Fotograaf Grethe Rõõm

Beebifoto. Perepildistamine. Aktifoto. Pulmafoto. Fotostuudio Rõuges. Info: grethe@mugul.ee

Me pisike printsess sai neljaseks:)

Ta on meil selline

laps, kelle päeva sisse mahub

helgelt särav vikerkaar,

käib karm ja kole sellest lahus,

on maailm särav õnnesaar.

Ja et ma usun isetehtud asjade võluväesse, siis sai ta kingituseks endale poni, kes nimeks sai hoobilt Paksu:) Sest ta on selline armas ümar sell. Usutavasti on just tema see, kes seikleb me Nööbikese õhtujuttudes, mis alati algavad nii, et kuskil kaugel-kaugel maal elab üks pisike poni. Et see pisike poni on neis juttudes igal õhtul eri värvi, on ka Paksu nagu vikerkaar. Vaevalt et Paksu oleks me juurde nõnda sobival ajal sattunud, no kenasti sünnipäevaks, kui ma ühel kenal õhtul poleks näinud Marianne blogis hipot, kes meeldis nii, et läksin mänguasjavõluri kodulehele ning seal ta oli. Tehing siin ja juba hakkasingi lõngu valima ning heegeldama. Ja see oli nii mõnus!:) Nagu legoklotsidest ehitamine. Juhend on tõeliselt asjalik, palju pilte ja kõik vähegi keerulisemad kohad lahti seletatud.

Ja et Paksu oli juba meile tulemas (st heegelnõel välkus ikka lausa väledalt, võib selle kohta öelda), palusin Maikil sünnipäevatordile ka ühe poni meisterdada. Aitäh:)! Me pisike printsess oli tordi üle väga õnnelik!

Ja paar päeva hiljem küpsetasime me Nööbikesega ise:) Aitäh-aitäh-aitäh, Kätlin:)!

Iga laps tahab seda aega, kus emme või issi on ainult tema päralt. Ja ükspäev Annike magas õues oma lõunaund ning suured lapsed olid issiga Tartus kinos, ning külmkapis oli tainas ootamas. Ahi sooja ja läks!


Kirjutatud 25. november 2013 , Käsitöö, Lapsed, elu õied

Ükspäev lõpetas Kirksu onutütar Liisu lasteaia. Ja seal lauldi “Kungla rahvast”. Kirksule jäävad laulud joonelt meelde ja nii leelotas ta järgmisel päeval mitu korda: “Kui Kuuunglaaa rahvaas… Emme, laula ka minuga koos!” Laulsime. Ja kui hiljem korra pidime Võrru sõitma, laulis ta ka tagaistmel. Jäi siis tasa ja kordas mõtlikult, et Vanemuine murumaal läks kandlelugu lööma.

“Emme, kas see Vanemuine on mees jah? Ja läks kandlelugu lööma, jah? A kas ta ei tea, et teisi pole ilus lüüa?”

Mõnikord õhtuti, kui on juba päris hilja (ja väikesed lapsed kõik juba magavad, a Kirksu veel ei maga, sest ta on juba suur), käime me rattaga sõitmas. Kirksu istub mu selja taga rattatoolis ja arutab maailmaasju. Et miks kurg istub koolikatusel (Rõuges on kurg võtnud endale vahipostiks koolimaja katuse) ja miks konnad nii kõvasti krooksuvad? Ja kus see Kungla rahvas elab? Ja kus ta elas siis, kui ta veel emme kõhus polnud? Ning miks need lapsed on kui vangis elanud (luuumii on juu äääraa suuuland)?

Kirksu on see laps, kes täie enesestmõistetavusega võtab suure õe krelli huulepulga ning veab oma musihuuled rokiroosaks. Küünelakkidest ja muust säärasest kraamist ma parem ei räägigi. Nendel piltidelgi on noor neiu laekunud värskelt suure õe toast. Õigupoolest laekusid nad sealt kahekesi – Kirks ja ta täditütar Agatsu, kes on viiene ja tõeline arvamusliider. Nii olid nad tilgatumaks pigistanud suure õe puuderkreemi ning määrinud seda nii palgeile kui pähe. Ja et kreemist jätkus ainult Agatsule, siis tupsutasid nad Kirksu juustesse puudrit. Sellise hulga, et kui Kirksu läheduses juhtusid aevastama, tõusis Kirksu peast õhku puudripilv.

Peale suure õe meigiasjade on Kirkel mõnedki armastused veel.

Lilled. Eriti tore, kui neid saab noppida ja vaasi panna. Tulbid näiteks. Või võililled.

Ja paber-pliiats. Kunsti sünnib meil siin köögilaua taga vihmastel ilmadel ikka kohe palju.

Ja tiik. See on päikseliste päevade õnn. Saab jalgupidi vees solberdada ja võtta vett erinevatesse potsikutesse ja seda sealt siis välja valada.

Ja laulud. Nendest ei saa üle ega ümber. Vahel põimib ta oma pisikeses armsas peas sujuvalt kokku kolm-neli laulukest ja esitab siis need ühe pika loona. Kuidas kaks hanepoega ei saa välja minna, aga varsti juba linnukesed laulavad ning Kungla rahvas ka läheb laulma.

Loomulikult armastab üks kolmene preili riideid.

Eriti neid, millega saab keerutada. Või millel saab nööpe kinni panna. Või mis on röögatult värvilised. Või noh, ühesõnaga – roosad.

Kampsun, tõsi, ei saanud roosa. A kirev küll. Ja Kirksule see meeldib. Mulle meeldib ka:)


Kirjutatud 6. juuni 2013 , Käsitöö, Lapsed

Ma olen tükimat aega unistanud … unistamisest:) See ei käi ju nii, et unistan natuke söögiteo kõrvalt ja siis põrandapesu ajal ja pesumasinast kraami välja tõstes. Või tegelikult, käbedamatel aegadel käib küll, a see päris unistamine on selline kuidagi pärisem. Et võtad endale sooja teki kaenlasse ja surud nina pilvedesse ja lased mõttel voolata omatahtsi. Algul tiirutab ta mööda argiseid sissetallatud radu – mitu piima peaks täna poest tooma ja kempsupaber on ka otsas ja koristama peaks natuke ja üldse.

Ja siis teeb ta alustuseks argliku põike. Poetab sulle ühe pisikese killu mõnest magusast päevast kuskilt aegade tagant. Ja sa nopid selle killu endale pihku, nuusutad, meenutad ning lähed selle killu järel. Jätad poed ühes kempsupaberivirnaga maha ja oledki päral.

Seal, kus piire pole. On ainult võimalused. Mis oleks, kui … võtaks aja maha ja loeks? Või mis oleks, kui … teeks hoopis miskit muud kui seni? Või mis oleks, kui …

Ega sedaviisi nina pilvedes uneledes miskit asjalikku tavaliselt sünni. Mängitad mõnuga mõtteuiukesi ja lihtsalt vaatad, et mis oleks, kui … See teadmine, kas tasub proovimist või mitte, tuleb tavaliselt hiljem. Siis, kui oled seda mõttekest veeretanud söögiteo ja mähkmevahetuse kõrval ning katsunud selle tugevust – kas saab poolt- ja vastuargumentide tuleproovist läbi.

Hah! Ja mõnikord juhtub tegelikult hoopis nii, et prauh! – ilma vähimagi kaalumise ning vaagimiseta sa lihtsalt korraga tead. Et see ongi SINU UNISTUS.

Mõnda aega on mul olnud väga praktilised pisikesed unistused. Nagu nähtavasti kõigil pisilastega emmedel. Et saaks hooti natuke  magada:) A ma tunnen, et suuremate unistuste aeg – see on kohekohe siin! Tegelikult õigupoolest juba ongi siin. Alustuseks natuke unenägudes. Nagu ikka:)

Sellest Kirke kleidist olen ma unistanud täpselt senikaua, kui me issi triiksärk oli oma elu särgina ära elanud ja kolinud kotti, kust jaopärast asju uueks tehakse. Kirke polnud siis veel sündinud. Veel enne seda triiksärgi kolimist tuli teise ringi poest me koju pisikeste preilidega kangas. Täpselt selline, mis passib imehästi ühe õnneliku pisikes tüdruku kleidisse.

Ma lihtsalt ei teadnud päris täpselt senini, kuidas see kleit võiks välja näha.

Eile õmblesime Kirkega talle uue kleidi. Kirke vajutas õmblusmasinapedaali ja aitas niidiotsi lõigata. Ja oli nii õnnelik, nagu ainult üks pisike inime oskab olla.

Kleidi lõige pärineb Mekkotehdase raamatust, mis lihtsalt PEAB igas pisikese tüdrukuga peres olema. Ja kui neid pisikesi tüdrukuid on juhtumisi mitu, no nagu meil, siis  - siis see raamat tänu kalli pinginaabri abile meile Soomemaalt kolis. Aitäh, Anneli!

Ja tegelikult – et pisikese inimese pisikesel sõbral külm poleks, siis sai tema ka endale uued riided. Kootud kleidi ja sokid:)

Uute unistamisteni:)!


Kirjutatud 31. jaanuar 2013 , 365, Käsitöö, Lapsed, Minaise, elu õied

Lapsukestel võiks ju ikka emme kootud kampsun ka olla, eksole. Kirksu kampsik sai juba tükk aega tagasi valmis, aga nööbid, mis issi Tartust lõngapoest ostis – need oskasin ma sedavõrd peenelt kindlasse kohta panna, et nende leidmiseks kulus aega.

Mitu nädalat.

Õnneks läks õnneks. Nagu ikka asjadega, millega tegeldakse – kui ikka otsida, küll siis varem või hiljem leiab ka. Nööbid olid kenasti külmkapi otsas.

Ja et ükspäev oli sobilikult mahe ning lumesajune ilm, hüppasime Kirksuga õue. Pildistama ja tudujänesele ning hiirele seelikusaanisõitu tegema. Tudujänese autor on Kadri ja tudujänes on üks lõpmata mõnus jänes. Temaga saab mängida ja tududa ja saladusi kõrva sosistada. Kirkele meeldib oma tudujänes väga. Tudujänesega koos trallinud hiire meisterdasin jupp aega tagasi ise.


Kirjutatud 17. jaanuar 2013 , Käsitöö, Lapsed, Minaise, Muujutt, Päevapüüdja, elu õied

Iga ootamine on isemoodi ime. Ja imeline. Nii palju tean elust ja olemisest juba küll, et öelda – üks ilusamaid ja sügavamaid aegu naise elus.

Pilti tegi mu pisike ja samas juba suur Sandra:) Salli kudusin ise ja sel korral täitsa endale:)


Kirjutatud 26. aprill 2012 , Käsitöö, Minaise

Ma olen mängimisusku – mäng aitab avastada, otsida, leida, kinnistada, luua. Ja mis peamine – mäng lubab mängida:) Seepärast ongi mu uusaastasoov – rohkem mängu ja mängulisust!

Mul oli nädal aega puhkust. Seda ülimõnusat, kus ajal pole suurt tähtsust, sest kuhugi pole kiiret. Ja seal puhkuse esimesel öösel üle liiga pika aja mööda tuttavate ja veidi vähem tuttavate veebikodusid jalutades sattusin Lilleliisi imelisse inspiratsioonist ja ideedest pungil blogisse

Ja sel öösel tuli me koju Lilleliisi välja mõeldud lustakas sokikoer:) Tehtud jupikesest kirjust sokilõngast liiga peenikese heegelnõelaga, sest ülejäänud pere magas ja kuidas sa siis kolistad otsides ringi. Aga isu midagi teha oli nii suur, et kohe oli. Ja heegeldamine, see on ütlemata mõnus – kui pea on heegelmõtteid täis, siis suurt teistele mõtetele (et mida võiks või peaks tegema jne) ei ole suurt ruumi.

Seejärel laekus me perre oksetõbi. Parasjagu jõululaupäeval ja nii toredasti, et riburada said kõik natuke aega haiged olla. A eks ikka ole igas halvas natuke head ka – nii koduseid-armsaid jõule ei mäletagi. Ja sel tõvel oli üks suur voorus – see sai õnneks ruttu otsa:)

Siis tuli Karu. Südamlik sell. Nii et me Seitsmene mees, kes kohevarsti saab Kaheksa, ütles, et tema võtaks selle endale:)

Peaaegu oligi käes aastavahetus ja ühes sellega Seitsmese mehe hambavalu. Nii kehv, et lõi põse paiste ja palavik ei lasknud ka end kaua oodata. Ja aasta eelviimasel päeval kell neli pärastlõunal ei õnnestunud Võrust leida ühtki hambaarsti, kes erakorralisi töid teeks. Kiirabist öeldi, et sellist varianti tõesti polegi ning lähim esmaabi andev hambaarst on Tartus.

Seal vastas paraku järjekindlalt automaatvastaja.

Helistasin siis järjest Tartu hambaarste läbi – ei tööta, ajad täis, kahjuks ei saa aidata. Kell muudkui rühkis edasi. Palavik tõusis ja Seitsmene mees oli nagu hunnik õnnetust.

Ja siis sai taas kinnitust tõsiasi, et inimesed on ilusad ja head – üks armas administraator soovitas helistada nende Elva filiaali, sealne tõeliselt tore arst Margit oli nõus olema kauem tööl ja Seitsmese mehe vastu võtma. Nii sõitsime aasta eelviimasel õhtul Elvasse ja kell pool üheksa sai Seitsmese mehe hambatrall leevendust. Suur ja soe aitäh!

See teadmine, et ilmas on inimesi ilusimelisi, tegi olemise soojaks ja meele rõõmsaks. Kohe nii, et pidi natuke veel heegelnõelaga mängima:) Nii sai Kirke endale kaisuhiire. Pontsaka ja iseloomulikult ninaka (ninaotsa tõstmiseks tegin talle lõua alla mõned lühendatud read). Silmadeks said talle pärlid – üks lill ja teine süda.

Nii et mängulist uut!


Kirjutatud 2. jaanuar 2012 , Käsitöö, elu õied

on üks paras kunsttükk. Tahaks ju, et lapsuke jääb pildil see maailma kõige ilusam ja armsam. No nagu ta päriseluski on – nunnu.

Stuudios on üks asi – seal on valgust mõnuga, vajalikud vidinad ka kohe vajadusel võtta. Saab pildistada erinevatel taustadel ja puha.

Kodus pildistamine aga on hoopis teistsorti – vahel ma ikka itsitan endamisi, kui kellelegi külla läen beebit pildistama – kodinaid on nii palju, et justkui koliks sisse:) Põhjus, miks ma pooldan värskete beebide kodus pildistamist, on see, et seal on nii emmel kui tital mõnusam. Oluline on ka see, et nendele piltidele jääb alati ka tükike kodu peale:) Kodus ON kodusem.

Beebide pildistamisel on mõned nõksud, mida ma beebisessioone tehes jälgin ja mida sa kodus ise titat pildistades võiksid ka jälgida. Kui jätta kõrvale kaamera ja selle miljon võimalust, siis lühidalt: kõht, soojus ja nunnud aksessuaarid.

Kui tita kõht on tühi, võid kaameraga vehelda vasakule ja paremale või seista kas või pea peal, aga armsalt naeratavast beebist sa pilti ei saa. Seega: sööda enne pildistamist oma beebi kõht täis. Ja ise pista ka midagi põske:)! Ja pildistamine pole mingi sprint – täiesti mõnuga saab aja maha võtta, kui tita kõht tühjaks läeb.

Tuba, kus sa oma beebit pildistad, peaks olema soe. Nii soe, et endal on lausa palav. Külmas toas pole endal mõnus olla, beebist rääkimata.

Väikese kõrvalepõikena veel ühest ütlemata olulisest asjast – valgusest.  Tee oma pildistamiskoht nt akna alla nii, et saad olla akna ja beebi vahel (jälgi, et sinu vari tita peale ei jääks!). Praegu on meil nii valge, et saab loomulikus valguses (st ilma välguta) pildistada ja see on ütlemata mõnus. Pane beebile aluseks padi, teine sea n-ö seljatoeks. Viska üle patjade valge lina ja säti beebi sinna pessa nii, et tundub mõnus.

Aksessuaarid – mu meelest on nunnu, kui saab mõned sellised pildid ka, kus on tital väike mütsike peas või papu jalas. Ühesõnaga – aksessuaarid aitavad luua meeleolu.

Tüdrukutega on lihtsam – sitsid ja satsid ja pärlid ja lillekesed.

Ent pisikesele mehele sa ju ei pane lehvikest pähe.

Igatahes võtsin endal natist ja nikerdasin mõned vidinad väikestele meestele.

Tuttmüts. Triibuline. Modell on Simo. Piltidel täpselt kolm nädalat noor.

Nokkmüts. Pruun. Märgiga.

Ükspäev vaatasin facebookist, et naabritüdruk teeb mõnusat käsitööd. Rääkisime veidu ja voilaa! Siin on pisikesed papud, passivad nii poiste kui piigade pildistamiseks. Nendega komplektis on ka peaehe, aga see ootab pildistamiseks üht väikest tüdrukut. (Papude autor Annely Johanson):

Ja nii ongi, et igale beebipildistamisele võtan miskit mõnusat kaasa. Uued teod on juba varrastel – seega ei pea kartma, et kõik me kandi lapsukesed, keda mul on au pildistada, saavad ühesuguse mütsikesega pildid:))

Igatahes – mõnusate pildistamisteni!

Info beebisessioonide kohta siin


Kirjutatud 27. aprill 2011 , Fotomugulad, Käsitöö

ehk kuidas Muhu ja Meerikamaa meite mail kokku said:)

Usutavasti ei salli me pisike Nöps tulevikus roosat silmaotsaski. Ja usutavasti on ses süüdi ta prõua ema, kes ei suuda vardaid roosast lõngast teps mitte eemal hoida. Ja et raamat “Meite Muhu mustrid” paneb sel prõua emal jätkuvalt südame kiiremalt põksuma, pole ka keeruline arvata. Nii et Nöpsi vesti alumine ots oma edevate keerutustega sai sealt raamatust juhatust. Aga et kassiaasta on peagi ukse ees (mõnel pool kutsutakse seda ka jäneseaastaks), siis leidis seesama prõua ema Meerikamaalt tellitud Nicky Epsteini  kuduraamatust “Knitting over the edge” mõned mustrid, mis ta Nöpsi vesti sisse pani. Nii nurruvad vestil kiisumiisud ja kepsutavad jänesed ja südamed said sinna ka punutud, sest nii lihtsalt tundus nunnu.

Kõikseevärk sai kootud vardaga nummer 1,25 (mistõttu nüüd tunduvad prõua emale nr 2,5 vardad, millega ta endale mütsi kuduma hakkas, nigut palgid), lõng on meriinovillane.

Järgmine pilt illustreerib toredalt ütlust: käbi ei kuku kännust (väga) kaugele. Nimelt on valged sokid meie preili Kaheteistkümne kootud. Peab tunnistama, et mitte väga vabatahtlikult: koolis oli lapsukesel kudumisveerand :) Ta oli tubli, nikerdas otsast lõpuni ise oma sokid valmis (ma olen seda meelt, et pole õige, kui ema lapsele kooliasjad valmis koob/heegeldab/tikib).

Nood triibulised kudasin ise. Maavillasest. Kõrvuti kudusime, nii sain enda sokkide peal ette näidata, kui preili Kaksteist kuskil hätta jäi. Lõpetuse tegi ta kudumisõpiku järgi ja peab tunnistama, et see on ilus lõpetusviis.


Kirjutatud 25. jaanuar 2011 , Käsitöö, Lapsed, elu õied

Ma siin olen mitu päeva mõelnud, et kust ta tuleb? Ja millal?

Kirjutamisega on lihtne: tuleb ennast lihtsalt lahti kirjutada ja siis läeb nii, et sõrmed ei jõua klaviatuuril mõttele järele. Tagumikutunnid on need, mis iga kirjutamisega kaasnevad. Ja need on ühed mõnusad tunnid: selg jääb kangeks, jalad surevad, aga minema ka arvuti tagant ei saa, sest ei raatsi. Muidu läeb mõttejärg käest. Sel samal põhjusel ei mängi mul kirjutamise ajal raadio ega teler. Mulle meeldib olla kirjutamise sees viimse juuksekarvani. Millega seoses tuleb mulle meelde hetk miskist suvest, kus ilm oli soe nigut troopikas ja mina toksisin arvutisse tekstijuppi. Lapsed olid parasjagu sõpradel külas, miska vägapalju ma ei mõelnud oma riietusele. Vist oli isakaru särk ja suurt muud miskit.

Muidugi kostis siis mingil hetkel uksele kopp-kopp.

A et siis inspiratsioon.

Märksõnadena kirja panduna:

inimesed. Need ilusad ja head, kes siin ilmas elavad. Või on elanud. Vahel tuleb mulle meelde mõni lausekatke, kuuldud ehk aastat mitukümmend tagasi, ja rohkem polegi vaja. Üks suvi Saaremaal, ma olin ehk neljane, kui mu vanavanavanaema, õbluke memm valge rätiga, meid hoidis. Ta armastas pikkida ladinakeelseid ütlemisi oma jutu sisse. Ja murtudsüdame lilli. Jooksime Kukel õues, kui ta meid enda juurde kutsus ja nendest murtudsüdametest rääkis. Vaikselt rääkis. Ise vaatas oma terase pilguga meile otsa, et kas me ikka kuulame. Kuulasime.

“Ilu on igal pool. Ka kõige tavalisemates asjades.”

Sa oled röögatult raskel ajal ilmas elanud. Kaheksa last suureks kasvatanud.

Ja sa näed ikka elamise ilu.

Mu Mamma, kes sai kevadel 80aastaseks, rääkis alles hiljuti mulle ühe loo. Sellest, kuidas ta noorem õde sündis. Mu Mamma oli siis viiene. Ja nende perega koos elas isa Prõua Õde. Sirge ja ratsionaalne. Vanatüdruk. Õpetajanna.

See Prõua oli parasjagu tagatoas saabuvast titest omajagu häiritud. Et neid lapsi on juba niigi liigapalju. Ja nüüd üks veel. Et kas nad üldse ei mõtle? Turtsus ja plärtsus ja pani oma sünnitavale tütrele appi tulnud VanaMamma oma ränkade ütlemistega nutma. “Aitasin VanaMammal koorida kartuleid. Ma polnud enne näinud, kuidas ta nutab. Pisarad lihtsalt voolasid üle näo. Istusime pliidi ees ja ma nutsin selle pärast, et VanaMamma nutab.”

Aga need ilmaasjad on peenelt säetud. See tüdruk, kes seal tagatoas parasjagu sündis, naelutas ühe hetkega end selle sirge ja pirtsu Prõua Õe südame külge. “Tita oli sündinud, ja me läksime teda tahatuppa vaatama. Tädi võttis ta sülle, et noh, näidake, mis nägu see laps ka on. Ja see laps – ta vaatas tädile otsa ning … naeratas.”

Lood, mis inimestega kaasas käivad, need inspireerivad. Need kõige igapäevasemad ja samas kõige imelisemad. Ühe tite esimene naeratus. Naeratatud 75 aastat tagasi. Inimesele, kes pärast seda naeratust polnud enam see, kes ta oli varem.

Seesama titt on mu vanatädi. Meil on päevase vahega sünnipäevad. Nii me soovime teineteisele õnne: 17. novembril helistan ma talle. Ja 18. helistab ta mulle.

Aeg. Seda peab olema. Kiirus ja rutt ning inspiratsioon ei mahu ühte lausesse. Inspiratsioon, see on mingil moel nautimine. Selle, mida sa teed. Või tegema hakkad. Või mille tegemisest sa mõtled. Kiirustamine lahustab. Mõnu vähemaks, tegemisnaudingu õhemaks.

Käisime eile Kuuese mehega kelgutamas. Sõitsime Haanjasse ja lihtsalt kelgutasime. Täiesti imetabane on ajale mõtlemata vuhiseda mäest alla (ja üritada ohjeldada Kuuest meest, kes tahab kelguga ikka ja jälle kaapekat teha) ja siis rühkida mäest uuesti üles. Mõnus. Väga. Peab tunnistama, et täna on kann pehmelt öeldes kange. A tühja sellest!

Raamatud. Mul on paar sellist, mida ma vahel lehitsen. Lihtsalt vaatan ja imetlen. Haapsalu salli oma on üks neist. Nüüd jõuluvana tõi mulle Meite Muhu mustrid. Paar hetke selle raamatuga ja hops! olin selle lummuses. Ja olen praegugi. See on nii armas ja soe  (ehk seepärast, et mu Mamma ema on Saaremaa sellest otsast pärit, mis on Muhu saare küljes sillaga kinni), et vaatad ja tunned, kuidas mõte läeb tööle. See raamat tekitas nii sooja tunde, et tundsin, et pean raamatutegijaile ütlema, KUI väeka asjaga nad on hakkama saanud. Loodetavasti jõudis mu e-kiri kohale.

Nende Muhu mustritega on see lugu, et nende nikerdamine nõuab hirmpeenikesi vardaid. Mul olid kõige peenemad nr 2. Ilmsesti LIIGA jämedad. Nii hõikasin facebookis oma vardasoovi maha. Ja nagu üks tore seto tüdruk mulle hiljuti ütles, et kui tahad maal elades ellu jääda, siis peab sotsiaalne võrgustik olema. Õigesti ütles. Gerlyl Raplamaalt oli parasjagu paar paari vardaid üle. Nii me tegime vahetuskaupa: ma sain endale nr 1 ja 1,25 suuruses vardad, ta tütreke sai endale mu lasteraamatu.

Ja mõned viimased päevad olen vehkinud kududa. See ON mõnus. Alustuseks said Kirksule ühed põlvikud. Lõng on küll veidi jämedavõitu, aga isu kududa oli nii suur, et ei kannatanud enam oodata. Muusjas, me pisike preili ajas end eile püsti! Diivan oli toeks. Ülivahva!

Muster on pärit raamatust “Meite Muhu mustrid”. Need kassid on oma sukkadele kunaski kudunud Koguva külas Tõnise talus elanud kuduja, ja nüüd kepsutavad sama mustri järgi kootud kassid Kirksu põlvikutel Vahtra talus Tindi külas. Isakaru märkis tunnustavalt, et oi, nii kenad ahvid on saanud soki peale. Aitäh, eksole :)

Blogid. Needsamad, mille kaudu ma tean oma hea-tuju-raamatute (või siis inspiratsiooniraamatute) tegijaid. Lisaks neile kahele eespoolmainitule on neid heatujuraamatuid küll ja veel. Nagu ka heatujublogisid. Käsitööblogid, elustiiliblogid, lihtsalt toredate inimeste blogid.

Aga kõigi nende lugude, raamatute ja blogidega on üks aga: aeg. St ka selleks peab aega olema. Et lasta settida. Mingil hetkel tajusin, et infotulv on nii röögatu, et ahaa!-elamused mattuvad ülikiiresti peale tuleva info alla. Miski võib su südant liigutada, miski võib sus mõtteid tekitada, aga kui pole aega, et sellele mõelda, seda oma elukogemuse või -vaadete taustal kaaluda, siis … on see kogu inspiratsioon mõttetu.

Aasta esimesel päeval ei teinud ma arvutit lahti. Algul kummitas kuklas, et nüüd läeb maailm hukka, kui ma ei näe, mis mu postikastis toimub. Õhtul seevastu oli juba mõnus. Nii mõnus, et alanud aasta üheks märksõnaks on: arvutivaba päev igas nädalas. Seda võib nimetada inspiratsioonipäevaks, enda päevaks – milleks iganes. Nimetus polegi oluline. Oluline on see tunne, mille see päev tekitab: et asjade üle on olnud aega mõelda. Neil settida lasta.

Et siis inspiratsioon. Ju on igal oma teed ja viisid ta tulekuks?


Kirjutatud 6. jaanuar 2011 , Käsitöö, Minaise, Muujutt, kirjutamine