Fotograaf Grethe Rõõm

Beebifoto. Perepildistamine. Aktifoto. Pulmafoto. Fotostuudio Rõuges. Info: grethe@mugul.ee

õnnestus mul hankida me vägamõnusa peretripi raames Jõhvist.

Selleks pole vaja teha muud, kui laekuda koos autotäie näljaste lastega esmakordselt Jõhvi, sõita joonelt Selveri parklasse ning kablutada poodi, et sealt haarata mõni saiake ja pakk mähkmeid. Tagasi auto juures, ootab sind auto esiklaasil kojamehe vahel trahvikviitung.

30 eurot selle eest, et sa ei märganud parklasse sõites oranži tekstist pungil infotahvlit, kus on kirjas, et tegu on tasulise parklaga, kus võib kaks tundi tasuta parkida juhul, kui kasutad parkimiskella. Loomulikult on sul parkimiskell auto uksetaskus olemas, aga sa ei tule selle pealegi, et Selveri parkla võib olla tasuline. Ja üldlevinud liiklusmärki, mis teataks, et tegu on tasulise parkimisalaga, parklas sinu silm ei tuvasta.

Kiidusõnad läevad parkimiskontrolörile, kes tegi oma tööd väga hästi.

Mu elu esimene trahv.


Kirjutatud 16. juuli 2011 , Logiraamat, karm elu

ehk miks ma enam mittekunagi kihla ei vea.

Ühesõnaga: mul oli kaamera käepärast, kui me ootsime pritsumeeste rongkäiku. Umbes täpselt sedamoodi ootsime nagu Seitsmene mees oma sõpradega:

Ja siis lehvitas härra president ning mul oli ikka kaamera käepärast:

Ja siis sõitis mööda veel paljupalju autosid ja ikka oli kaamera käepärast:

Ja täna, kus ma kaotasin oma elu suurima kihlveo, mul POLNUD kaamerat käepärast. Fuiiiii!

Ühesõnaga, venna pisike Liisu sai viieseks. Ja me käisime sünnipäeval. Ja vennal on tiik: kaane, konni ja vetikaid täis ning laiutab hooviserval nagu pirakas pannkook – sopiliselt mülkane. Selline vägaväga jube veekogu. No niihirmus jube, et kui me mingil hetkel arutasime, et vuih, siia küll keegi vabatahtlikult sisse ei roni, oli mul loomulikult vaja visata õhku sajandi lõõp, et emps, ma panen sada eurot mängu, et sa EI uju üle tiigi ning tagasi. Sest see lihtsalt pole võimalik, et keegi sinna sisse läeb. Pealegi ei lähe prõua ema reeglina ühelegi veekogule liiga lähedale, sest vesi – see on ju märg! No vähemalt pole ta nende 34 aasta jooksul, mis mul on olnd au teda tunda, vähimatki veelembust üles näidanud.

Saatuse rämemusta arooniana järgnes sünnipäeva tipphetk, kus prõua ema laenas mu vennalt püksid ja t-särgi, köitis jalga saapad ja sumatas vette nii, et lapselapsed oigasid õudusest, ja täiskasvanud kiljusid, sest konnad kargasid kahte lehte laiali ning kaanid võtsid suuna prõua ema poole. Või noh, seda viimast võis aimata.

Ja mul POLNUD kaamerat, et saaksin jäädvustada pildi, mille iga millimeeter oigab: “Grethe, palun ära tee lolle nalju!”

Ühesõnaga, ma tean kedagi, kes peab nüüd tublisti tööd tegema.


Kirjutatud 5. juuni 2011 , Minaise, karm elu

Tegin me lasteaiaõpetajaile kingiks teistmoodi rühmapildi lastest, kes sel sügisel enam lasteaeda ei tule, vaid läevad kooli.

Et alati ei pea lapsukesed viksilt rivis seisma, vaid saab ka hoopis sedapidi. Ja neid mõtteid, kuidas võiks teistmoodi rühma- (või klassi)pilte teha, on küll ja veel, tuleb ainult leida rühm või klass, kes seda teistmoodi pilti katsetada tahab.

Muidugi see esimene variant (no et lapsed seisvad kenasti rivis) nõuab vägapaljuvähem aega. A kui teistpidi saab laheda asja, siis olen nõus aega panustama küll ja rohkem, sest lahe asi on ju lahe:)

Ja täna oli esimene ametlik puhkusepäev, kus Seitsmene mees magas kümneni ja äratas siis sujuvalt ka Preili 12ne, kellel kool küll veel kestab, aga et nende klass sai preemiaks vaba päeva, siis sai ka täna kaua magada. See kümnenimagamine oli nigut õnnistus, sest pärast eilset koori juubelikontserti ja õhtust pidu oleks ise ka hea meelega kümneni magand. A Nöpsi järgi saab meil kella õigeks panna: 6.30 on silmakesed valla ja päev lükatakse käima.

Entusiasmiga.

Tegime süüa.

Edasi oli plaanitud käik Võrru, et Seitsmene mees läeb ja trikitab natuke aega rattaga rulapargis, ja me saame seni kenasti poes käia. Reaalsus aga oli see, et jõudsime auto parkida, Nöpsi turvatoolist lahti pakkida ning peaaegu poodi ka, kui Seitsmene mees helistas, et ta tahaks nüüd, et talle järele tuldaks.

Enne seda oli ta kaubelnud, et VÄHEMALT kaks tundi:)) paluks rattasõiduaega.

Ja siis lahkus Seitsmese mehe üks esihammastest. Autos, kesk ristmikku. Sellega kaasnes ülevoolav rõõmurõkatus ning natuke oigeid ka.

Preili 12 arutles, mida ta võtab kaasa homsele klassiekskursioonile Ida-Virusse, ning selle tulemusena veetsime me Nöpsiga kenad paarkümmend mituti parklas, sest poodi ei saanud me minna, kuna Nöps khm, reageeris kohvikust ostetud vintskevõitu saiale sellega, millega ikka reageeritakse.

Hiljem selgus siiski, et tegu oli kõhutuulega ja autos istumine oli tegelikult mõttetu.

Kodus olid koerad teinud koerust ning elutoapõrand oli kenasti saiapurune. Olingi varahommikul saanud elamise pärast nädalavahtusel peetud lasteaialõpupidu ja õetütre sünnipäeva liiga kenasti korda.

Rakendasin lapstööjõudu – Seitsmene mees tõi puid ja tegime ahju tule (no nii jahe oli), Preili 12 möllas tolmuimejaga, ja ma tegin süüa.

Kella viieks oli laekunud esimesest suurepärasest puhkusepäevast peavalu, miska kerisin ennast koos Nöpsiga kerra ning magasime mõnuga.

See esimene puhkusepäev on ikka örnalt ehmatav. Õnneks loksub paari esimese päevaga kõik kenasti paika. Pean aint uuesti meelde tuletama nipi, kuidas mahutada enda tegemised nende puhkajate tegemiste vahele nii, et mu tass ka täis püsiks.


Kirjutatud 30. mai 2011 , Fotomugulad, Lapsed, elu õied, karm elu

Pärastlõunaks laekus kriminaalselt ebainimlik peavalu, mis pole vehkat teinud. Selle tingisid mitmed kokkulangevused:

preili Nöpsi kustumatu köha, mis kasvatas palaviku mitmel õhtul jälle kõrgustesse, niiet loomulikult kangastusid mul talle öösiti palavikualandajat andes jubetõved, mis lõppevad kehvasti. See emaksolemise lahutamatu osa, et muretsed ennast hooti ogaraks;

kolmetunniseks veninud käik haiglasse, kus pärast vereproovi ja kuulamist selgus, et põletikku pole, aga vere rauasisaldus on Nöpsil ülemõistuse madal. See on tal madal kogu aeg olnud, a nüüd on veel madalam.  Tuhlasin netis, et leida ideid, kuidas saab söökidega pisikest inimest turgutada. Homme riivin kotleti sisse peeti. Rohkem ideid praegu pole;

haiglas kohatud eakas tuttav, kellega ajasime mõne sõna juttu. Ja Seitsmene mees, kes oli täiesti lummatud, teatas pärast, et kui tema suureks saab, siis paneb ta endale ka kuldhambad. “Terve ülemise rivi!”;

parklas kulus 10 minutit, et saada auto kätte mikroskoopilisest praost, mille armas kaasliikleja oli manööverdamiseks jätnud. Oli kiusatus minna ja kirjutada midagi ropult ebaviisakat selle armsa kaasliikleja auto tolmusele kapotile.

Õnneks ei tee kraadiklaas nüüd õhtul Nöpsi juuresolekul trikke, vaid näitab kenasti 36,5 kraadi. Kuldhambad on ka veel kauge tulevik – niiet peavalu võiks tõesti lahkuda.

Seda enam, et preili Kaksteist tegi mulle täna naeruteraapiat: jutustas oma säravast etteastest eesti keele tunnis, kus pidi moodustama verbi  ma-tegevusnime. “Ma siis kirjutasin, et ma söön,” itsitas ta.

Tegelikult on see peavalupäev sisaldanud veel palju ilusat ja head, aga sellest törts hiljem. Kui peavalu enam pole:)


Kirjutatud 1. aprill 2011 , Lapsed, Minaise, Määratlemata, karm elu

kahe nädala jooksul on ülemõistuse palju. A kui seda on vaja, siis on vaja. Me pisike Nöps võttis haige-olemist nii tõsiselt, et esimese raksuga palavikutas viis päeva ligi 40kraadises kuumuses. Olin kuulnud sellest kolmepäevasest viirusest, et kolm päeva kuumust ja siis on hõissa. Nii kraadisin neljanda palavikupäeva hommikul Nöpsi ja mõtlesin juba võidukalt, et haigus, va nõmedik, on seljatatud. Noh, ei olnud. Ikka 39,8.

Haigla on … haigla. See on nagu oma pisike maailm selle suure pärismaailma sees. Kui sinna satud, siis tundub korraga see n-ö pärismaailm kauge ja eemal, sealsed asjad jäävad justkui haigla ukse taha. Vaatad oma kuumavat Nöpsi ja muud nagu polegi, kui see kraadiklaas, mis koostööst pole kuulnudki, vaid ikka näitab oma kõrgemaid numbreid; palavikualandajad, mis teevad mõneks ajaks oma töö, et siis jälle kuumusele alla vanduda; arst ja õed, kes käivad asjalikult uurimas, et kuda Läänerindel. No ikka muutusteta.

Pean märkima, et kõigest nendest toredatest inimestest hoolimata, kes haiglas töötavad, eelistan ma haiglaelu vaadata mõnest seriaalist.

Igatahes päris täpselt jälile ei saadudki, mis see Nöpsi palaviku põhjustas. Et kurk-kõrv olid ka õrnas põletikus, sai ta portsu antibiootikume. Ja nüüd jällegi, päris täpselt ei teagi, kas noodsamad antibiootikumid olid need, mille vastu Nöps hooga võitlema hakkas või oli see uus viirus, aga kogu ettevõtmine tipnes taaskord haiglaga. Vedelikupuudus oli sedavõrd suur, et pisilane sai tilguti alla ja kohe vägaväga mitmeks ajaks. Järgmisel päeval taas, sest ta oli otsustanud vältida igasugu suukaudu manustatavaid jooke.

Nüüd on asi törts parem. Joome nii, et süstlaga saab viie milliliitri kaupa mahla suhu petetud (Nöps on jätkuvalt veendunud, et igasugu vedelik, see on kurjast). Aga võrreldes mõne päeva taguse ajaga, kus ta ei jaksanud peadki padjalt tõsta, on elu ikka lausa lill.

Kõige jubedam pilt sest haigusevärgist polnud mitte see, kus Nöpsi olematutesse veenidesse kanüüli pandi või vereproove võeti. Vaid see, kus häguste silmadega pisilane lehvitas jõuetult käega “Aidaa!” ja vajus magama nii, et paar sekundit polnud aru saada, kas ta hingab.

Kõige pikemad sekundid mu elus.


Kirjutatud 20. veebruar 2011 , Määratlemata, karm elu

on kingitus. Kõige imelisem, olgu ta nii argi-tavaline kui tahes.

Sest sa elad.

Täna maetakse mu kunagine naabritüdruk. Kahe pisikese tüdrukutirtsu ema. 30 aasta sünnipäev oli tal alles mägede taga. Ja sinna see jääbki.

Vähk.

 


Kirjutatud 17. november 2010 , karm elu

ehk kuidas hoida lapsed tervena?

Mäletan, kuidas meil koolis bioloogiaõpetaja lasi kirjutada vihikusse lennukad laused, et ergutada meid end liigutama. Midagi umbes nii, et ma ei istu, kui saan seista. Ma ei seisa, kui saan kõndida. Ma ei kõnni, kui saan joosta ja hüpata.
Ja et üks päikseline päev suvel täis ujumist ja muid murumänge toob talveks tervise terveks nädalaks.
Tervisliku toitumise kohta oli ka miskit.
Igatahes pidi kõiksee olema tervise ja ilu tagamiseks ülivajalik.

Seda arvesse võttes võiksid me lapsuksed olla terved kut raudmehed, sest tänavusuvise ujumissageduse järgi peaks meil kõigil olema ujulestad sõrmede-varvaste vahele kasvanud.

Aga pole nii teps mitte. Tervist pole. Ujulestasid õnneks ka mitte.

Kõik-kõik-on-uus-septembrikuus sai vaevalt alata, kuuene mees napi nädala oma värskelt remonditud lasteaias käia, kui olid kohal kutsumata külalised Nohu, Köha ja Kehv Enesetunne.
Mu võidukad mõtted, mis kippusid pähe iga kord, kui kuuene mees suvel me raudkülma tiiki või siis Suurjärve sukeldus, et karastamine on tervise pant, tegid vaikselt ja häbenedes minekut.

Loomuliku järjena sai batsillukate peost osa Pesamuna, kes võttis oma esimest köha väga tõsiselt ja nohu muidugi ka. Kaheteistkümnene preili köhib ka, õnneks teistega võrreldes veidi tagasihoidlikumalt. Niiet vahepeal tekkis tunne, et me talu nimeks võiks vabalt panna KöNohaLa.

Villane sokk, sinepipulber, aurumasin, eukalüptiõli, küüslauk ja arvestatavates kogustes teed. Väga lustiline kooslus, arvestades, KUI ilus ja tervistpritsiv suvi just mööda on saamas.

Muidugi võib olla, et kuuese mehe haiguse kutsus kohale lasteaiast saadud emotsioonidehunnik. Neid lihtsalt oli nii palju.

Kuuene mees jäi suvepuhkusele mai lõpuotsas. Suvi, kus sai hommikuti magada seni, kuni und jagus ja joosta õhtuti ringi nii kaua, kuni uni murdis, kasvatas kuuese mehe umbes täpselt kuus sentimeetrit pikemaks.
No ja nüüd algas lasteaed. Mida ta, kusjuures, vägaväga ootas. Käisime suve jooksul ikka kordi vaatamas, kuidas lasteaiaehitus edeneb.
Ja KUI ilus see lasteaed on!
Kui me esimest korda 1. septembril läksime, olid mul pisarad silmis. Ma usun, et ilusad, rõõmsavärvilised lapsesõbralikud ruumid mõjuvad nii lapsele kui lasteaiaõpetajale ühtviisi hästi. Kui enne magati-söödi-mängiti ühes ruumis, siis nüüd on mängu- ja magamistuba eraldi, kärisenud põrandakatete asemel on ilusad siledad põrandad jne jne jne. Kuuesele mehele meeldib ka lasteaed vägaväga. Ainuke kehv asi on liigatilluke voodi, kus kuuesel mehel ennast välja sirutades ulatuvad varbad üle voodiääre.

Esimene nädal sai mööda ja teine ei alanudki, sest kuuene mees jäi haigeks. Haigusenädalasse mahtus paar vägakarmi ööd, kus kuuene mees köhis ja köhis ja köhis. Ja siis ühel ööl nad köhisid Pesamunaga sünkroonis. See oli pärisjube.

Eile olid mõlemad juba sedavõrd terved, et kannatas käia võrukeelse Tähekese esitlusel. Mis oli üks armas ettevõtmine.

Ja sealt tagasi tulles ning terrassil sõbraga jututades (ilm oli ju nii ilus!) avastasin ühel hetkel me kuuese mehe istumas õunapuu otsas, LÜHIKESTE varrukatega särk seljas, müügimas õnnest nigut väike vasikas, et lõpeks sai õue!

Vaat, nüüd ongi küsimus, et mida teha, et lapsed püsiks terved? Ikka tahaks ju uskuda, et värske õhk ja ujumine ja karastamine jms teevad tugevaks ja haigustele mitte väga vastuvõtlikuks.
Ole siis ema ja tea, kuidas kõikseeõigem toimida on, eksole.


Kirjutatud 10. september 2010 , karm elu

Kui teil juhtumisi peaks tekkima idee keeta tomatimarmelaadi ja te olete seks puhuks koju kapi peale valmis ostnud moosisuhkru ning välja vaadanud ka mõned kenad tomatid ja teil juhtumisi on kaks eriti uudishimulikku väikest sotut koera, siis olge kenad, matke see tomatimarmelaadiidee juba eos maha.

Ütleb G., kes on kaks päeva üritanud elutoavaibast kätte saada paari kilo moosisuhkrut, mis on kõvastunud eriti kunstipärasteks klompideks.
Ma saan aru, kui need põrsad pätsavad liha või mõnd muud koerale sobilikku ollust. Aga suhkur?


Kirjutatud 3. september 2010 , Pätibande, karm elu

Eile otsis mõnisada hullu Võhandu jõel eneseteostust, teravaid elamusi, ilusat ilma ja mõnusat olemist. Said kah. Kuhjaga. Sada kilomeetrit on lihtsalt nii pikk maa, et saab kõike.

Isakaru ja sõbrad käisid ka. Võrust Võõpsu jõudmiseks kulus ligi 16 tundi. Kuuekohalise kummipaadiga.

Reo silla juures oli punt veel peris lustiline (pool maad ja natuke peale oli läbitud!):

Leevakul (lõpust lahutab neljandik maad), pärast supisöömist paati ronides hüüti kaldalt: “Mehed, teil ju paat puhta tagurpidi!”

A ei hakatud stiili muutma ja Võõpsu laekuti ikke nii, et paadil taguots ees.

Elutublid.


Kirjutatud 18. aprill 2010 , karm elu

Eelmisel nädalal läks üks emme Võrus poodi, jättes lapse poe ukse taha vankrisse magama.
Mõni hetk hiljem oli vanker läinud.
Laps oli murule tõstetud.

Tule, taevas, appi!


Kirjutatud 7. aprill 2010 , karm elu