Fotograaf Grethe Rõõm

Beebifoto. Perepildistamine. Aktifoto. Pulmafoto. Fotostuudio Rõuges. Info: grethe@mugul.ee

Laura ja Arti on kaks imelist inimest.

Soojad nagu päikesepaiste, lustlikud ja krutskilised ka.

Mõlemad armastavad jalgpalli kõrvasti rohkem kui tugitoolisportlased.

Ja neil on võrratud lähedased ja sõbrad.

See päev oligi niiväga kõigi nende nägu.

Ilmast pole mõtet rääkida – see on alati ilus.

Rääkida tasub sellest, mis puudutab.

Armastus puudutab alati. See soe ja sügav, vahel nii nähtav ja vahel vaevu aimatav. Vahel naerma ja vahel õnnelikke pisaraid poetama sundiv. See, mis mähib kaks inimest nii pehmelt enda sisse, nagu oleksid nad sooja teki ümber võtnud.

Armastus on see, mis ei nühi kellegi isikupära maha, vaid aitab mõlemal kasvada. Ja nii rõõm, et ka krutskid ja vallatud vembud mahuvad selle armastuse teki sisse:)

Sest mis näoga vaataksid sa oma parimat sõpra, kes võtab sind oma pulmapäeval sleppi, et sõita koos laulatusele … jalgpalliväljakule!

Laura ja Arti just sedaviisi tegid.

Ja nad tegid väga palju veel. Meisterdasid enne pulmi valmis kõik peosaali paberkaunistused (alustades lauakaunistustest ja lõpetades laega – saali laes rippusid mitmest tuhandest kohvifiltrist tehtud pallid). Ja peol – seal nad nautisid täiega – ning seda tegid ka külalised – kõik, kes vähegi tahtsid, said tantsida, laulda ja mängida.

Fotograafia: Grethe Rõõm /www.mugul.ee

Videograafia: Innar ja Nele Hunt

Pastor: Mait Mölder

Õhtujuht: Veiko Veiert

Muusika: ansambel Tulv

DJ: Janek Tennosaar

Peopaik ja toitlustus: Leigo talu

Floristika: Leeri lillesalong

Pruudi meik: Keit Kuklase

Pruudi soeng: Hille Peetsi

Pulmarongi toidumoon: Pärja Berg

Pulmatort: Maire Eespere

Maiustused: Toiduelamus



Tobias on üks ütlemata muhe Saare mees :) Pilgutas mulle silma ja naeratas nii, nagu ainult need pisikesed muhedad kutid oskavad. Ja kuigi ma suvel pildistaks tõesti ainult ja ainult õues, siis sel päeval, kui ta kohale jõudis, lõõtsutas õues maru ja me saime hoopis stuudios pilte teha. Ja nii pisikestega ongi stuudios mõnusam – ükski sääsk ega tuulehoog ei pääse segama.

Ma vahel ikka mõtlen, et kuidas ja kust inimesed mu juurde pildistama jõuavad. Hästi paljusid armsaid tunnen ma täitsa isiklikult :) Ehk et olen nendega kohtunud kas siis, kui ajakirjanikuna töötasin või lihtsalt trehvanud (vahel ikka juhtub see ka, et käime sõpradel külas ja siis seal on omakorda nende sõbrad:) Ja hästi paljusid armsaid ei tunne ma enne pildistamist üldse – ja ometi on pärast pildistamist tunne, nagu teaks juba aegu:) Ma kohe alati rõõmustan, et juhtub nii, et mu juurde jõuavad pildistama armsad inimesed.

Ja kohad, kust tullakse? Enamasti kodust:) Ja kodud – need on üle kogu Eesti. See kõlab uskumatult, aga Tobias sõitis koos emme-issiga Saaremaalt siia Rõugesse pildistama! Puhas rõõm!

Helget kasvamist Sulle, armas naerupall!


Õnneõied

Grethe Rõõm

On õnneõitel lehti tihti neli-viis,
ristikust kui õnne otsid või hoopis sirelist.

Ent kui kevad on kaugel, alles mägede taga,
kas siis õnn üldse on siin või ta talveund magab?

Ühel päris õnneõiel pole lehti neli-viis,
tal pehmelt pontsakad põsed ja ta alati on siin!

See õnneõis aasal ei kasva ega põõsaski ripu -
laps oma emme ja issi teeb lihtsalt õnnelikuks.


Meie Mamma saab täna 85aastaseks. See luuletus seal pildi kõrval on talle.

See on ühtpidi nii hoomamatu hulk aastaid ja teisalt – napimast napim aeg.

Nii Mamma ütles.

Mamma on mu ema, õeraasu ja tütarde kõrval mu maailma kõige tähtsam Naine.

Ei, ta pole vigadeta. Keegi me pole. Aitäh selle eest:)!

Neid külgi temas, mida ma armastan, on palju.

Hästi-hästi palju.

Mamma hoovis oli sauna kõrval ühe õunapuu all hobuserauakujuline lillepeenar täis erivärvilisi priimulaid. Ja kui me, lapsed, Mamma käest küsisime, miks ometi ei võiks hoovis laiutada muru, mida kohe üldse ei peaks ju rohima, siis Mamma vastas alati: “Kullakesed, mõned asjad võivad olla ju lihtsalt toreduse pärast ka!”

Laupäeval rõõmustasime Mamma 85 aasta sünnipäevapeol.

Ja see nägu tuleb maailma kõige armsamal Mammal siis, kui ta kuuleb järsku hääli, mis kohe üldse sel hetkel ei peaks seal kõlama – see õnne ja üllatusesegune nägu tuleb siis, kui kuuled järsku oma Pärnumaal elava õe ja venna häält
Palun palju selliseid lihtsalt toredaid päevi, kus on rõõmu nii palju, et lihtsalt tahaks nutta.
Lihtsalt toreduse pärast:)

Möödunud nädalavahetuse, kui me siin pidutsesime, oli pealinnas fotopidu, toimus järjekordne Balti pulma-ja portreefoto konkurss. Kaks mulle väga armast pilti olid seal ka ja sellel ülemisel, Mamma ja Anni pildil läks imetoredasti – zürii hinnangul oli see 250 foto konkurentsis väärt jagama 6. kohta! Juhhei!  Jälle põhjus rõõmustamiseks ja tänulik olemiseks! Ja ma olen! Rõõmus ja tänulik. Aitäh!


Kirjutatud 13. aprill 2015 , Fotomugulad, Minaise, elu õied Tags:

See koolitus on just Sulle, emme, kes Sa muudkui üritad kodus oma kullaterakesest ilusaid pilte teha, aga fotod ei tule välja nii, nagu soovid. Koolituspäeval räägime, mida on selleks vaja, et ka kodus oma lapsest nunnud pildid teha – kuidas valmistuda, mida tähele panna, kuidas saada laps pildistamise ajal paigal püsima:), mida kaameral kruttida, õpime valgust vaatama ja palju muid asju veel, mis kõik aitavad kaasa ilusa pildi saamisele. Pärast lõunapausi (lõunasöök ei kuulu koolituse hinna sisse) katsetame õpitu kohe järele. Ja terve päeva vältel saab küsida, küsida ja veel kord küsida kõike laste pildistamisega seonduvat.
Gruppi mahub viis fotohuvilist. Andke oma soovist märku: grethe@mugul.ee Meilitsi saadan ka täpsema info – kuidas koolituseks valmistuda nii, et sellest maksimaalselt kasu saada, samuti tasumisinfo.
Olen tänulik, kui jagate infot oma fotohuvilisest sõpradele! Aitäh heart emoticon
Ilusate piltideni!
Grethe


Kirjutatud 26. veebruar 2015 , Elu on muinasjutt, Fotomugulad, fotograaf Tags:

Olin seda terve oma pildistaja-ajaloo otsinud. Seda MISKIT, mis on nii minu, et tunnen selle kohe ära, kuigi ma päris täpselt ei teadnud, et mis see on. Selle, mis aitab neil, kes on kaamera ees, tunda end nii hästi, et kohe on hästi. Seda miskit, mis aitab pildile püüda ehedad emotsioonid. Seda, et pildivaataja tunneb seal ära enda. Seda, et ma ise vaatan pilti ja olen õnnelik, sest see on niinii elus.

Ja kõlab nagu muinasjutus, aga ma leidsin selle:) Olen selle üle südamest õnnelik ning tänulik, et unistused, need tõesti täituvad. Unistasin sellest koolitusest mitu-mitu-mitu kuud. Ja kui need koolitusepäevad lõpuks läbi said, nii tihedalt täis tuubitud täpselt seda, mida otsinud olin ja ma lõpuks koju jõudsin, oli tunne, nagu oleks ma väga mitmes mõttes koju jõudnud. Õppida on küll veel hästi palju, aga see ongi äge. Nii äge, et ma ei saa öösiti magadagi, vaid mõtted tiirutavad peas ja ootavad, millal nad pildiks saavad:)

Juliana, you are an angel. I send you all my love!

Südamest tänu imelistele Katrinile ja Taavole, kes minuga kaasa tulid sellele esimesele avastusretkele. Nii et palun, siin see on, mu esimene beloved-sessioon:)


Igakevadine koduehitus sai sel aastal avalöögi eile Vastseliinas, kus Hannes Ots kutsus kohaliku lillepoe juurde pesakaste meisterdama. Ja me Emil meisterdas seal uhke pesakasti! Hiljem andis Taadu maalt kaasa seest tühjaks kõdunenud pakud – ning pisipiigad panid täna koos issiga neile katused peale ja põrandad alla, issi kõõlus nõksukese maa ja taeva vahel ning nüüd on me kodu kõrval kolm uut kodu – linnukestele. Pärast väikest luuret saab raporteerida, et varasematel aastatel meisterdatud kodud on endale kenasti elanikud leidnud – kuldnokad on kohal. Ja varesed, kes varem elasid tiigi taga kase otsas, kolisid nüüd oma elamise meile lähemale – et saaks kenasti terrassiuksest sisse vaadata:)



Kirjutatud 1. jaanuar 2014 , Fotomugulad, fotograaf

Helget elu Sulle, pisike Bruno:)!


Tegin ükspäev stuudios oma joogaharjutusi. Hästi vaikne oli. Aeg-ajalt kostis mõni linnusirts ja siis oli jälle vaikus. Kui järsku hakkas lähemale tulema me Preili Kolmese laul. Selline hele ja helge.

“Kus on minu koduke? Koduke nii armsake – seal, kus elab emmeke, sõsar väike lilleke”

Ta on selline laps, kes kogu aeg laulab. Päeva helgeks ja tuju heaks. Kõnnib mööda hoovi ja laulab. Korjab lilli ja laulab. Mängib ja laulab. Piisab mõnest korrast temaga kooslaulmisest, kui tal on viis selge ja sõnad – need tulevad parasjagu sellised, nagu parasjagu tulevad. Sõsar, väike lilleke:)

Tolle sama päeva õhtul pani ta ennast oma parema äranägemise järgi riidesse ja ütles, et nii, nüüd lähme ja teeme pilti. Oma nuku võttis ta ka kaasa. Nukk tuli meie juurde elama armsa nukumeistri Margiti käest. Nukumeistri veebikodu

Õigupoolest tulid nad kahekesi – kaks nukukest me pisi-Anni esimesel sünnipäeval. A sel pildistamispäeval oli pildil Kirksu oma nukuga.

Pildid on loomulikult tehtud Preili Kolmese juhendamisel. “Nüüd ma istun siia. Ja panen nuku enda kõrvale!”

Preili Kolmene on meil üks väga kindlameelne Preili Kolmene. Ideaalis (tema meelest:)) võiksidki asjad toimida nii, nagu tema ütleb. Sageli toimivadki – ta argumenteerib ja põhjendab ning väga veenvalt. “Vaata. Siin on ilus. Siin teeme pilti!”

Mõnikord muidugi juhtub, et tema põhjendused ei kõla teab mis veenvalt. Vähemalt suuremate (õe-venna) meelest. Siis võib Preili Kolmene täiesti daamilikult nentida, et täitsa pekkis. Ning kui sellest ei piisa, on Preili Kolmesel varuks Väga Kõva Hääl. Väga sageli ta seda õnneks ei kasuta:)

Üle kõige armastab Kirksuke kellegagi kaasas tohkendamist. See näeb välja nii, et emb-kumb meist (mina või issi) teeme õues oma toimetusi ning Kirksu käib ja aitab kaasa ning arutleb seejuures suurema osa ilmaasju läbi ning üle. Eile rohisid nad issiga kuuseistikuid. Ja rääkisid suvest. Ja perest. Ja poeskäimisest.

Ja siis mindi ujuma. Nimelt on natuke ootamatult kätte jõudnud suvi ühes mõnusalt soojade ilmadega. Tiigivesi muidugi pole veel soe, aga Kirks on üks vapper hingeke, kes sumab vette ja kiljub seal: “Appi, nii märg on!”:))

Et eile oli täitsa suvi (täna on ka, muuseas:)), siis läksime õhtul õue. Ja Kirksu, kes on oma pisikese õe suur fänn, ütles, et teeme ikka Anni soengu ka korda. Nüüd ongi Anni korras soenguga pildil:)