaid ta lihtsalt on. Ja on mu oma teha, milline ta on.

Ööpäevas on 24 tundi, eks. Et mulle meeldib magada, siis vähemalt kaheksa tundi sellest ööpäevast kulub magamisele. Ja ülejäänu – see on puhas loomine!

16 tundi!

960 minutit!

Armastan seda tunnet, kui midagi tehes aeg kaotab tähenduse ja tähtsuse. See on eranditult nii midagi luues. Armastades seda, mida teed. Hommikuti Anni ja Kirksuga tantsides. Õhtuti suurte lastega ilmaasju arutades. Süüa tehes. Pildistades. Kirjutades. Õmmeldes. Kududes. Lugedes. Armastades. Elades.

Elades!

Veel aasta tagasi oleks ma sellise jutu peale hakanud kahtlema oma terves mõistuses:) Et oot, siia juttu on lipsanud väike rehkendusviga, see lihtsalt pole võimalik, et üks ööpäev võiks mahutada sedavõrd palju! Aeg pole ju kummist!

A vaat, just seda ta on – venib täpselt sedavõrd laiaks või kitsaks, kui palju sa teda venitada tahad!

Ja et asi veel veidi uskumatum oleks, siis – viimased mõni nädalat olen lisaks kõigele sellele, mida eluke praegu sisaldab, mahutanud oma päevadesse ka tunnikese mediteerimiseks. Lihtsalt endaga olemiseks. Mahub küll!

Mõtlesin pikalt, kuidas seda tunnet, mis neist tundidest olen saanud, kirjeldada. Ja saan siia kirjutada vaid ühe sõna – AVAR.

Armas abimees sel teel on olnud Kerttu Soansi plaat Soovitan soojalt!


Kirjutatud 8. aprill 2013 , Minaise

Ma olen tükimat aega unistanud … unistamisest:) See ei käi ju nii, et unistan natuke söögiteo kõrvalt ja siis põrandapesu ajal ja pesumasinast kraami välja tõstes. Või tegelikult, käbedamatel aegadel käib küll, a see päris unistamine on selline kuidagi pärisem. Et võtad endale sooja teki kaenlasse ja surud nina pilvedesse ja lased mõttel voolata omatahtsi. Algul tiirutab ta mööda argiseid sissetallatud radu – mitu piima peaks täna poest tooma ja kempsupaber on ka otsas ja koristama peaks natuke ja üldse.

Ja siis teeb ta alustuseks argliku põike. Poetab sulle ühe pisikese killu mõnest magusast päevast kuskilt aegade tagant. Ja sa nopid selle killu endale pihku, nuusutad, meenutad ning lähed selle killu järel. Jätad poed ühes kempsupaberivirnaga maha ja oledki päral.

Seal, kus piire pole. On ainult võimalused. Mis oleks, kui … võtaks aja maha ja loeks? Või mis oleks, kui … teeks hoopis miskit muud kui seni? Või mis oleks, kui …

Ega sedaviisi nina pilvedes uneledes miskit asjalikku tavaliselt sünni. Mängitad mõnuga mõtteuiukesi ja lihtsalt vaatad, et mis oleks, kui … See teadmine, kas tasub proovimist või mitte, tuleb tavaliselt hiljem. Siis, kui oled seda mõttekest veeretanud söögiteo ja mähkmevahetuse kõrval ning katsunud selle tugevust – kas saab poolt- ja vastuargumentide tuleproovist läbi.

Hah! Ja mõnikord juhtub tegelikult hoopis nii, et prauh! – ilma vähimagi kaalumise ning vaagimiseta sa lihtsalt korraga tead. Et see ongi SINU UNISTUS.

Mõnda aega on mul olnud väga praktilised pisikesed unistused. Nagu nähtavasti kõigil pisilastega emmedel. Et saaks hooti natuke  magada:) A ma tunnen, et suuremate unistuste aeg – see on kohekohe siin! Tegelikult õigupoolest juba ongi siin. Alustuseks natuke unenägudes. Nagu ikka:)

Sellest Kirke kleidist olen ma unistanud täpselt senikaua, kui me issi triiksärk oli oma elu särgina ära elanud ja kolinud kotti, kust jaopärast asju uueks tehakse. Kirke polnud siis veel sündinud. Veel enne seda triiksärgi kolimist tuli teise ringi poest me koju pisikeste preilidega kangas. Täpselt selline, mis passib imehästi ühe õnneliku pisikes tüdruku kleidisse.

Ma lihtsalt ei teadnud päris täpselt senini, kuidas see kleit võiks välja näha.

Eile õmblesime Kirkega talle uue kleidi. Kirke vajutas õmblusmasinapedaali ja aitas niidiotsi lõigata. Ja oli nii õnnelik, nagu ainult üks pisike inime oskab olla.

Kleidi lõige pärineb Mekkotehdase raamatust, mis lihtsalt PEAB igas pisikese tüdrukuga peres olema. Ja kui neid pisikesi tüdrukuid on juhtumisi mitu, no nagu meil, siis  - siis see raamat tänu kalli pinginaabri abile meile Soomemaalt kolis. Aitäh, Anneli!

Ja tegelikult – et pisikese inimese pisikesel sõbral külm poleks, siis sai tema ka endale uued riided. Kootud kleidi ja sokid:)

Uute unistamisteni:)!


Kirjutatud 31. jaanuar 2013 , 365, Käsitöö, Lapsed, Minaise, elu õied

Need on olnud ühed joovastavalt ägedad üheksa aastat!

Kui sul on südames üks poisslaps, maailma kõige armsam ja krutskilisem ja vahel natuke torisev ja riiakas, aga enamasti häätujuline ja hell, siis pole hirmugi, et see süda ennast kuidagi nukrana tunneks. See poisslaps hoolitseb vaevata kõige eest: et su päevades oleks sisu – nii vaimne (jah, sa saad koos temaga harjutada kakskordkahte ja nuputada, mida sööb kobras) kui ka füüsiline (jah, sa saad nõrkemiseni vuhkida koolivahet, sest kord ununeb maha tühi klaaspurk, kord dressid). Ja sa saad koos temaga rõõmustada, kui ta seljatab oma hirmud ja sööstab skeitpargis või suusamäel alla sellistest kõrgustest, et tegelikult hoiad sa lihtsalt hinge kinni ja palud vaikselt, et püsi püsti!; ja sa saad koos temaga kurvastada, kui hoole ja armastusega kasvatatud uba lehed longu laseb. Või õues jalutaval tokerdunud karvaga koeral tundub kodust puudus olevat. Või sõber unustab sünnipäevale kutsumast.

Ja sa saad korduvalt endast välja minna. See poisslaps, kes on su südames sügaval, hoolitseb selle eest mängleva kergusega. Nagu ta hoolitseb sellegi eest, et sul oleks ikka ja jälle põhjust salamisi ja teinekord päris avalikult õnnepisaraid pühkida. Või teda lihtsalt kallistada.

Need üheksa aastat on olnud kõike muud kui igavad. Ja õigupoolest ei mäleta ma, et see me poisslaps oleks millalgi oianud, et tal on igav. Ta on üks vaimustav segu tuulepäisest asjatajast ja kallistusemaiast lapsest. Kes vahel tegutseb, ja siis mõtleb, ja teinekord trehvab vastupidi ka. Ja see teebki temast tema – mõnusalt isepäise, avala ja kavala, nupuka ja armsa pisikese ja juba nii suure mehe.

Ma armastan sind, mu pisike prints.


Kirjutatud 22. jaanuar 2013 , Lapsed, Minaise, elu õied

Lapsukestel võiks ju ikka emme kootud kampsun ka olla, eksole. Kirksu kampsik sai juba tükk aega tagasi valmis, aga nööbid, mis issi Tartust lõngapoest ostis – need oskasin ma sedavõrd peenelt kindlasse kohta panna, et nende leidmiseks kulus aega.

Mitu nädalat.

Õnneks läks õnneks. Nagu ikka asjadega, millega tegeldakse – kui ikka otsida, küll siis varem või hiljem leiab ka. Nööbid olid kenasti külmkapi otsas.

Ja et ükspäev oli sobilikult mahe ning lumesajune ilm, hüppasime Kirksuga õue. Pildistama ja tudujänesele ning hiirele seelikusaanisõitu tegema. Tudujänese autor on Kadri ja tudujänes on üks lõpmata mõnus jänes. Temaga saab mängida ja tududa ja saladusi kõrva sosistada. Kirkele meeldib oma tudujänes väga. Tudujänesega koos trallinud hiire meisterdasin jupp aega tagasi ise.


Kirjutatud 17. jaanuar 2013 , Käsitöö, Lapsed, Minaise, Muujutt, Päevapüüdja, elu õied

Iga ootamine on isemoodi ime. Ja imeline. Nii palju tean elust ja olemisest juba küll, et öelda – üks ilusamaid ja sügavamaid aegu naise elus.

Pilti tegi mu pisike ja samas juba suur Sandra:) Salli kudusin ise ja sel korral täitsa endale:)


Kirjutatud 26. aprill 2012 , Käsitöö, Minaise