Fotograaf Grethe Rõõm

Beebifoto. Perepildistamine. Aktifoto. Pulmafoto. Fotostuudio Rõuges. Info: grethe@mugul.ee

Pisike Roberta oli ühes oma emme-issiga värske stuudio esimene külaline:) Tõeliselt nunnu külaline, kes algul natuke magas ja siis uudistas oma suurte silmadega, et mis toimub.

Ja toimus nii mõndagi – üks beebisessioon tähendab seda, et me muudkui mängime:) ja katsetame, mis titale meeldida võiks. (Need esimesed tudupildid on tehtud naturaalses valguses – et titat võimalikult vähe uneajal häirida.)

Robertale näiteks meeldis kiiges olla. Selle laheda mütsi oli Roberta emme lasknud pildistamise jaoks teha. Ja see sobis nagu valatult.

Ja toolil lebotada.

Ja loomulikult meeldis Robertale olla oma emme süles.

Mõnusat kasvamist sulle, pisike Roberta:)!


Kirjutatud 17. veebruar 2012 , Fotomugulad, Määratlemata, fotograaf

See tõsiselt lahedate suurte silmadega pisike Erko (pooleteisekuune) oli seal jaanuari algusotsas esimest korda kodumaal käimas. Ja esimest korda pildistamas ka – ning peab ütlema, et see pisike mees oskas seda nautida :) Torinat kostis ta suust ainult siis, kui me ta emmega arutasime, et hästi lahe oleks, kui saaks mõned tudumispildid ka. Ei mingit magamist, kui ümberringi on nii palju põnevat! Ja nii ta uuris ja uudistas, vahepeal puhkas veidi emme süles, kuniks me Erko suuremat venda pildistasime, ning siis uuris-uudistas edasi.

Aitäh tulemast!

Ilusat kasvamist, armas Erko!


See sügis on endaga toonud palju põnevaid tegemisi. Ühe selle, mis kvalifitseerub “põneva” ja “mõnusa” ja “armsa” alla, idee tuli Seitsmese mehega teisel koolipäeval kooli kaasa minnes. Läksin fotoaparaadiga, et neil, kes seal esimeses klassis alustasid, oleks kunagi pikkade aastate pärast meeles, kuidas see päris esimene päristund oli.

Tagasi kodus, kurvastasin natuke, et polnud varem taibanud näpsata üht päeva, et minna kaameraga kaasa lasteaeda – et oleks tulevikus vaadata, mida nad seal lasteaias päeva vältel tegid. Aeg, see läeb ju nii kähku, et varsti enam ei mäletagi, kuidas käis söömine-joomine ja kätepesu ja mida tehti sporditunnis ja kuidas kõik see pere ennast seal lõunaunele sättis. Peopilte on ju küll ja veel, aga neid argiseid, mis näitavad, kuidas natuke kakeldi ja siis oldi jälle sõbrad ja natuke nuteti ja naerdi ja tantsiti ja tralliti ja nii möödaminnes poetati selliseid pärleid, et täiskasvanud on naerust koomas – neid argiseid pole.

Rääkisin oma ideest ja selgus, et ma polegi ainus, kes sellistest piltidest puudust tunneb:) Nii olen nüüd käinud kaameraga lasteaedades külas. Ärganud hommikuti varavara ja teretanud rühmauksel ja pildistanud, kuidas nad söövad ja sporditunnis ja laulmas käivad ja ennast riidesse panevad ja õues müttavad ja mängivad ja joonistavad ja rõõmustavad ja siis natuke kurvastavad.

Ja see on NII lahe! Lapsi on imevahva pildistada. Tõeliselt imevahva. Sest nad tulevad, raputavad sind varrukast ja teatavad iseteadlikult oma lokikesi raputades ning pilku kaamerasse rihtides: “MINA olen rühma kõige ilusam tüdruk!”

Või siis hüüavad: “Tädi Grethe, ma teen kukerpalli, pildista nüüd!”

Või siis koputavad sõbrale sõbralikult klotsiga vastu pead ja kui sõber nutuvõru ümber suu veab, patsutavad lohutavalt õlale: “Ära nuta, vahel lihtsalt juhtub!”

Või siis mängivad nii raevukalt nukunurgas ema, et nukk, keda kallistamise eesmärgil raudses haardes hoitakse, vajab kosumiseks nädalat.

Või siis poevad lõunaunele – sätivad pea padjale ning naeratavad läbi hoobilt saabunud une nagu väikesed inglid.

Tööd on sellise pildistamisega palju – pildistamisajale võib vabalt lisada teist samapalju arvutis ja natuke veel peale. Seel põhjusel, et kõik need pildid jagan laste vahel ära – igaüks saab oma plaadi, kus on peal pildid temast ja teises albumis rühma üldpildid. Aga see on üks mõnus töö.

Seal päris esimeses rühmas, mida septembris pildistasin, käib mängimas Karola. Üks armas väike sõber. Murdosakese piltidest jagan Karola emme loal teiega.


Kirjutatud 26. oktoober 2011 , Fotomugulad, Lapsed, fotograaf Tags: ,

Ega seda, mis toimub teise inimese peas, tea. Seal, kus tihti ripub silt: Eravaldus.

Vahel aga … Ta kõnnib, mõtted peopesas. Ja lubab piiluda. Oma eravaldusesse.


Modell Kaisa.


Kirjutatud 20. august 2011 , Fotomugulad, Määratlemata Tags:

Kui üks õdedest elab Eesti- ja teine Saksamaal, siis on hää, kui neid ühiseid hetki, mis õnnestub tekitada, jäävad meenutama pildid. Kristi kutsus mind koos kaameraga külla, sest ta õde Piret on kodumaal käimas.

Kütioru nõlval asuvas tõeliselt ilusas suvekodus trallis tol päeval tõeline meestevägi – kahepeale kokku on õdedel viis poega. Täiesti supernunnut poega.

Ja siis me pildistasime – heinamaal ja kapsavaos ja õues ja kiigel ja aeg kulus imeruttu.

Ja kui kõiki oli pildistatud üksi ja teistega koos ja sessiooni lõpuots juba paistis, hüüdis tiik, et aga mina? Loomulikult ei saanud pildistamist mööda saata paari väikese kiiksupildita:)

Aitäh!


Kirjutatud 9. august 2011 , Fotomugulad, fotograaf Tags: , ,

Päikesest pungil pärastlõunal tasub sinna minna. Ja isegi siis, kui sind ei seo selle kohaga ammused käsikäes jalutamised ja rõkkavad peod ja lõputud naermised, siis tasub minna.

Sest seal on lihtsalt ilus.

Alustuseks jalutad ümber värskelt renoveeritud külastuskeskuse. Mmm.

Ja siis sa lähed sisse.

Kui te olete kunagi minevikus trehvanud, sina ja see maja, kus kunaski oli kõrts, siis kõigepealt sa jahmud. Nii teistsugune, et lihtsalt on teistsugune.

Ning siis lased maja lool ennast kaasa viia. Kõnnid läbi aja ning imetled vaikselt. Nende meistrite tööd, kes paitasid sirgeks seinad ning katused, rihtisid sammutavaks põrandad. Ning mööbel – libistad sõrmedega üle laua ning tunned, kuidas sinna on sisse pandud hing. Nagu ka vaipa, kuhu on sisse tikitud selle koha lood ja legendid.

See vaip on maja ehe. Ja ma ei ütle seda ainult seepärast, et legendid joonistas kavanditeks Kadri, kes on me laste tädi (seega mu mehe õde:), ja mitte ka ainult seepärast, et osa vaibast tikkis me laste vanaema, vaid seepärast, et see vaip, mis keerutab end ümber suure saali nagu soe sall, lihtsalt on EHE.

Päris kindlalt ei lase vaip endast tükk aega lahti. Nagu ka tuba, kuhu on pandud elama legend linnusesse müüritud neitsist. Seal toas võta aeg maha ja vaata ning kuula ja lase oma kujutlusvõimel viia end aega, mis oli ammu enne sind. Ja ära jäta lapsi ukse taha – see, kuidas nad suu ammuli vaatavad ning pingsalt ootavad … Õudne on ja põnev ka.

Ja siis läheb sul kõht tühjaks. Võib-olla läks juba enne. Igatahes tasub minna kööki. Käsitsi valmistatud martsipani, hõrkude jookide ning roogade manu.

Loomulikult viivad need road keele alla.

Ja teisiti ei saakski, sest tüdrukud, kes seal köögis toimetavad (ja tegelikult seisid ka selle legendide toa valmimise taga), on kogu hingega asja juures. Ja nad on ühed ilmatulahedad tüdrukud. Ja juhtumisi on nad meie laste tädid:)

Ning kui kurk enam ei kuiva ja kõht on täis, siis minge edasi ning uurige ja uudistage. Ka külalisteraamatusse tasub kiigata – järsku leiab sealt mõne tuttava nime. Mina leidsin:)

Ja ärge minge minema enne, kui olete saanud linnuseisandaga kabet mängida:)

Ja kui sa sealt läed ning linnusele “Aidaa!” teed, siis on südames hea tunne. Selline hea tunne, et midagi väga vinget on Võrumaal jälle ära tehtud.


Kirjutatud 7. august 2011 , Fotomugulad, Lapsed, Muujutt

11päevane Ruben. Täiesti vastupandamatult nunnu väikene mees. Nii armas, et vaatad ja lihtsalt süda sulab.

Helget koos kasvamist teile, armsad Ruben ja värske emme-issi ja suur õde:) Kallid ka!


Kirjutatud 4. august 2011 , Fotomugulad

Terjel ja Robertil oli pulmaastapäev. Kolmas. Ja et see päev ikka meelde jääks, tegime pilti. Ning kui me aegu tagasi sessiooni kokku leppisime, polnud meil küll vähimatki aimu, et ilm üritab sel päeval haarata peategelase rolli. Nii palju pole ma vist ühe sessiooni jooksul varem sõitnud – saime kokku Verijärvel. Sadas tigedalt. Sõitsime pakku Väimelasse. Seal saime paar pilti teha, kui langesid esimesed rasked piisad. Otsustasime, et põgenemise asemel sõidame sinna, kust sadu on juba üle käinud. Ja nii me läksime. Rõugesse:)

Ja et me juba kord teel olime, siis põikasime läbi põllult…

Ja raudteelt …

Ja järve äärest …

Ja vihm oli selleks ajaks vehkat teinud. Mis ma muud oskan öelda, kui et Võrumaa on üks imeline Võlumaa ühes oma tujutseva ilma ning imeliste kohtadega. Ja kuidagi on nii, et mu kaamera ette satuvad eranditult ilusad ja armsad inimesed.

Aitäh!

Helgeid ja armsaid päevi te uude abieluaastasse:)

Ja kui te nüüd küsite, et millist osa sellest sessioonist nautis kõige enam pere pisike poja?

Säravalt uudishimuliku ning tõeliselt hakkaja poisina tsillis ta need ligi kolm tundi tõelise naudinguga. Muidugi, patt oleks jätta siia kirjutamata, et usutavasti läevad selle päeva kümme punkti tema poolt siiski Vagula järvele, kus ta sai jalgupidi vette minna. Ning sujuvalt sai sellest varbaleotusest alul jooks ja siis suplus. Ikka koos riietega :)


Kirjutatud 30. juuli 2011 , Fotomugulad

Ma saan varsti tädiks:) Ehk et augustikuus sünnib venna perre pisike lapsuke, kes oma soo on siiani saladuseks jätnud.

Kuidagi on nii, et neid peresid, kes julgevad/tahavad kolmandale lapsukesele mõelda, on sõprade-tuttavate hulgas … mõnusalt :)

See kolmanda lapse ootus on üks isemoodi ootus. Justkui tead, mida oodata, ja samas on kõik ikkagi nii uus.

Omamoodi.

Oskus nautida ehk on selle nimi? Mitte kiirustades, vaid pisitasa, igast päevast mõnu tundes.

Ja karta oskad ka rohkem. Paradoks missugune, eks.

Kui venna peres ootavad uut ilmakodanikku lisaks emmele-issile kaks suuremat õde, siis hää sõbra peres ootvad augustikuus sündivat titat kaks vanemat venda. Võib kolm korda arvata, millisest soost lapsukest kumbki pere pikisilmi ootab :D

Kui vastsündinusessiooni tutvustusega sai sessioonitutvustuste ots lahti tehtud, siis siin räägin veidi beebiootajasessioonist.

Mul endal on kolmest ootusajast viis pilti:) Esimesel silkan suure kõhuga maal aiamaja ümber, ja parasjagu on maha sadanud ports rahet. Ei mingit sättimist ega pooset, ja ometi on see üks ilmatulahe pilt. Me pere jaoks emotsiooni ja mälestusega. Nüüdseks kolmteist aastat vana.

Poja ootusaja pildid kadusid koos kõvakettaga, mis otsustas otsad anda. Pärast seda olen hoolsalt kõik ilmutamist väärt pildid paberile teinud. Õnneks on üks pildike, mida vaadates saab seda aega natukenegi meenutada.

Ja me kõige noorema Nöpsi ootamisest on suisa kolm fotot :) Üks tehtud siin meie küüniukse ees ühe artikli juurde, ja õigupoolest seal kõhtu polegi suurt näha. On ainult teadmine, et sealt pildi alumisest servast allpool on veel üks pisike hingeke.

On küll jah veidi kurb tunne – sest neid pilte võiks olla natuke rohkem sätitumaid ja natuke rohkem rohkem.

Neist kolmest ootusajast on mul omajagu meeles. Et kõige mõnusam on olla seal 7.-8. kuu paiku – siis võiks ka ootusajapilte teha. See aeg on samas alati suhteline – väga lahedad pildid said ükspäev stuudios tehtud ka siis, kui järgmisel päeval oli sünnituse tähtaeg :)

See, kas pildil olla riides või natuke paljas või natuke rohkem paljas – see sõltub sinu enda maitse-eelistusest. Nagu ka seegi, kas teha pildid stuudios või õues.

Kui on soov pildistada stuudios, siis seal on mul olemas erinevad kangad/rekvisiidid, mida pildistamisel kasutada. Alati on hea, kui võtad midagi, mis sulle su beebiootusega seondub, kaasa. Midagi, mis on just sinule ja sinu titaootusajale omane. Nt titale varutud asjad, mõni enda nokitsetud papupaar.

Lilled on samuti head. Kimp tulpe, karikakraid – neid, mis sulle endale kõige enam meeldib.

Õues pildistamiseks valime mõnusalt privaatse koha, kus saab segamatult pildistada. Selle, kus me pildistame, lepime kokku siis, kui pildistamisajast kõneleme. Koht võib olla sinu koduõues või kuskil kõrrepõllul või sootuks kolmandamas kohas. Pakun alati välja erinevaid variante, ja nende hulgast valime välja selle, mis sinule kõige rohkem sobib.

Pildistamisaeg on hea sättida selline, kus ei pea kiirustama – lasteaeda vanemale lapsele järele, ämma juubelile vms kohta:) Pildistamisaega kokku leppides kõneleme sellestki, et kas tahad beebiootuspiltidel olla üksi, koos kaasa või terve perega. Kõik variandid on ühtviisi head  ja kõikidel puhkudel saab beebiootus jäädvustatud. Küll erineva sisuga piltidel, aga see ongi mõnus! Oleks ju igav, kui kõigil ripuks kodus seinal ootusajast täpselt ühtmoodi pildid.

Ikka on pildistamiseks aega broneerides küsitud, et tulen kohale ja mis siis saab? Ma ju ei oska ennast seal kaamera ees keerutada!

See on nüüd asi, mille pärast kõige vähem muretseda:) Erinevate ideede ja pooside väljapakkumine ongi minu töö – kui idee sobib, teeme ära. Kui tundub, et ei sobi, siis pakun järgmise.

Õigupoolest on sõna “muretsemine” sellise sessiooni puhul üldse kohatu. Sest niipalju, kui mul on õnnestunud beebiootajaid pildistada, on iga sessioon olnud justkui üks lõbus retk.

Mida siis selga panna?

Midagi mugavat ja mõnusat. Täpselt sellist, mis sulle endale meeldib. Kui tulete mitmekesi, on lahe, kui on miski ühendav detail, mis pildil visuaalselt seob.

Kui sul on kaasa võtta mitu komplekti rõivaid, siis võta! Nii saab valida vastavalt kohale kõige sobilikumad riided.

Ja siis pole muud, kui kohale tulla. Kas siis loodusesse või stuudiosse. Ning koos teeme pildid, mis jäävad seda aega meenutama.

Ja kirsiks tordil – oma beebidele (st neile, kelle emmet olen beebiootusajal pildistanud) on vastsündinu fotosessioon 20 protsenti soodsam!


Kirjutatud 25. juuli 2011 , Fotomugulad, Sessiooni tutvustus

Mul on olnud õnn kogeda kolm korda maailma kõige ilusamat tunnet. Seda helget ja ilusat ja natuke valusat. Imelist.

Kuidas mõõta õnne?

On’s õnnel mõõdupuud?

Õnn on kaks kirgast silma

ja magusalt muigutav suu.

See aeg, kui sa kedagi nii väga ootad ja unistad, et milline ta küll on, see sinu lapsuke, on otsa saanud. Nüüd sa enam ei unista, vaid unistus on reaalsuseks saanud. Magusalt lõhnavaks ning nohisevaks reaalsuseks.

Kus on algus?

Kas loos, mis tõi kokku ema-isa?

Või on algus hoopis varem?

Algus on seal, kus on armastus,

sellest pole miski parem.

See algusaeg on üks ilusamaid aegu. Nii magusmõrkjat tunnet, kui ta on veel nagu osake sinust, ent enam pole ka, koged sa hiljem üha harvemini. Ja kunagi aastate pärast, kui ta koduukse enda järel kinni lükkab, et hakata oma elu looma, tahaksid sa käe ette panna ja öelda, et ära mine veel. Aga sa ei pane. Sest see minek on osa elust.

Aeg jäi seisma, hetk peatus,

kui sündisid siia ilma.

Vaatasid südamesse – silma

ja maailm sai armastust täis.

Ja siis, kui ta on irooniapõõsas,

1.67 pikk, torkiv ja tõre,

on ütlemata hea, kui saad korraks hingata seda algusaja helgust. Ja kui sa oled seda teinud, märkad, et tegelikult see sinust pikem irooniapõõsas on su enda ilusimeline. Teise nimega teismeline:)

Jah. Beebiaeg saab otsa.

Mähkmed ja titelõhn ka.

Aga laps, tema on ju edasi,

kasvab koos sinuga.

Oska seda vaid märgata.

Kasvamise lugu on hea üles tähendada. Eriti algusaeg, mis läeb nii ruttu mööda, et jõuad vaevalt nautima hakata, kui ta juba keerab, võtab jalad alla ja läheb.

See õnnis viiv,

kus ta on iga ihurakuga sinu küljes kinni, läeb ruttu.

Iga hingetõmme viib teda eemale.

Ta saab endaks.

Aga side, see jääb.

Olen väga rõõmus, et mind on ikka kutsutud imearmsatest beebidest, nendest sulgpehmetest ja magusalt lõhnavatest, pilte tegema. Ja ikka on enne küsitud, et milline see vastsündinu beebisessioon õigupoolest on. Ma räägin hea meelega. Igaks juhuks panen siia kirja ka.

Ma armastan inimesi, väiksemaid ja suuremaid. Ja ma loodan, et seda armastust õhkub ka piltidest, mis ma neist teen. Vahel endamisi mõtlen, et fotograafitöös on suurepärased päevad ja suurepäraselt imelised päevad. Need viimased on siis, kui mul on õnn pildistada väikest inimest.

Värskesest ilmakodanikust on ilupilte kõige mõnusam pildistada siis, kui ta on kuni kahenädalane. Mu enda kolm last on õpetanud, et siis beebi enamasti magab ja nii magusalt sügavat und, et ta ei lase end tema ümber sebivast fotograafist sugugi häirida. See vanusejutt siin muidugi ei tähenda, et hiljem teda enam pildistada ei saaks:) Ikka saab, ja kuidas veel! Ainult et siis lihtsalt saab teistsuguseid pilte.

Ja kui ta parasjagu ei maga ning pole ka parasjagu kõige paremas tujus – mis siis saab? Ega päevad ole vennad ning vahel on ka kõige päikeselisemal beebil kulm kortsus. Sellest pole vähimatki – beebi on selle sessiooni kõige tähtsam tegelane ning kõik oma toimingud sätime tema järgi. Pildistamiskoha valid ise – tavaliselt on pisititaga kõige mugavam oma kodus,  muidugi on võimalik pildistada ka mu Võrus asuvas fotostuudios.

Beebisid saab pildistada mitmel moel. Üks variant on luua te kodus n-ö stuudio, et saaks teha valge vms taustaga fotosid, kuhu kodust elu-olu üldse ei jää (nt üleval need valge taustaga pildid). Kui on soovi selliste piltide järele, siis võtan pildistama tulles kaasa kõik selliseks pildistamiseks vajaliku. Seepärast ei maksa ehmuda, kui kokkulepitud ajal seisab teil ukse taga kahe küüruga kaamel (ehk mina:) Ja aeg, mis me pildistamiseks kokku lepime, peab olema selline, mis sobib lapsele ja emmele kõige paremini.

Nüüd sellest kahe küüruga kaamlist – tavaliselt on mul kaasas kott-tool (selle õmbles mu armas meheema, ja väga vinge sai!), erinevad kangad, mütsikesi ja rätikuid, potte ja asjandus, mis näeb välja nagu riidestange. Ja te silmad ei peta teid – see ongi riidestange:)

Sinna külge riputan ma pildistamise ajaks tausta(d). Ikka selle kodustuudio jaoks.

See on siis üks võimalus. Ent lisaks sellele on veel palju muid variante. Mulle endale meeldib väga, kui piltidel on ka killuke beebi kodu. Kas või väikene kapinukk või voodipäits, mis toob pildile enda kodu tunde.

Beebisessioon kestab kaks kuni kolm tundi. Seda eelkõige selle pärast, et lapsel ja emal oleks mugav ja hea – et oleks piisavalt aega teha söögipause, ja vahel tahavad nad ju lihtsalt emme lähedust tunda! Kui beebil on parasjagu tissitamispaus, siis saab soovi korral pilte teha pere teistest liikmetest – vanematest lastest, issist, vanaemast. Kuigi sessioon on beebisessioon, ei tähenda see, et teised pildile ei saa. Saavad ikka! Ja mõne armsa perepildi teeme kindlasti ka, kui selleks vähegi soovi on.

Jahedamal ajal on mul kaasas soojapuhur, mis aitab beebil end mõnusasti tunda. Tuba peab beebipildistuseks olema nii soe, et vanematel on suisa palav – siis tunneb beebi end hästi. Sellest, kuidas on mõnus beebit pildistada, olen ma kirjutanud siin

Suvel aga võib juhtuda, et õues on nii soe, et saab pildistada lausa väljas.

Et milliseid pilte ma teen? Ikka beebist:) Sellest teie armsast hingekesest. Tema näost:

Ja varvastest:)

Ikka nii, et see alguse aeg saaks võimalikult ehedalt pildile püütud. Seepärast ei rutta ma ka kohe Photoshopi järele, kui beebi nahk veidike ketendab – kuidas muidu mäletaksid sa aastakümnete pärast, et tõesti, nendel esimestel nädalatel oli nii!

Pildistamiseks on mul kaasas erinevad rätid-kangad ja mütsikesed-ehted. Alati on hea, kui emal on mõni mütsike/ese, mida ta tahab koos beebiga pildile jäädvustada. Ehk on see enda heegeldatud mütsike või kootud papupaar või miskit muud – kõike saab pildile sättida.

Ikka küsitakse selle kohta, et mis siis juhtub, kui beebi pissib või kakab. Mitte midagi ei juhtu:) Seda nad teevad muidugi, ja ikka mitu korda. Mul on kaasas salvrätid. Ning kõik taustad ning kangad on pestavad.

Pärast pildistamist kirjutan Sulle CDplaadi, mis sisaldab vähemalt 40 erinevat töödeldud pildifaili (pikem külg 1800 pikslit). Vabalt võib juhtuda, et lapsuke on nii muhedas tujus, et lubab ennast pildistada küll ja rohkem – siis on plaadil pilte ka rohkem.

Fotode töötlemisele kulub mul kuni kaks nädalat.

Vastsündinusessiooni hind, mis sisaldab pildistamist ja fotode töötlemist, on 96 eurot.

Pildistan kogu Eestis. Kui sa tunned, et soovid mind oma lapsukest pildistama, siis anna oma soovist aegsasti märku, et jõuaksime pisimadki asjad läbi arutada. Väljaspool Võru- ja Põlvamaad lisandub hinnale transpordikulu 20 senti km.

Siin postituses kasutatud piltidel on imearmsad Emiilia (10päevane), Ruben (11päevane)  ja Raio (14päevane). Aitäh!


Kirjutatud 20. juuli 2011 , Fotomugulad, Sessiooni tutvustus