Fotograaf Grethe Rõõm

Beebifoto. Perepildistamine. Aktifoto. Pulmafoto. Fotostuudio Rõuges. Info: grethe@mugul.ee

Me pisike printsess sai neljaseks:)

Ta on meil selline

laps, kelle päeva sisse mahub

helgelt särav vikerkaar,

käib karm ja kole sellest lahus,

on maailm särav õnnesaar.

Ja et ma usun isetehtud asjade võluväesse, siis sai ta kingituseks endale poni, kes nimeks sai hoobilt Paksu:) Sest ta on selline armas ümar sell. Usutavasti on just tema see, kes seikleb me Nööbikese õhtujuttudes, mis alati algavad nii, et kuskil kaugel-kaugel maal elab üks pisike poni. Et see pisike poni on neis juttudes igal õhtul eri värvi, on ka Paksu nagu vikerkaar. Vaevalt et Paksu oleks me juurde nõnda sobival ajal sattunud, no kenasti sünnipäevaks, kui ma ühel kenal õhtul poleks näinud Marianne blogis hipot, kes meeldis nii, et läksin mänguasjavõluri kodulehele ning seal ta oli. Tehing siin ja juba hakkasingi lõngu valima ning heegeldama. Ja see oli nii mõnus!:) Nagu legoklotsidest ehitamine. Juhend on tõeliselt asjalik, palju pilte ja kõik vähegi keerulisemad kohad lahti seletatud.

Ja et Paksu oli juba meile tulemas (st heegelnõel välkus ikka lausa väledalt, võib selle kohta öelda), palusin Maikil sünnipäevatordile ka ühe poni meisterdada. Aitäh:)! Me pisike printsess oli tordi üle väga õnnelik!

Ja paar päeva hiljem küpsetasime me Nööbikesega ise:) Aitäh-aitäh-aitäh, Kätlin:)!

Iga laps tahab seda aega, kus emme või issi on ainult tema päralt. Ja ükspäev Annike magas õues oma lõunaund ning suured lapsed olid issiga Tartus kinos, ning külmkapis oli tainas ootamas. Ahi sooja ja läks!


Kirjutatud 25. november 2013 , Käsitöö, Lapsed, elu õied

Ükspäev lõpetas Kirksu onutütar Liisu lasteaia. Ja seal lauldi “Kungla rahvast”. Kirksule jäävad laulud joonelt meelde ja nii leelotas ta järgmisel päeval mitu korda: “Kui Kuuunglaaa rahvaas… Emme, laula ka minuga koos!” Laulsime. Ja kui hiljem korra pidime Võrru sõitma, laulis ta ka tagaistmel. Jäi siis tasa ja kordas mõtlikult, et Vanemuine murumaal läks kandlelugu lööma.

“Emme, kas see Vanemuine on mees jah? Ja läks kandlelugu lööma, jah? A kas ta ei tea, et teisi pole ilus lüüa?”

Mõnikord õhtuti, kui on juba päris hilja (ja väikesed lapsed kõik juba magavad, a Kirksu veel ei maga, sest ta on juba suur), käime me rattaga sõitmas. Kirksu istub mu selja taga rattatoolis ja arutab maailmaasju. Et miks kurg istub koolikatusel (Rõuges on kurg võtnud endale vahipostiks koolimaja katuse) ja miks konnad nii kõvasti krooksuvad? Ja kus see Kungla rahvas elab? Ja kus ta elas siis, kui ta veel emme kõhus polnud? Ning miks need lapsed on kui vangis elanud (luuumii on juu äääraa suuuland)?

Kirksu on see laps, kes täie enesestmõistetavusega võtab suure õe krelli huulepulga ning veab oma musihuuled rokiroosaks. Küünelakkidest ja muust säärasest kraamist ma parem ei räägigi. Nendel piltidelgi on noor neiu laekunud värskelt suure õe toast. Õigupoolest laekusid nad sealt kahekesi – Kirks ja ta täditütar Agatsu, kes on viiene ja tõeline arvamusliider. Nii olid nad tilgatumaks pigistanud suure õe puuderkreemi ning määrinud seda nii palgeile kui pähe. Ja et kreemist jätkus ainult Agatsule, siis tupsutasid nad Kirksu juustesse puudrit. Sellise hulga, et kui Kirksu läheduses juhtusid aevastama, tõusis Kirksu peast õhku puudripilv.

Peale suure õe meigiasjade on Kirkel mõnedki armastused veel.

Lilled. Eriti tore, kui neid saab noppida ja vaasi panna. Tulbid näiteks. Või võililled.

Ja paber-pliiats. Kunsti sünnib meil siin köögilaua taga vihmastel ilmadel ikka kohe palju.

Ja tiik. See on päikseliste päevade õnn. Saab jalgupidi vees solberdada ja võtta vett erinevatesse potsikutesse ja seda sealt siis välja valada.

Ja laulud. Nendest ei saa üle ega ümber. Vahel põimib ta oma pisikeses armsas peas sujuvalt kokku kolm-neli laulukest ja esitab siis need ühe pika loona. Kuidas kaks hanepoega ei saa välja minna, aga varsti juba linnukesed laulavad ning Kungla rahvas ka läheb laulma.

Loomulikult armastab üks kolmene preili riideid.

Eriti neid, millega saab keerutada. Või millel saab nööpe kinni panna. Või mis on röögatult värvilised. Või noh, ühesõnaga – roosad.

Kampsun, tõsi, ei saanud roosa. A kirev küll. Ja Kirksule see meeldib. Mulle meeldib ka:)


Kirjutatud 6. juuni 2013 , Käsitöö, Lapsed

Täna on emadepäev. Siin pildil on need, tänu kellele on see päev mu jaoks juba varsti 15 aastat erilise tähendusega. Üks imeline päev paljude imeliste päevade hulgas. Nagu Kirke ükskord ütles – iga päev võib emmele kalli teha! Iga päev on emadepäev! Ja isadepäev! Ja lastepäev! Ja vanaemadepäev! Ja vanaisadepäev!

Vahel juhtub elus uskumatuid asju. Eilne päev oli üks sellistest. Naljakal kombel pole ma kunagi mõelnud me perest kui suurperest kuni möödunud reedeni, mil meile helistati ja sooviti õnne, sest me pere oli tänu kohaliku omavalitsuse armsale soovitusele valitud üheks kolmest suurperest, kes kandideerivad Aasta Suurpere tiitlile.

Ja hoolimata sellest, et eile tunnustati me peret Aasta Suurpere 2013 tiitliga, ei mõtle ma jätkuvalt me perest kui suurperest. Neli last on hästi parasjagu. Meie jaoks praegu parasjagu.

Olen tänulik, et me elu ja toimetamised on kellelegi korda läinud. Ja veel enam tänulik kõigi nende heade ja armsate sõnade eest, mis eilne päev tõi! Ning ometi elame me lihtsalt oma elu. Nii nagu parasjagu oskame.

Eelmisel pühapäeval käis meil Postimehe ajakirjanik Priit Pullerits külas. On kummaline olla korraga ise teiselpool lauda – ajakirjanikuna olen küsija-rollis olnud küll ja veel, vastaja-rollis seevastu mitte. Intervjuu Arteris

Helget emadepäeva! Ja palju armastust! Mitte ainult tänasesse, vaid igasse päeva.


Kirjutatud 12. mai 2013 , Lapsed, Minaise, Päevapüüdja, elu õied

.

Kodu on seal, kus elavad omad -

su maa ja rahvas, nende mõtted ja teod.

Kodu on seal, kus ollakse kohal,

koos heas ja halvas. See üheks meid seob.

.

Kodu loovad su ema ja isa,

kodu sinagi lood, kui kord oled suur.

Tuge südamest sügavalt saad sa,

sealt, kust maailma sirgub su juur.

.

Kodu ei ehita kivist või puust,

kodu – see pole vaid tuba.

Koduks soojust on vaja ja armastust,

kus õnneks küsima eal ei pea luba.

.

Kodu loovad su ema ja isa,

kodu sinagi lood, kui kord oled suur.

Tuge südamest sügavalt saad sa,

sealt, kust maailma sirgub su juur.

/Grethe Rõõm/

Pildi joonistas Kirke. Kolmene. Tervitused kodumaa sünnipäeva puhul!


Kirjutatud 24. veebruar 2013 , 365, Lapsed, kirjutamine

Ma olen tükimat aega unistanud … unistamisest:) See ei käi ju nii, et unistan natuke söögiteo kõrvalt ja siis põrandapesu ajal ja pesumasinast kraami välja tõstes. Või tegelikult, käbedamatel aegadel käib küll, a see päris unistamine on selline kuidagi pärisem. Et võtad endale sooja teki kaenlasse ja surud nina pilvedesse ja lased mõttel voolata omatahtsi. Algul tiirutab ta mööda argiseid sissetallatud radu – mitu piima peaks täna poest tooma ja kempsupaber on ka otsas ja koristama peaks natuke ja üldse.

Ja siis teeb ta alustuseks argliku põike. Poetab sulle ühe pisikese killu mõnest magusast päevast kuskilt aegade tagant. Ja sa nopid selle killu endale pihku, nuusutad, meenutad ning lähed selle killu järel. Jätad poed ühes kempsupaberivirnaga maha ja oledki päral.

Seal, kus piire pole. On ainult võimalused. Mis oleks, kui … võtaks aja maha ja loeks? Või mis oleks, kui … teeks hoopis miskit muud kui seni? Või mis oleks, kui …

Ega sedaviisi nina pilvedes uneledes miskit asjalikku tavaliselt sünni. Mängitad mõnuga mõtteuiukesi ja lihtsalt vaatad, et mis oleks, kui … See teadmine, kas tasub proovimist või mitte, tuleb tavaliselt hiljem. Siis, kui oled seda mõttekest veeretanud söögiteo ja mähkmevahetuse kõrval ning katsunud selle tugevust – kas saab poolt- ja vastuargumentide tuleproovist läbi.

Hah! Ja mõnikord juhtub tegelikult hoopis nii, et prauh! – ilma vähimagi kaalumise ning vaagimiseta sa lihtsalt korraga tead. Et see ongi SINU UNISTUS.

Mõnda aega on mul olnud väga praktilised pisikesed unistused. Nagu nähtavasti kõigil pisilastega emmedel. Et saaks hooti natuke  magada:) A ma tunnen, et suuremate unistuste aeg – see on kohekohe siin! Tegelikult õigupoolest juba ongi siin. Alustuseks natuke unenägudes. Nagu ikka:)

Sellest Kirke kleidist olen ma unistanud täpselt senikaua, kui me issi triiksärk oli oma elu särgina ära elanud ja kolinud kotti, kust jaopärast asju uueks tehakse. Kirke polnud siis veel sündinud. Veel enne seda triiksärgi kolimist tuli teise ringi poest me koju pisikeste preilidega kangas. Täpselt selline, mis passib imehästi ühe õnneliku pisikes tüdruku kleidisse.

Ma lihtsalt ei teadnud päris täpselt senini, kuidas see kleit võiks välja näha.

Eile õmblesime Kirkega talle uue kleidi. Kirke vajutas õmblusmasinapedaali ja aitas niidiotsi lõigata. Ja oli nii õnnelik, nagu ainult üks pisike inime oskab olla.

Kleidi lõige pärineb Mekkotehdase raamatust, mis lihtsalt PEAB igas pisikese tüdrukuga peres olema. Ja kui neid pisikesi tüdrukuid on juhtumisi mitu, no nagu meil, siis  - siis see raamat tänu kalli pinginaabri abile meile Soomemaalt kolis. Aitäh, Anneli!

Ja tegelikult – et pisikese inimese pisikesel sõbral külm poleks, siis sai tema ka endale uued riided. Kootud kleidi ja sokid:)

Uute unistamisteni:)!


Kirjutatud 31. jaanuar 2013 , 365, Käsitöö, Lapsed, Minaise, elu õied

Need on olnud ühed joovastavalt ägedad üheksa aastat!

Kui sul on südames üks poisslaps, maailma kõige armsam ja krutskilisem ja vahel natuke torisev ja riiakas, aga enamasti häätujuline ja hell, siis pole hirmugi, et see süda ennast kuidagi nukrana tunneks. See poisslaps hoolitseb vaevata kõige eest: et su päevades oleks sisu – nii vaimne (jah, sa saad koos temaga harjutada kakskordkahte ja nuputada, mida sööb kobras) kui ka füüsiline (jah, sa saad nõrkemiseni vuhkida koolivahet, sest kord ununeb maha tühi klaaspurk, kord dressid). Ja sa saad koos temaga rõõmustada, kui ta seljatab oma hirmud ja sööstab skeitpargis või suusamäel alla sellistest kõrgustest, et tegelikult hoiad sa lihtsalt hinge kinni ja palud vaikselt, et püsi püsti!; ja sa saad koos temaga kurvastada, kui hoole ja armastusega kasvatatud uba lehed longu laseb. Või õues jalutaval tokerdunud karvaga koeral tundub kodust puudus olevat. Või sõber unustab sünnipäevale kutsumast.

Ja sa saad korduvalt endast välja minna. See poisslaps, kes on su südames sügaval, hoolitseb selle eest mängleva kergusega. Nagu ta hoolitseb sellegi eest, et sul oleks ikka ja jälle põhjust salamisi ja teinekord päris avalikult õnnepisaraid pühkida. Või teda lihtsalt kallistada.

Need üheksa aastat on olnud kõike muud kui igavad. Ja õigupoolest ei mäleta ma, et see me poisslaps oleks millalgi oianud, et tal on igav. Ta on üks vaimustav segu tuulepäisest asjatajast ja kallistusemaiast lapsest. Kes vahel tegutseb, ja siis mõtleb, ja teinekord trehvab vastupidi ka. Ja see teebki temast tema – mõnusalt isepäise, avala ja kavala, nupuka ja armsa pisikese ja juba nii suure mehe.

Ma armastan sind, mu pisike prints.


Kirjutatud 22. jaanuar 2013 , Lapsed, Minaise, elu õied

Lapsukestel võiks ju ikka emme kootud kampsun ka olla, eksole. Kirksu kampsik sai juba tükk aega tagasi valmis, aga nööbid, mis issi Tartust lõngapoest ostis – need oskasin ma sedavõrd peenelt kindlasse kohta panna, et nende leidmiseks kulus aega.

Mitu nädalat.

Õnneks läks õnneks. Nagu ikka asjadega, millega tegeldakse – kui ikka otsida, küll siis varem või hiljem leiab ka. Nööbid olid kenasti külmkapi otsas.

Ja et ükspäev oli sobilikult mahe ning lumesajune ilm, hüppasime Kirksuga õue. Pildistama ja tudujänesele ning hiirele seelikusaanisõitu tegema. Tudujänese autor on Kadri ja tudujänes on üks lõpmata mõnus jänes. Temaga saab mängida ja tududa ja saladusi kõrva sosistada. Kirkele meeldib oma tudujänes väga. Tudujänesega koos trallinud hiire meisterdasin jupp aega tagasi ise.


Kirjutatud 17. jaanuar 2013 , Käsitöö, Lapsed, Minaise, Muujutt, Päevapüüdja, elu õied

Head uut aastat! Et see tuleks helge ja hää ning täis mõnusaid olemisi. Üksi iseendaga ja koos sõprade-lähedastega.

Rääkisime täna hommikul Saare-Mammaga. Tema saab kevadel 83 ja teab, mis siin elus väärt hoidmist on. Kui omad on koos, siis ongi hästi. Nii ta ütles ja ma olen temaga rohkem kui nõus.

Häid omadega olemisi uude aastasse!

Ma lubasin eile öösel endale mõned asjad ja sättisin mõned eesmärgid. Isiklikumad ja veidi töisemad. Üks isiklik lubadus kannab koondnime: 365. Alguse sai see täna ja lõpeb 31. detsembril 2013 ja sisaldab see mõnd pilti igast päevast, mis seda päeva jääb meenutama.

Me pisikesed printsessid olid täna ainsad, kes hilisel vihmasel pärastlõunal üleval olid. Ülemiselt korruselt kostis ainult magusat nohinat ja kuuldavasti oli ka ülejäänud armsad hinged, kes öösel meil uut aastat tervitasid, mõnuga põõnanud.

Anni otsustas eile, et õige aeg on hakata õppima istumist. Mats! ja maaühendus olid märksõnad, ja nüüd vaatab ta iga kord kahtlevalt oma taguotsa poole, kui jalad hakkavad ennast kõhu alla tõmbama, et järsku kukub jälle ümber.

[Praegusel pimedal ajal kannatab seal keskpäeva paiku ka ilma lisavalguseta pildistada - ISO kruti suureks (neil piltidel on ISO 2000), ja ava võimalikult lahti - neil piltidel on f 2,8).]


Kirjutatud 1. jaanuar 2013 , 365, Lapsed, elu õied Tags: , ,

Et kui juba rokkida, siis täiega, onju!


Kirjutatud 11. juuli 2012 , Lapsed, fotograaf Tags: , ,

Kui paljudes peredes tähistatakse pisilaste esimesel aastal iga kuu sünnipäeva koogiga, siis meil tehakse sel puhul tavapärasest veidi rohkem pilti. Kooki muidugi saab ka.

Et suvi on lõpuks laekunud, lustisime pere pisematega õues. Ja see mitmus siin on täiesti omal kohal – ma lustisin ka, sest ega see pildistamine muud ole, kui fotoaparaadi ja ideedega mängimine.

Kahekuune Anni on tõeline rõõm. Selline pisike päike.

Ja tema suurem õde Kirke on ka tõeline rõõm:) Selline armastav hingeke.

Väga malbest olekust ei tasu siiski end eksitada lasta:)) Armsalt krutskiline on ta ka.

Ühesõnaga – suvi on magus.


Kirjutatud 1. juuli 2012 , Lapsed, elu õied Tags: ,