Fotograaf Grethe Rõõm

Beebifoto. Perepildistamine. Aktifoto. Pulmafoto. Fotostuudio Rõuges. Info: grethe@mugul.ee

.

Kodu on seal, kus elavad omad -

su maa ja rahvas, nende mõtted ja teod.

Kodu on seal, kus ollakse kohal,

koos heas ja halvas. See üheks meid seob.

.

Kodu loovad su ema ja isa,

kodu sinagi lood, kui kord oled suur.

Tuge südamest sügavalt saad sa,

sealt, kust maailma sirgub su juur.

.

Kodu ei ehita kivist või puust,

kodu – see pole vaid tuba.

Koduks soojust on vaja ja armastust,

kus õnneks küsima eal ei pea luba.

.

Kodu loovad su ema ja isa,

kodu sinagi lood, kui kord oled suur.

Tuge südamest sügavalt saad sa,

sealt, kust maailma sirgub su juur.

/Grethe Rõõm/

Pildi joonistas Kirke. Kolmene. Tervitused kodumaa sünnipäeva puhul!


Kirjutatud 24. veebruar 2013 , 365, Lapsed, kirjutamine

www.mugul.ee

Päeva sul tasa laulan ma öösse,

unesoojad pehmed pihud töösse

karastunud kätepesa sisse

und korjan ootama.

Nina vastu udusulis kukalt,

sulle lõbusalt laulan ja nukralt,

uneriigi sumedusse hellalt

sind saadan puhkama.

Kindlaks sa tasa samme mul sätid,

sõlmid nukkudeks mu kaelarätid

vaikselt piilud, kus pärlid on, ketid.

Maailma ennast sead.

Sind armastan eemalt, olen tasa

ei puhu linnupesale, kaasa

et aidata minekut. Ole sa

veel! Kuid minema pead.

Siis su päevad laulan ma öödesse

kui ilmaelu kirivöödesse

köidad sa end ja sätid rüüdesse,

mis puudutavad sind.

Ja juustest põimid sa rasked patsid

kleidisabast kaovad pitsid-satsid,

kaisunukkudest taas saavad rätid.

Minekulgi on hind.

Su päevadesse laulan ma, kaasa

öödesse siis, kui laulad ise sa

oma udusulistele tasa.

Koos. See on armastus.

Kui ilm sul kurja ka näitab palet,

veab halli vaevarüüsse. Sa valet

iial omaks ära hoia, kalet -

see hinge murendus.

Su päevad kannab öösse laul siiski,

kui enam mind ei ole. Ja viiski

kandub sealt, kust tulime siiski

läbi südamete.

Kutsub emade pehmetest suudest

laul tagasi. Seob omade juurde.

Veab maailmast kirevast-avarast

taas koju. Elama.

Põimib nabaväädi nii vägeva,

kust ajal raskel hingel tuge saad,

oma rahva sõnu pead lugema,

hing vajab puudutust.

Ma laulu sul sosistan palgesse,

kodusesse sinimustvalgesse,

annan kaasa mineku algesse -

sa kannad armastust.

/Grethe Rõõm/


Kirjutatud 11. veebruar 2013 , elu õied, kirjutamine

Vahepeal on rõõmustavaid asju sündinud: minukese “Tähtraamatu tagasitulek” sai Kangro kirjanduspreemia:)! Ja see tunnustus teeb südame soojaks ja meele hääks. Kohe väga-väga.

Inkari uuris sel puhul, et kes see Grethe on.

Ja väljas on käes suur sügis. Udutab ja sajab lehti. Peab märkima, et suvi, see soe ja päikseline, on mõnusam. Ei pea ahju kütma ja pakse riideid selga toppima. Hea meelega keriks ennast kerra ja magaks selle sügise lihtsalt maha:)


Kirjutatud 19. oktoober 2011 , Minaise, Muujutt, elu õied, kirjutamine, raamatud

Leidsin üles oma paar aastat kadunud olnud mälupulga, kus oli tekst, mille kirjutasin kunagi ühe võrukeelse saate jaoks. See kuidagi sobib tänasesse päeva.

Tere, mu kallis!

  • Olen üheksa pikka kuud oodanud, et sulle otsa vaadata. Mõelnud, milline sa välja näed. Näinud sind unes. Piilunud vahel võõraste kärudesse ja imetlenud: kui armas tita! Järsku ta on veidi sinu moodi? Unistanud, kuidas ma sulle tere ütlen.

Ja ometi ei suutnud ma ette kujutada, et sa võid olla nii … täiuslik. Meie väike ime.

Nüüd sa nohised mul siin kõrval. Silmad kinni, väike rusikas nina juures. Sirutad end veidi ja magad edasi. Õiglase und. Eks see tulemine oli vaevaline. Vajadki puhkust. Maga, maga, mu nööbike.

Aga ma ei suuda praegu magada. Siin, sinu kõrval. Süda on otsata rõõmu ja tänu täis, nii et magamine, see on viimane asi, millele praegu mõelda.

Millest ma siis mõtlen? Ega ma õigupoolest mõelda suudagi. Lihtsalt vaatan sind, pühin vägisi silmi tikkuvaid õnnepisaraid ja tänan, et sa tulid. Pärast otsatut ootamist. Kartusi, et kas kõik on ikka nii, nagu peab.

Ja siis sa tulid ning kõik kartmised on korraga kui peoga pühitud. Kõik on täpselt nii nagu peab! Sest me oleme koos. Siin, haiglavoodis. Sina mu kõrval, magad. Ja mina valvan su und

  • “Ja kui nad surnud pole, elavad nad praegugi õnnelikult oma palees…” Panen vaikselt raamatu kinni. Muidugi sa magad. Muinasjutu lõpusõnad on alati kui lubatäht unele: võid tulla! Ja ta tulebki. Kohendan tekki ja su kaisukutsat ning teen sulle pai. Nagu alati õhtuti.

Sa ei maga täna rahulikult. Päev oli nii pöörane, et ei lase uneski sinust lahti. Tead, ma kartsin hullemat. Et ehk ei lepi sa lasteaia ning toatäie võõrastega enda ümber kohe üldse. Kartsin ja salamisi lootsin ka. Ega ma oleks sind sinna jätnud, kui sulle poleks meeldinud. Aga sina, mu väike vapper, said justkui aru, et seegi on osa kasvamisest. Tegid mulle musi ning läksid.

Ma ei raatsinud rühmaruumi akna tagant ära minna. Südames oli korraga kurb ja uhke tunne. Alles sa sündisid ja juba sa lähed. Kiirelt läheb aeg, kiirelt. Tõmbasin peoga üle näo. Pisarad, ikka käivad koos kasvamisega pisarad.

  • Su toa uksepraost paistab veel valgust. Kell hakkab kümme saama, mine nüüd magama! Ah et loed veel veidike? Loe-loe. See aitab päeva rahulikult lõpetada. Eks ma lähen ja loen ka enne magamajäämist mõned peatükid.

Enam pole meil ühiseid õhtujutte, nüüd sa loed ise. Ja mul… Mul on sellest natuke kahju. Ah, mis natuke! Tegelikult kohe vägaväga kahju!

Eks ma teadsin, et koos kooliminekuga muutub palju. Aga et mul on korraga kodus justkui väike täiskasvanu, mõtlik ja mõistlik… Kiirelt läheb aeg, kiirelt. Ära kihuta, aeg, palun, nõnda kiiresti!

  • Kell on üks öösel. Kus sa ometi oled? Miks sa veel tulnud pole? Miks sa telefonile ei vasta? Kuhu jäi mu mõtlik ja mõistlik lapsuke? Kes sa oled, mu suur ja samas veel nii väike teismeline?

Õues huilgab politseisireen. Mul on õudne. Järsku on sinuga midagi juhtunud? Riburada kihutavad peast läbi autoõnnetused, kukkumised, röövimised.

Mul on korraga nii hirmus, et hing jääb rinnus kinni. Ära tee mulle, palun, nii! Ma armastan sind nii otsatult, et ei suuda ette kujutadagi, kui sinuga midagi juhtuks. Ehk oleks ma pidanud sulle sellest rohkem kõnelema? Ütlema, et oled mu jaoks kõige tähtsam maailmas. Sa oledki mu maailm.

Ja samas, sa pead ju kasvama. Minemine on osa sellest. Kiirelt läheb aeg, kiirelt.

Mu väike suur laps, kus sa ometi oled?

  • “Ja palun järgmine lõpetaja… !” Ja seal sa astud. Selg sirge ja põlv pika kleidi varjus värisemas. Mul on tähtsatel puhkudel samamoodi. Oi, mitu korda me oleme selle üle lõõpinud! Et süda väriseb kui haavaleht ja väljapoole… Sinna paistab rahulikkus.

Eh, vesised on need kasvamise verstapostid. Õnneks pole ma ainuke, kes silmi salamisi varrukasse nühib. Emad, nendel vist ongi silmad märja koha peal.

Vaatan sind ja tean, et nüüd lähed sa päriselt. Kõik need varasemad minemised olid kui suure mineku eelmäng, harjutus selleks. Ja ometi pole ma selleks ikka veel valmis. Kas selleks saabki kunagi päriselt valmis olla?

  • Olin sinu telefonikõnet oodanud. Käinud rahutult mööda tuba. Proovinud magada, aga kus sa sellisel ööl magad! Ja kui sa varahommikul helistasid ning ütlesid, et väike printsess on sündinud, 3070 grammi, 50 cm ning et teiega on kõik korras, ei teadnud ma, mida oma otsatu rõõmuga teha! Oh sind, mu kullakest! Nõnda õnnelikuks tegid selle väsimusest käheda, aga südamest rõõmsa kõnega oma ema.

Alles te tulite. Kahekesi. Kohmetud. Sina ei osanud kuhugi oma silmi peita. Nii õnne täis olid need. Ja tema, nääpsukese sinu kõrval suur ja kohmakas. Ning ka justkui õnnest oimetu. Vaatas üha sind. Ja puudutas vargsi, justkui kontrollides, kas sa ikka oled päriselt olemas.

Teadsin, et see päev tuleb. Ja ometi… polnud ma selleks valmis. Kiirelt läheb aeg, kiirelt.

Nüüd sa lebad haiglavoodis tema kõrval. Vaatad oma pisikest ilmaimet ja pühid vägisi silmi tikkuvaid õnne- ja tänupisaraid.

Ma tean, mida sa tunned. Ma olen õnnelik koos sinuga. Arvasin, et nii õnnelik saab olla vaid oma lapsukese üle. Aga näed, eksisin! Eks minagi kasvan. Koos sinuga.

Rõõmusta, mu lapsuke, oma ilmaime üle.

Sest laps, tema ongi kasvamine.

———————–

Käisin ükspäev imelist väikest inimest pildistamas. Ilusat koos kasvamist teile, Simo ja Su pere:)


Kirjutatud 23. aprill 2011 , Fotomugulad, elu õied, kirjutamine

Katkiste laste aeg


Kirjutatud 21. aprill 2011 , Lapsed, kirjutamine

Igal kevadel hõiskab hing

sinilillede poole.

Kevad!

Läed ja lased

soojuse väe endasse,

viskad pikali sinilillemerre,

ja tead, et igal kevadel

on kellegi hing hõisanud

sinilillede poole.

Nende rõõm tuksub su veres.

Su esiemad,

kes suplesid sinilillemeres

oma kevadeti,

kes suudlesid suvesid kirgliselt nii,

et vahel tunned oma suvesuudlustes

nende hinge.

Sinilill ja pääsulaul,

need pisikesed igapäevased imed

põimivad ühte omadega.

Nendega, kes toitsid end

unistusest võrsunud teoga.

Kes rõõmustasid ja rõkkasid,

armastasid ennast ja lähedast.

Kes vahel kurvastasid,

sest elu on elu.

Sinilille samblaselt siidjas lõhn

toob südametukseks kokku

sind oma esiemadega.

Lubab tunda

nende olemise väge.

Sinus eneses.

Hingad ja joovastud –

sa ise oled

oma maailma looja.

Sa läed.

Lood edasi oma elu.

Väärtustad eilset ja

tervitad homset.

Sest igal kevadel hõiskab hing

sinilillede poole.


Kirjutatud 6. märts 2011 , kirjutamine

Ma siin olen mitu päeva mõelnud, et kust ta tuleb? Ja millal?

Kirjutamisega on lihtne: tuleb ennast lihtsalt lahti kirjutada ja siis läeb nii, et sõrmed ei jõua klaviatuuril mõttele järele. Tagumikutunnid on need, mis iga kirjutamisega kaasnevad. Ja need on ühed mõnusad tunnid: selg jääb kangeks, jalad surevad, aga minema ka arvuti tagant ei saa, sest ei raatsi. Muidu läeb mõttejärg käest. Sel samal põhjusel ei mängi mul kirjutamise ajal raadio ega teler. Mulle meeldib olla kirjutamise sees viimse juuksekarvani. Millega seoses tuleb mulle meelde hetk miskist suvest, kus ilm oli soe nigut troopikas ja mina toksisin arvutisse tekstijuppi. Lapsed olid parasjagu sõpradel külas, miska vägapalju ma ei mõelnud oma riietusele. Vist oli isakaru särk ja suurt muud miskit.

Muidugi kostis siis mingil hetkel uksele kopp-kopp.

A et siis inspiratsioon.

Märksõnadena kirja panduna:

inimesed. Need ilusad ja head, kes siin ilmas elavad. Või on elanud. Vahel tuleb mulle meelde mõni lausekatke, kuuldud ehk aastat mitukümmend tagasi, ja rohkem polegi vaja. Üks suvi Saaremaal, ma olin ehk neljane, kui mu vanavanavanaema, õbluke memm valge rätiga, meid hoidis. Ta armastas pikkida ladinakeelseid ütlemisi oma jutu sisse. Ja murtudsüdame lilli. Jooksime Kukel õues, kui ta meid enda juurde kutsus ja nendest murtudsüdametest rääkis. Vaikselt rääkis. Ise vaatas oma terase pilguga meile otsa, et kas me ikka kuulame. Kuulasime.

“Ilu on igal pool. Ka kõige tavalisemates asjades.”

Sa oled röögatult raskel ajal ilmas elanud. Kaheksa last suureks kasvatanud.

Ja sa näed ikka elamise ilu.

Mu Mamma, kes sai kevadel 80aastaseks, rääkis alles hiljuti mulle ühe loo. Sellest, kuidas ta noorem õde sündis. Mu Mamma oli siis viiene. Ja nende perega koos elas isa Prõua Õde. Sirge ja ratsionaalne. Vanatüdruk. Õpetajanna.

See Prõua oli parasjagu tagatoas saabuvast titest omajagu häiritud. Et neid lapsi on juba niigi liigapalju. Ja nüüd üks veel. Et kas nad üldse ei mõtle? Turtsus ja plärtsus ja pani oma sünnitavale tütrele appi tulnud VanaMamma oma ränkade ütlemistega nutma. “Aitasin VanaMammal koorida kartuleid. Ma polnud enne näinud, kuidas ta nutab. Pisarad lihtsalt voolasid üle näo. Istusime pliidi ees ja ma nutsin selle pärast, et VanaMamma nutab.”

Aga need ilmaasjad on peenelt säetud. See tüdruk, kes seal tagatoas parasjagu sündis, naelutas ühe hetkega end selle sirge ja pirtsu Prõua Õe südame külge. “Tita oli sündinud, ja me läksime teda tahatuppa vaatama. Tädi võttis ta sülle, et noh, näidake, mis nägu see laps ka on. Ja see laps – ta vaatas tädile otsa ning … naeratas.”

Lood, mis inimestega kaasas käivad, need inspireerivad. Need kõige igapäevasemad ja samas kõige imelisemad. Ühe tite esimene naeratus. Naeratatud 75 aastat tagasi. Inimesele, kes pärast seda naeratust polnud enam see, kes ta oli varem.

Seesama titt on mu vanatädi. Meil on päevase vahega sünnipäevad. Nii me soovime teineteisele õnne: 17. novembril helistan ma talle. Ja 18. helistab ta mulle.

Aeg. Seda peab olema. Kiirus ja rutt ning inspiratsioon ei mahu ühte lausesse. Inspiratsioon, see on mingil moel nautimine. Selle, mida sa teed. Või tegema hakkad. Või mille tegemisest sa mõtled. Kiirustamine lahustab. Mõnu vähemaks, tegemisnaudingu õhemaks.

Käisime eile Kuuese mehega kelgutamas. Sõitsime Haanjasse ja lihtsalt kelgutasime. Täiesti imetabane on ajale mõtlemata vuhiseda mäest alla (ja üritada ohjeldada Kuuest meest, kes tahab kelguga ikka ja jälle kaapekat teha) ja siis rühkida mäest uuesti üles. Mõnus. Väga. Peab tunnistama, et täna on kann pehmelt öeldes kange. A tühja sellest!

Raamatud. Mul on paar sellist, mida ma vahel lehitsen. Lihtsalt vaatan ja imetlen. Haapsalu salli oma on üks neist. Nüüd jõuluvana tõi mulle Meite Muhu mustrid. Paar hetke selle raamatuga ja hops! olin selle lummuses. Ja olen praegugi. See on nii armas ja soe  (ehk seepärast, et mu Mamma ema on Saaremaa sellest otsast pärit, mis on Muhu saare küljes sillaga kinni), et vaatad ja tunned, kuidas mõte läeb tööle. See raamat tekitas nii sooja tunde, et tundsin, et pean raamatutegijaile ütlema, KUI väeka asjaga nad on hakkama saanud. Loodetavasti jõudis mu e-kiri kohale.

Nende Muhu mustritega on see lugu, et nende nikerdamine nõuab hirmpeenikesi vardaid. Mul olid kõige peenemad nr 2. Ilmsesti LIIGA jämedad. Nii hõikasin facebookis oma vardasoovi maha. Ja nagu üks tore seto tüdruk mulle hiljuti ütles, et kui tahad maal elades ellu jääda, siis peab sotsiaalne võrgustik olema. Õigesti ütles. Gerlyl Raplamaalt oli parasjagu paar paari vardaid üle. Nii me tegime vahetuskaupa: ma sain endale nr 1 ja 1,25 suuruses vardad, ta tütreke sai endale mu lasteraamatu.

Ja mõned viimased päevad olen vehkinud kududa. See ON mõnus. Alustuseks said Kirksule ühed põlvikud. Lõng on küll veidi jämedavõitu, aga isu kududa oli nii suur, et ei kannatanud enam oodata. Muusjas, me pisike preili ajas end eile püsti! Diivan oli toeks. Ülivahva!

Muster on pärit raamatust “Meite Muhu mustrid”. Need kassid on oma sukkadele kunaski kudunud Koguva külas Tõnise talus elanud kuduja, ja nüüd kepsutavad sama mustri järgi kootud kassid Kirksu põlvikutel Vahtra talus Tindi külas. Isakaru märkis tunnustavalt, et oi, nii kenad ahvid on saanud soki peale. Aitäh, eksole :)

Blogid. Needsamad, mille kaudu ma tean oma hea-tuju-raamatute (või siis inspiratsiooniraamatute) tegijaid. Lisaks neile kahele eespoolmainitule on neid heatujuraamatuid küll ja veel. Nagu ka heatujublogisid. Käsitööblogid, elustiiliblogid, lihtsalt toredate inimeste blogid.

Aga kõigi nende lugude, raamatute ja blogidega on üks aga: aeg. St ka selleks peab aega olema. Et lasta settida. Mingil hetkel tajusin, et infotulv on nii röögatu, et ahaa!-elamused mattuvad ülikiiresti peale tuleva info alla. Miski võib su südant liigutada, miski võib sus mõtteid tekitada, aga kui pole aega, et sellele mõelda, seda oma elukogemuse või -vaadete taustal kaaluda, siis … on see kogu inspiratsioon mõttetu.

Aasta esimesel päeval ei teinud ma arvutit lahti. Algul kummitas kuklas, et nüüd läeb maailm hukka, kui ma ei näe, mis mu postikastis toimub. Õhtul seevastu oli juba mõnus. Nii mõnus, et alanud aasta üheks märksõnaks on: arvutivaba päev igas nädalas. Seda võib nimetada inspiratsioonipäevaks, enda päevaks – milleks iganes. Nimetus polegi oluline. Oluline on see tunne, mille see päev tekitab: et asjade üle on olnud aega mõelda. Neil settida lasta.

Et siis inspiratsioon. Ju on igal oma teed ja viisid ta tulekuks?


Kirjutatud 6. jaanuar 2011 , Käsitöö, Minaise, Muujutt, kirjutamine

tegijad palusid mul kirjutada hooti mõned kolumnid. Lubasin, et kui mul miskit öelda on, siis ikka kirjutan.

Vana aastat said ära saatma siin sellised mõtted:

Kuhu sa kiirustad?

Kuhu sa kiirustad? Sina jah, kes sa täna mulle poeuksel sülle jooksid nii, et ma oma turvahällis lapsega vaevu püsti jäin. Ning siis, küünarnukid puhvis nagu ärplejal kikkal, kitsast ukseaugust end sisse pressisid, et rutem poodi pääseda. Kauplus ei kao kuskile, kaupki ei saa letilt otsa, kui sa enne poodi sisenemist hoo maha võtad ja väljujad õue lased.

Või sina, kes sa autoga jäid küll vöötraja taha seisma, et memm, kes kepi toel vaevaliselt liikus, üle tee lasta. Ja siis töristasid memme sammude taktis signaali, nii et vanake iga törtsu juures võpatas. Ta püüdis ju niigi astuda nii käbedalt, kui vähegi suutis! Kuhu sa kiirustad?

Ja sina, kes sa last varrukast tirides raevukalt rühkisid läbi linna ja hangede. Välja tegemata oma lapse pisaratest ja vaiksest halinast: “Emme, ma ei jaksa nii ruttu!” Kuhu sa kiirustad?

Kiire-kiire-kiire! on tänapäevane kolmainsus, mida tambitakse maast madalast. “Tule ruttu! Astu rutem! Mis sa passid, tee rutem!”
Loe kokku, mitu korda päeva jooksul sa kostitad oma lapsi kiire-mantraga. Arva kokku, mis tarkused sa neile ühes selle lõputu rutuülistusega eluks kaasa annad!

Sa üllatud.

Lahjem variant elust

Kiirustamine vähendab ja õhendab kõike, mis on elus miskit väärt. Lahustab eelkõige sind ennast.

Kuklas kummitav “Mul on nii kiire!” sunnib sind hommikuti rehmama lapse küsimuste peale käega ning jätma ta vastusteta. “Kust mina tean, mida kuldpõrnikad söövad!” porised sa ehk ega märkagi, MILLISTE imetabaselt põnevate asjade peale mõtleb su laps.
Kuklas kummitav “Mul on nii kiire!” sunnib sind õhtuti haarama lasteaiast lapse ning ruttama koju– sest miljon toimetust ootab veel tegemist! Aga su laps, kes on terve päeva kogunud endasse muljeid, mida tahaks jagada sinuga – algul ta ehk proovib, ent ajapikku näeb ta, KUI kiire sul on. Ja nii vajub ta õhtul koju jõudes diivanile teleri ette ning püüab saada ise endaga hakkama.
Sest sul on kiire!

Kiirustamine ei vii sinult ainult lähedust teistega, vaid ka sinu endaga. Sul on nii kiire, et sa pole juba aegu mõelnud sellele, mis teeb sind õnnelikuks. Mis on sinu tegude põhjus. Millest sa lugu pead, mis sind kurvastab. Kuhu sa oled teel. Jah, kiirustamine lahustab eelkõige sind ennast.

Suhted on need, mille sügavuse ja kvaliteedi viib kiirustamine kaasa. Olgu siis pere või lähedaste, sõpradega. Jätab sulle koore asemel kirnuloputusvee – piimavärvi lürri, mis lõhnab kui koor, aga maitseb …
Ptüi! Halvasti!

Süvenemisest, mis tagab tegude kvaliteedi, ei maksa kõneldagi. See mõnus tunne, kui oled ülepeakaela millegi tegemises nõnda sees, et aeg ning ruum su ümber kaovad – kiirustamissajandi inimestele on see võõras. Ometi on seegi üks sambaist, millele toetub elust mõnu tundmine.

Kui sa oled oma päevas rehkendanud kokku kõik need laused, mis sisaldavad sõnu kiire, rutt, kähku, ja leidnud, et neid on ehmatavalt palju, siis tasub aeg maha võtta ja mõelda, et KUHU sa õigupoolest kiirustad.

Uued sussid

Ma tean omast: algul on raske. Kui oled nagu orav rattas jooksnud, inertselt ja süüvimata, siis on harjumuspärane hommikuti ärgates torgata varbad … ikka vanadesse tuhvlitesse. Aga need uued, sissetallamata ja alul ehk veidi ebamugavadki, on väärt järele proovimist!

Kuklas kummitab kiire-kiire-kiire päris tükk aega. Aga teadmine, et ka veidi rahulikumalt minnes jõuab pärale, on uskumatult vabastav. Ja see teekond ise – eelkõige see on nautimist väärt!

See lubab õues mätsida sulalumest memmesid, lubab võtta õhtuti oma pere kaissu ning lugeda koos muinasjutte, ning see lubab nautida laste naljakaid küsimusi. Lubab nautida nende ja ühtlasi ka enda kasvamist.

See lubab sukelduda oma tegemistesse nii, et kell tiksub varajast hommikutundi, kui märkad pilgu oma tegemistelt tõsta ja rahuloluga nentida: “Ülimõnus!”

See lubab elada nii, et tunned hommikul ärgates kiirustamisängi asemel varvastes pakitsevat elulusti.
Elu on ilus, kui sul on aega. Nii teiste, aga eelkõige enda jaoks.

Võta aega. Elamiseks.


Kirjutatud 3. jaanuar 2011 , kirjutamine

Õde otsis täna üht kinki ja sirvisime poes raamatuid. Üks hüppas õele pihku.

Õnn.

Ma sisse ei vaadanudki, aga mõte läks tööle.

Et mis see õnn on? Või milline?

Roosamannane õnn on ilus. Pehmelt lõhnav ja selline, et hinges kriibib. Sest lihtsalt nii ilus on. Pere. Sõbrad. Täisehteis kuusk, pitsivahus piparkoogid. Pühad.

Nagu ka karune õnn. Argipäevaõnn. Kohas, kus seda trehvata ei loodagi, ja seetõttu rabab see sind oimetuks. Oma ehekaredusega, mis kraapsutab su südame jäädavalt oma kirja kandma. Kõik need korrad, kui kõrvu kostab kuskilt pillatud lausejupp, laulukatke, tahtmatult pealt nähtud õrn hetk.

Elu ise ongi õnn.

Isegi praegu, kus ma olen jälle suutnud hüpata vette tundmatus kohas ja otsustanud mitte uppuda. See tähendab röögatut hulka tööd, aga see tunne, et ma ei prae aeglaselt omas mahlas elupäevakeste lõpuni, on seda väärt. Nimetatagu seda arenguks, mugavustsoonist väljumiseks või milleks tahes, a ma ütlen, et see ON hea tunne.

Sõitsin poest koju. Õnneraamat läks õega koos koju. Kingiks. Ehk toob see saajale hea aasta.

Hea aasta oli. Mulle meeldib see film, “Hea aasta”. Tsilli ja mõnu peab olema. Tüüneid õhtuid, mille jutustad varahommikusse. Häid raamatuid, mis veavad sind läbi päeva ja öö nii, et aeg ununeb. Tegemisi, mis teevad sedasama – sunnivad aega unustama. Tegemisi, millesse paned endast kõik ja natuke veel rohkem, sest vähem – see pole minu moodi. Paned hinge. Teistmoodi ma ei oska ega taha ka.

Kõige mõnusam hetk on see, kui paned käsikirjale punkti ning arvutikaane enda järel kinni. Kõik need tunnid, kus sa oled mõelnud, et pühapüss, kuidas?, on möödas. Need tunnid, kus kahtled, et järsku kellelegi su raamatud üldse ei meeldigi, on alles ees.

See punktihetk on mõnus: suur töö on tehtud. Suur töö on ees. Praegu aga on punkt.

Ilus.

Õnn.

Pühadeaeg on üsna samasugune selle käsikirjale punkti panemisega. Aasta saab mööda. Teine on tulemas.

Hea aasta oli. Ja hea aasta tuleb. Ma tean.

Rahulikke jõule!


Kirjutatud 22. detsember 2010 , Minaise, Muujutt, elu õied, kirjutamine

kulges õues tuuseldava Moonika taktikepi järgi. Tänu talle ei suuda ma  meenutada ühtki lausejuppi, mis ma seal rääkisin, sest mul lihtsalt olid kogu aeg pisarad kurgus, et läbi tuisu üldse tuldi ja minuga koos “Tähtraamatu” üle rõõmustati.

Vanasti ma ei olnud sellele mõelnud, et milleks need esitlused. Raamat on valmis: kirjanik, kunstnik, toimetaja, kujundaja ja trükikoda oma töö teinud ja nüüd elab ta oma elu. A teate, neil on õigus, kes ütlevad, et jagatud rõõm kasvab suuremaks. Sest nii on: kui üks üüratusuur töö saab tehtud, siis on süda kerge ja meel rõõmus nigut kevadisel vasikal. Ja siis on tõesti paslik rõõmutseda! Esitlus, see on nagu preemia. Või kirss tordil. Või täpp i peal.

Reede hommikul aknast välja vaadates polnud seis just väga soe ja selge, hanged olid silmini ja terve ilm valge. Alates keskpäevast ei julgenud ma enam telefoni poole isegi mitte piiluda: ridamisi tulid sms-id või kõned, et nõup, lumionlumionlumi, ja selle vastu ei saa.

Avatud ruumi meetodi järgi toimetajail on üks hea ütlus (mul pole küll täpne sõnastus meeles, a mõte on umbes sedapidi): kõik, kes on siin, on õiged õiges kohas. Ja tegelikult nii ongi.  Soe oli. Ja see ei tulnud ainult ahjust.

Rõuge rahvamaja on pealt üsna ilmetu kivikarp. Aga seest soe ja südamlik, selline oma. Ehk eelkõige tänu sealsele maja hingele Riinale. Tema juhatab seal vägesid ja kui ma õhtul oma kringlilaadungiga sinna maandusin, hakkasid pisarad mul kurgus kraapima. Inimeste headus läheb mulle väga korda. Väga. Riina oli muutnud rahvamaja saali nii hubaseks ja mõnusaks, et paremat kohta talviseks raamatuesitluseks on võimatu leida.

Ja ühes Riinale kummardamisega teen sügava kummarduse Rõuge valla poole: see Moonika, kes seal väljas möllas, talitseti nõnda peenelt, et vajalikud teed olid parasjagu selleks ajaks lahti lükatud, et õigeks ajaks esitlusele jõuda. Aitäh!

Ja kui juba kummardamiseks läks, siis maani kraapsu teen tordimeister Maire ees. Aitäh! Temaga oli meil naturaalmajandusprojekt – ta tegi esitluseks tordi, ma talle pika fotosessiooni stuudios.

Krapsakas tänukummardus ema ees, kes tegi nii hääd pirukad, et need kadusid laualt võluväel!

Ja Estale “Armastuskirjade” ja hapukurgi eest! Need esimesed on lehttaina-virsikupompsud. Übermaitsvad!

Ma pole teab mis kõnepidaja. Miska tegin endale päeval väikese spikri, et noh, natukenegi püsiks asjad meeles. Selliseid iseenesestmõistetavaid asju, et loe nt natuke raamatust ette, ei hakanud üles tähendama. Ja muidugi küsis Isakaru pärast kodus, et oot, sa pidid ju ette ka lugema?

Eks see ettelugemine jää siis järgmiseks korraks. Näiteks tänaseks, 13. detsembriks. Kohevarsti läen, et kella 11ks jõuda kõnelema “Tähtraamatust” Võru lasteraamatukogu tähesaalis.

Igatahes. Ma olen tänulik. Vägavägaväga. Aitäh.

Fotod on siin.


Kirjutatud 13. detsember 2010 , Minaise, elu õied, kirjutamine, raamatud