Fotograaf Grethe Rõõm

Beebifoto. Perepildistamine. Aktifoto. Pulmafoto. Fotostuudio Rõuges. Info: grethe@mugul.ee

Selle suve kõige magusam päev.

Nagu näha, oli meil meevõtmisel tööjaotus kenasti paigas – vanaema ja issi majandasid tarude juures, taadu vurris ja lapsed sõid ja ma tegin pilti. Vähimagi liialduseta ütlen, et see on maailma parim mesi. Sama maitsega, nagu oli me vanaisa Vaasa mesilaste mesi – tummiselt magus, kuldselt särava suve maitsega.

Kevadel kinkisid vanemad Taavile sünnipäevaks kolm tarutäit mesilasi. Nende unistustega ju kord on nii, et need saavad teoks – Taavi on aegu mõelnud, et ühes maakodus võiks ikka mesilased sumiseda ja laual – seal võiks olla oma talu mesilaste mesi. Ja nüüd ongi!


Ühel hommikul triikisin

riideid oma lastele,

et tulla viimast korda

tervitama Sind.

Sind, kelleta neid poleks.

Tervitama Sind ja mälestama.

Mäletame niikuinii alati.

Tervitama Sind ja ülistama elu,

millest sai algus tervele maailmale.

Su veri tuksub mu kallite soontes

ja Su armastus,

see ulatub üle aja.


Kirjutatud 15. aprill 2014 , Logiraamat

Viimase lume aegu sai me ait uue katuse.

Ja õhtuks, kui päike hakkas puude taha vajuma, oli pilt selline:

Kui kellelgi peaks katust vaja olema ja ise ei taha näppepiteh saada, siis need poisid pakuvad. Ilusat katust ja toredat seltskonda ka:)!


Kirjutatud 22. aprill 2013 , Logiraamat, Muujutt, fotograaf

Sünnipäev on armas päev. Hästi suur õnn on, kui ülejäänud päevad aastas saab elada samasuguse lustiga nagu sünnipäevapäevigi. Või oskus.

Et meil pärisõhupalle polnud parasjagu, siis mängisime Kirksuga veidi ja selline me õnnesoovipilt sai. Palju lusti, kallis Nele!


Kirjutatud 24. jaanuar 2013 , Logiraamat

õnnestus mul hankida me vägamõnusa peretripi raames Jõhvist.

Selleks pole vaja teha muud, kui laekuda koos autotäie näljaste lastega esmakordselt Jõhvi, sõita joonelt Selveri parklasse ning kablutada poodi, et sealt haarata mõni saiake ja pakk mähkmeid. Tagasi auto juures, ootab sind auto esiklaasil kojamehe vahel trahvikviitung.

30 eurot selle eest, et sa ei märganud parklasse sõites oranži tekstist pungil infotahvlit, kus on kirjas, et tegu on tasulise parklaga, kus võib kaks tundi tasuta parkida juhul, kui kasutad parkimiskella. Loomulikult on sul parkimiskell auto uksetaskus olemas, aga sa ei tule selle pealegi, et Selveri parkla võib olla tasuline. Ja üldlevinud liiklusmärki, mis teataks, et tegu on tasulise parkimisalaga, parklas sinu silm ei tuvasta.

Kiidusõnad läevad parkimiskontrolörile, kes tegi oma tööd väga hästi.

Mu elu esimene trahv.


Kirjutatud 16. juuli 2011 , Logiraamat, karm elu

Tegime perega reisi Saaremaale: natuke spaad ja palju Mamma juures olemist.

Nagu kevadesse oleks sõitnud: lumikellukad õitsesid, päike säras. Tuul tahtis kõrvad peast viia.

Imeline.

Eeh, need Saaremaal-käigud on alati siuksed nostalgialaksud, et pärast on tükk aega keeruline olla. Ja iga kord jääb tükike südant sinna, sest see meie armas Mamma jääb sinna.

See polnudki väga ammu, kui ta väravalt minejaile järele lehvitas. Nüüd … ega ta toast lume ja libedaga välja saa, tasakaal on kehv ja jaksu pole.

Kohevarsti saab ta 81.

Õnneks pole ta käegalööja: lasi mul tuua endale trenazööri, et veidike kätele-jalgadele koormust anda. Ja lubas külas käinud füsioterapeudile, et küll ta kevadel kepsutab õues ka!

Mamma õel oli märtsi algul insult. Õnneks on taastumine olnud tubli, ja eile aitasime ta haiglast koju. Ja pärast seda, kui olime apteegist toonud ära portsu rohtusid, käimiseks rulaatori ja muud vajalikud vidinad, helises Mamma juures telefon.

See on nüüd rubriigist Saare (must) huumor:

“Eevikene, mul on sulle halb uudis: Urve viidi just haiglasse!” karjus üks tädike telefoni nii, et terve Mamma elutuba kajas. Mamma läks näost valgeks ja hääl hakkas värisema. “Mis siis nüüd? Ta ju just toodi koju? Lapsed just käisid tal ju järel ja poisid on praegugi seal?”

“Ei, tal oli insult! Just kuulsin, et viidi haiglasse ja olukord on halb!” röökis tädike edasi.

Me õega krabasime paaniliselt oma mobiilide järele, et helistada ruttu poistele (st Isakarule, mu vennale ja õe sõbrale, kes Mamma õe juures mööblit parasjagu tõstsid, et ta saaks oma rulaatoriga seal liikuda). Paar hiidpikka hetke hiljem selgus … et jutt tädi Upree haiglasseminekust oli kuu aega linna peal tiirutanud ja siis lõpeks selle tädikeseni jõudnud, kes nüüd Mammale helistas.

Väga karm.

Viimased teated Läänerindelt on õnneks positiivsed: tädi Upree on sõiduvees. Teatas teda haiglas hooldanud õde tutvustades: “Tema on A. Ta oli kunagi mu õpilane: selline kena peenike ja alati naeratus näol. No see oli küll päris tükk aega tagasi!”

Tulin apteegist, kahe kuu jagu ravimeid näpus. “Sa tõid mulle nüüd aasta varu ära, jah?”

Vaat seepärast ongi sealt Saaremaalt kehv ära tulla.

Ja iga korraga saad üha teravamalt aru, kui üürike see elu tegelikult on. Eeh.

Koju jõudsime … nagu tagasi talvesse: väljas möllab tuisk ja torm, lund on jälle juurde tulnud. Pidi ju olema plirts-plärts-käes-on-märts.


Kirjutatud 26. märts 2011 , Logiraamat, elu õied