Fotograaf Grethe Rõõm

Beebifoto. Perepildistamine. Aktifoto. Pulmafoto. Fotostuudio Rõuges. Info: grethe@mugul.ee

Me elus on mõned verstapostid, mille võimuses on peatada argirutt. Need mõned verstapostid sunnivad võtma aega. Et olla kohal ja oma kallitega. Verstapostid, mis sunnivad tunnetama, et nad, me kullakesed, kasvavad nii ruttu.

Lasteaia lõpetamine on üks nendest.

See on see päev, kus su tilluke nöps saab korraga suureks.

Olen emana käinud kahel lasteaia lõpupeol. Ja tunnistan ausalt, et ma ei mäleta neist kummastki suurt midagi peale tunde, et korraga on ilus ja valus.

Fotograafina olen lasteaia lõpupidudel käinud nüüd juba vist küll viiel järjestikusel kevadel. Ja mulle nii meeldib! Meeldib see elevus, ilu, ja härdus. Ja üle kõige meeldib see armastus, mis sel päeval eriti eredalt paistab välja vanemate pilgust, millega nad oma kullakesi paitavad. Armastus puudutab alati.

Olen järjest enam hakanud mõistma, et meil on neid pidusid vaja. Neid omamoodi tseremooniaid, mis lõpetavad ühe tee ja aitavad alata järgmisel. Aitavad pühitseda elu. Ja see on nii tore, et neisse pidudesse mahub alati kõike: nalja ja naeru, härdaid hetki, kallistusi ja kõige enam rõõmu! Rõõmu koos olemisest. Ja meil on vaja, et neist hetkedest jääksid mälestused ka paberile – pildialbumisse, fotoraamatusse, seinale.

Lasteaia lõpupidu pildistades jäädvustan peol toimuva, käin kaameraga rühmaruumis ning pildistan pärast pidu soovijaist perepilte. Täpsema info saad mulle kirjutades: grethe@mugul.ee

Ühest armsast lasteaialõpetamisest meisterdasin uue lõpupidudehooaja eel slaidshow. Proovisin aasta tagasi esimesi kordi ka liikuvat pilti teha:)

Armastusega

Grethe


Kui ma eile hommikul Balti pulma- ja portreefoto konkursi kodulehte vaatasin, ei saanudki korraga aru, et toredasti läks. Klõpsasin arvuti kinni, käisime tiiru Võruski ära, kui järsku plahvatas, et mu tehtud pilt oli beebide kategoorias paremuselt teine! Nii äge!

Ah, muidugi oleks  nii väga tore olnud ka võita, kes siis ei tahaks, onju:) Aga paremuselt teise foto autor olla on ka täitsa uhke värk! Rõõmustan koos esikoha toonud foto autori Anne-Mai Pälloga – Sa teed väga armast tööd!

Võistlustega on selline naljakas asi – ühtpidi tean küll, et see on kellegi väga subjektiivne arvamus, ent teisalt on see natuke ka maamärk. Et kus mu tööd ühe žürii arvates oma kasvamises parasjagu paiknen. Selle üle ma üha mõtlen, et kas mul tegelikult ka on vaja sellist teadmist, või on see üks trikk, millega ego lae alla saata, aga välja pole ma seda veel mõelnud ja nii said ka sel aastal pildid konkursile saadetud (eelmisel aastal sai me Annist ja Mammast tehtud pilt vist viienda koha, kui õigesti mäletan). Seda, kas järgmisel aastal ka saadan, veel ei tea:)

Ma koheüldse ei varjagi, et mul on nii hea meel:)! Aitäh, mu imelised modellid! Aitäh, sõber Anu!

Lastekategooria 5. koht! Aitäh, armas Hellika! Sa oled imeäge tüdruk!

Mõned märksõnad panen enda jaoks kirja. Et  suuremjagu auhinnatud töid olid must-valged. Ent ma armastan värve. Muidugi meeldib mulle must-valge pildimaailm ka, see loob salapära ja vahel sügavust, ent värvid, nendega saab luua emotsiooni. See Annist tehtud pilt sai 9. koha.

Lisaks jumaldan ma, kui pildil on pärisemotsioon. See miski, mis eristab inimhinge nukust. See miski, mis on elus. See miski, mis mind puudutab. Ja see naerupilt sai 10. koha.

Vahel on niiväga vaja kuulda teist arvamust. Sest fotograaf on looja. Pildid pole pelgad klõpsud – eeltöö võtab aega (mõtlen, kuidas pildistada; mis nipiga saada ehe emotsioon), pildistamine võtab aega ja järeltöötlus samuti. Mõnikord kulub ühe pildi valmimiseks täistööpäev! Ja veel rohkemgi! Maaema pildi tegemiseks kulus ajalises mõttes lausa mitu päeva – ühel öösel tuli mõte, siis tuli kampa armas sõber Anu, kes aitas mõelda, kuidas juukseid sättida; siis selgus, et pisikesese nööbikese emme oli nõus kaasa lööma, ja õues trehvas oli sedavõrd soe ilm, et sai pildistada. Aitäh-aitäh-aitäh!

Rõõm on, et žürii hindas mu töid nii kõrgelt, ent veel suurem rõõm on mul iga tagasiside eest, mis mu juures pildistamas käinutelt saan. Žüriiliige heitis pildile mõned pilgud, ent oma kallitega pildistamas käimisest seinale riputatud lõuendid, neid vaadatakse iga päev. Alles üleeile kohtusin uuesti perega, kes käis mu juures pildistamas mõned aastad tagasi, ning kui laps ütleb mulle, et tead, mul on seinal see pilt, mis me ükskord ammu tegime, ja ma armastan seda – vaat see toob mul rõõmsa pisara silma. Aitäh, mu armsad!

Ja aitäh, mu armas pere ja sõbrad, kes te vahel näete, kuidas ma käin nagu munavalus kana ja ei saa ega saa SEDA pilti tehtud, mis mõtteis mõlgub. Ja et te elate üle kõik mu õppimised:) See on vist küll üks igikestev protsess, mis eal ei saa otsa. Ja aitäh, et te rõõmustate koos minuga. Just eile taipasin, et seda on ka vaja. Pühitseda oma loomingut. Tavaliselt kipub minema nii, et midagi ülivägaägedat saab valmis, ja ma mõtlen, et sai jah üsna tore. Ja hakkan järgmist asja tegema.

Vaat nüüd ma enam ei tee nii:)! Lõpetasin just imemaitsva tordi söömise. Ah, nii hea!

Ja tunne, see on nii hea! Mitte selle konkursi pärast. Vaid seepärast, et mu sees on hea tunne:) Teadmisest, et mu piltidel on nii armsad inimesed. Teadmisest, et teen midagi, mis on mu südames.


Mõned asjad vajavad küpsemiseks aega. Nii läks ka selle pisikese imega :)

Aga nüüd on see üleval – Lõuna-Eesti haiglas on üleval mu beebifotode püsinäitus! Ja ma olen nii rõõmus, nagu veel üldse olla saab – rõõmus ja tänulik ja õnnelik!:)

Meie pere neli last on kõik selles haiglas sündinud, ja ma olen sealsetele armsatele südamest tänulik nende abi ja toe eest! See, mida need naised seal iga päev teevad, on nii imetlusväärne! Ilus, nii ilus, ja vahel valus – täpselt nagu elugi.

Kui ma praegu veidi rehnungit teen, siis 2/3 piltidest on lapsed, kes on selles haiglas sündinud!

See näitusemõte sai alguse küll juba rohkem kui aasta tagasi, kui mu esimene näitus “Silmapilk” oli vaatamiseks Võru linnagaleriis. Ent nagu ikka, teed plaane, ja läheb nii, nagu minema peab:) Minu suur aitäh Avele, kes näitusemõttest kinni haaras ja nõuga abiks oli! Ning väga võrratule koostööpartnerile Timole Minu Prindist! On täitsa võrreldav tunne hoida käes värskelt trükikojast tulnud raamatupakki oma raamatutega ning trükist tulnud lõuendeid – pikslitest reaalsuseks võlutud piltidega.

Aitäh väikestele armastustele, kes mu piltidel on! Ja südamest aitäh teie vanematele, kes te olete usaldanud pildistamaskäigu ette võtta! Ühtpidi võib mõelda, et mis see siis ära ole – tuled, oled, sinust tehakse pilti ja lähed. Tegelikult on see midagi palju enamat – see nõuab kohalolu, pühendumist ja armastust. Teen oma tööd südame ja armastusega ning üha õppides. Teisiti ma ei taha ega oskagi. Ma usun südamega pildistamisse.

Tänu haigla asjalikule töömehele said kõik lõuendid sirgelt seina. Aitäh!

Lehvitan sellele pisikesele tirtsukesele, kes oli näituse ülespanekupäevaks sündinud – kui palatisse riputamiseks pilti käisin viimas, siis nohises üks imearmas tumedate juustega tüdrukuke emme kaisus magada – ah, see oli nii ilus!

Ja nii rõõm on olnud kuulda, et näitus on nii soojalt vastu võetud!

Aitäh! Aitäh! Aitäh!

Üks armas sõber istus ooteruumis ja mõtles endamisi, et hm, nii soojad pildid, nii tuttava käekirjaga. Ja siis helistas mulle, et kuule! Need on ju sinu pildid! :)


See mõte tuli mul juba väga tükk aega tagasi. Või teadmine. Et tahan kinkida me vallas sündivatele beebidele nende esimese pildistamise.

Ja aasta algul tegin oma mõtte teoks, viisin vallamajja pisikesi ootama hulga kinkekaarte.

Mul on tunne, et me kõigi võimuses on muuta maailma natuke paremaks paigaks.

Jagades rõõmu.

Melani on esimene beebi, kes kinkekaardiga pildistama tuli. Imearmas nöps imearmsa nimega! Vaatas üha mulle sügavalt silma. Helget elu, armas pisike ime!

Kudumid kudusin ise, oksapärja meisterdas Terje Kala, aitäh!



Rahu ja vaikus. Neil päevil siin kandis üsna harv külaline.

Pildistan jaanuaris iga päev pildi oma kallitest.


Kirjutatud 18. jaanuar 2016 , 365, Elu on muinasjutt, elu õied, fotograaf

Kõik püsivad püsti! Uiskudel! Kirks ja Anni ei teinud väljagi, et viimatisest uisutamiskorrast on nõks (nii aastake) möödas ja vuhkisid ühest jäävälja servast teise sellise otsusekindlusega, et vaata ja imesta.

Ja meie naabrinaisega Annelyga  otsustasime, et teeme oma uisutiimi. Nimekonkurss käib. Valikus on “Püsime püsti!” või “Graatsiliselt kummuli!”


Kirjutatud 17. jaanuar 2016 , Elu on muinasjutt, elu õied, fotograaf

Kui emme kirjutab uut raamatut, ei raatsi ta söögiteole aega kulutada. Ja nii käime me lõunati Mirjami juures Saarsilla talukohvikus. Sest Mirjam teeb lihtsalt väga hästi süüa. Ja kohviku ees on kaelkirjak!


Kirjutatud 17. jaanuar 2016 , Elu on muinasjutt, elu õied, fotograaf

Möödunud jõuluaja viimane või tänavune esimene piparkoogitegu:)

Pildistan jaanuaris iga päev pildi oma kallitest.


Kirjutatud 14. jaanuar 2016 , Elu on muinasjutt, Päevapüüdja, elu õied, fotograaf

Me pesamunake.

Natukehaaval, pisitasa sa harjud.

Kiiret pole.

Lasteaed peab olema koht, kuhu minnakse rõõmuga.

Ja meil on aega, et koos selle rõõmuni jõuda.

Pildistan jaanuaris iga päev pildi oma kallitest. Foto igas päevas.


Kirjutatud 12. jaanuar 2016 , 365, Elu on muinasjutt, elu õied, fotograaf