Fotograaf Grethe Rõõm

Beebifoto. Perepildistamine. Aktifoto. Pulmafoto. Fotostuudio Rõuges. Info: grethe@mugul.ee

Eile panime punkti ühele algul ulmeliselt kõlanud ettevõtmisele – tegime Kagu-Eesti Puiduklastri tellimusel 11-le Võrumaa mööblitootjale pilte. Eilsega said kõik pildid kaamerasse – sel viimasel on Sisustuskojas tehtud võrratu disainmööbel! Nüüd kulub nõks aega failide korrigeerimisele ja siis ongi juhhei!
Aitäh, armas Hille, usaldamast!
Ulmeliselt kõlas see algul seetõttu, et tavaliselt (loe: Suures Linnas) teevad seda tööd meeskonnad. Suured. Kellel on kasutada laotäied aksessuaare.
Ja meid on siin kaks naist.
Mina ja stilist Kadri Kangro. Ning tema põhjatu kodu :D
Ja meie sõbrad. Selle ettevõtmise käigus sai taas kord kinnitust tõsiasi, et me ümber ON suure südamega võrratud inimesed.
Aitäh, me pered. Kummardused maani teie ees, et te elasite kaasa ja aitasite. Vajalikke asju otsida. Lastehoiuga, käehoiuga ja siis ka, kui tuli tunne, et nüüd enam ei jaksa. Jaksasime!
Võib ju mõelda, et mis see siis ära pole – mõelda välja lugu, mida see pilt kannab, otsida mööbli jaoks koht; modell(id); sättida kõik paika nii, et pilt elaks ja teha see ÜKS pilt.
(Pildil on ASis Sirje toodetud riiul).
Tegelikult on selle ühe pildi taga mitu päeva tööd. Algul mõttetööd. Ausalt, vahel oli tunne, et ajud hakkavad kärssama kogu sellest mõtlemisest, et kuidas, kus ja kellega. Aga kui iga firma nime taha hakkas tekkima märksõnu, hakkasid kooruma mõtted ja tekkima kujutluspildid, siis tekkis hasart. Et teeme selle ära?
Nii mõnedki nipid said selle tegemisega selgeks. Et vahel on abi sellest, kui suur õun jagada väikesteks viiludeks. Sest kui me oleks kogu aeg õuna silmas pidanud, seda SUUUUUURT, siis oleks vist püss ammu nurgas olnud. Aga pisikeste viilude kaupa näksides jõuab kenasti.
Siis vaatas Kadri üle oma varud :D Nagu võlur, tõmbas ta oma varudest välja VEEL ühed kardinad, mis passisid nagu valatult. Ja VEEL ühe serviisi. Ja VEEL natuke haldjatolmu, millega kõik üle valada, et panna täpp i peale.
(Pildil on ASis Wermo toodetud mööbel).
Aitäh, Signe Kasuk. Et sa pole mu telefoninumbrit veel telefonist kustutanud :D Sest kui Kadril pole, siis Sikil on! Kell oli vist seitse hommikul, kui helistasin Sikile. Et eks, ma saan su käest seda redelit laenata, mis teil saunas rätikuhoidjaks on? “Ee, no see on küll seina külge kinni kruvitud, aga muidugi, otsin kruvikeeraja, saab ikka!”
Kell kaheksa sättisin seda redelit juba OÜ Loretta tehtud sauna najale.
Või see kord, kus oli vaja kummikuid. Või nööpe. Või pisikest modelli.
Kahekesi toimetades ongi nii, et lisaks sellele, et ajumusklid arenesid jõudsalt, said käed ka palju tugevamaks. Sest kõik kraam tuli ju kohale vedada! Me autod olid mõnigi kord maast laeni kõikvõimalikku kraami täis. Et siis asju paika sättides endale käega otsaette laksata ja oiata, et ikka jäi miski maha! Sest nii mõnelgi puhul ehitasime me valmis … näiteks toa (vaata ülemist pilti!)
Aitäh, Kaie Sikk! Kõigi nende võrratute lillede ja aiarohelise eest! Iga kord, kui Kadri Su kasvuhoonest tuli, küll kurgitaimede, küll lopsakate petuuniatega, rõõmustasime, et nii ilusad!
Suuremjagu tootepilte ja mõned lavastuslikud pildid pildistasime Tsentris. Võrratu koht täis võrratuid inimesi! Aitäh!
Ja ühe päeva toimetasime Navi seltsimajas. Aitäh, armsad Mai ja Tarmo Timmi!
Ja selle eilse, viimase pildiseeria, tegime Anneli ja Üllar Niidumaa Aiaste talu karjamaal. Ausalt, mul oleks küll vist pehmelt väljendudes tekkinud kerge kahtlus küsijate vaimse tervise osas, kui ühel kenal õhtul oleks mu hoovi keeranud auto ja sellest karanud välja kaks naist, kes optimistlikult pärivad, et teil on nii ägedad lehmad, et palun, kas me võime homme siin veidi MÖÖBLIT pildistada :D
Aitäh, Anneli ja Üllar, et te nii rõõmuga meid vastu võtsite! Lehmadel oli ka huvitav :D
Ja kõik 11 mööblitootjat. Ma olen lummatud sellest, KUI südamega me kandis oma tööd tehakse. See paistab välja siis, kui lauda paika sättides käega justkui möödaminnes üle lauaserva tõmmatakse. Justkui pai tehes.
Seda ma muidugi ei tea, kuidas saada kõik need tooted oma peast nüüd välja. Sest iga pildistamisega tekkis tunne, et mul on täpselt sellist lauda vaja! Ja lastetuppa sellist mööblit! Ja õue just seda aiamööblit! Õnneks ei tekkinud see tunne ainult mul :D
See pildil olev, VIP-mööblis tehtud aiamööbel leidiski uue kodu Kadri juures!
Ja me võrratud modellid! Aitäh! Aitäh! Aitäh! Kõik järgnevad pildid on n-ö kaadritagused pildid :)
Armas Veevi Hõrak, kui mul tekib kunagi tunne, et ilm on veidi pilvine, siis ma meenutan seda, kuidas Sa Palkmööbli imeägeda aiamööbli pildistamisel naersid – südamest ja naudinguga. Ja seda, kui tõmbasid oma lõõtsa laua alt välja ning mängisid. See tunne, et elu ongi üks muinasjutt – see ei kaogi! Kui pärast sealt pildistamiselt koju sõitsin, naersin endamisi terve tee :D
Ja armas perekond Tähe! Siin on see perekond küll laiendatud koosseisus – sest laual olnud Katariina kohviku võrratu tort kuulus pärast pildistamist – ärasöömisele! Juhhei!Ja Mikk ja Mihkel :D Sõrmed saavad varsti terveks, eks :D
Ja nunnukesed, kes tulid appi väga ägedat Guido Mööbli lasteaiamööblit pildistama!
Ja Kapa Puidu ägedaid mängumaju värvinud nöpsid!
Ja Sternobergi ägedat Kapteni Grilli nautinud kallis pere!
Ja me enda lapsed! Siin pildil on osa meie perede ja kaks VIP Mööbli Kalle lapsukest.
See oli üks sedavõrd avardav kogemus, et wooooh! Nii äge! Ja ma olen südamest tänulik selle eest.
Pai mulle endale, et võtsin julguse kokku ja otsustasin kõike seda teha.

Ma ütlen ikka, et iga päev on emadepäev.
Ja isadepäev.
Ja laste päev.

Sest see, mis päriselt loeb, on iga päev olemas.
Armastus on see, mis päriselt loeb.
See armastus, mis sünnib koos lapsega.
See kestab igavesti.

Eilne päev oli armas. Et meid kutsuti perega emadepäeva puhul kontserdile ja kohvi jooma, ja kui kutsutakse, siis läheme rõõmuga, tähendas see üksiti ka seda, et ärkasime enne kukke ja koitu, et jõuda keskpäevaks pealinna. (Usutavasti ei läe mul kunagi meelest, et kümmekond minutit enne peolejõudmist ostsin poest peavõru ja keerutasin Estonia kempsus endale pähe soengu :D )

Me president puudutas oma emadepäevakõnes neid külgi me elus, mis väärivad kaasa mõtlemist. Ja hooti ka uuesti mõtlemist.

On nii väga me endi teha, mis me lapsed kodust kaasa saavad. Ja seepärast hüppas mu süda kohe õnnelikult, kui me suur lapsuke, kes on kaugel koolis, helistas eile nõksuke pärast pidu ja rääkis, kuidas ta oli käinud surfamas ning tundnud ühel hetkel, kui paras laine oli tulnud ning ta oli laual kahevahel – kas proovida end püsti ajada ja riskida kukkumisega või lihtsalt edasi olla. Ja ta proovis! Ja sai hakkama!

Pärastlõuna tõi meile loomaaiaskäigu koos sõpradega. Kui pealinna, siis ikka ju kohvikusse ja loomaaeda, eksole :D

Ja täna on juba uus emadepäev. Ja isadepäev. Ja laste päev. Käisin varahommikul me tiigis ujumas ja tundsin, et nii lihtsalt ongi. On me endi teha, mis nägu ja tegu see uus päev tuleb.


Kirjutatud 9. mai 2016 , Elu on muinasjutt

Korjasin eile Anni sünnipäevakoogi jaoks tänavusi esimesi rabarbereid. Neid mahlaseid, hamba all prõksuvaid, talveunest äratajaid.
Ja tabasin ennast mitu korda mõttelt, et me Anni, ta on ärataja. Oo jaa!
Võib ju mõelda, et neljanda lapse puhul toimetad kinnisilmi. Kõik on teada ja tuttav, juba käidud tee. Ent ometi on iga laps nii isesugune, nii isemoodi armas, nii ISE.
Mäletan nii selgelt, kuidas ma aastaid pärast Sassu sündi ei julgenud teisele lapsele isegi mõelda. Kartsin, et ei oska mahutada armastust tema vastu kuhugi – mulle tundus, et kogu mu süda on armastust täis ja kuhu mahuks see armastus, mis tuleb veel ühe lapsega kaasa? Nüüd tean, et ühte südamesse mahub neid me armastusi kohe täitsa mitu.
Rabarberid on praegu esimese koogi jaoks täpselt parajad. Mahlast pakatavad, mõnusalt vaksapikkused. Lõikad ja sülg hakkab jooksma, sest see on täpselt SEE – krõmps, mahlane ja nii hapu, et hammustad ja pigistad silmad kinni. Hapususest ja mõnust ka. Kaksasin nende peopesasuurused lehed maha ja tiigi taga kriiskasid sookured. Esimest korda sättisid nad oma armumängu me heinamaale. Võib-olla lihtsalt olin esimest korda nii kohal, et seda märgata?
Seal neid rabarberilapsukesi noppides ja kuulates kriiskavaid sookurgi, kes on parasjagu  ühe eluringi loomise lävel, kõndisin korraks täitsa algusesse.
Kes on ema?
Olen sellele mõelnud. Pikalt ja palju. Sest hoolimata sellest, et olen ema olnud varsti juba 18 aastat, ronib ikka kuskilt välja kartus, et ehk pole ma emana piisav. Ehk ei tee ma piisavalt. Tahan ju, nagu kõik emad, et nende lapsed on õnnelikud.
Ja ma pole suutnud välja mõelda ühtki muud vastust peale selle, et ema on see, kes on südamega kohal. Mul ei tule see sugugi kogu aeg välja, ikka on hetki, kus töö- ja muud asjad kasvavad nii üle pea, et endagi jaoks pole aega, teistest rääkimata. Aga ma üha õpin. Olema eelkõige enda jaoks, et siis jaksaks ja oskaks olla ka teiste jaoks. Selle olen küll nende aegade jooksul selgeks saanud, et ema ei saa üha anda. Tal peab olema see miski, mis on ainult tema, see miski, mis teda sütitab, see miski, mis laeb. Mõtted, mis poevad paberile; sõrmed mullas; hääl, mis paisub lauluks; jooksukingad jalas, vardakott süles – neid laadijaid on terve maailmatäis! Ja kui leiad selle Oma ja Õige, oma kire, oh, see on võrratu! Selleks, et oleks anda, tuleb enne end täita. Mul on tunne, et kui ema põleb – teda sütitab miski, mis paneb ta elama, sütitab ta ka oma lapsi. Elama kirega.
See vastutus võtab vahel põlvist nõrgaks. See teadmine, et mu tehtavast või tegemata jätmisest sõltub nende pisikeste inimeste elus nii palju. Ja mitte ainult tehtavast – ka see loeb, mida ja kuidas ma mõtlen. Pere tee on üks kasvamise tee. Kasvab ema, kasvab isa, kasvab laps. Ja sugugi pole alati nii, et ema-isa on need õpetajad.
Kui meil Sassu sündis, olime pidevalt ninapidi raamatus – kõik see tehniline oli vaja selgeks saada – millal ja kuidas mähkida? Appi, tal on jala peal mingi punn! Miks ta öösiti üles ärkab? Paljundasime isegi ühe suure ja targa raamatu endale, sest ostmiseks polnud meil raha.
See kõik saab selgeks. Ses mõttes on tõesti nii, et kogu selle “tehnilise” värgi teed neljanda lapsukese puhul tõesti peaaegu kinnisilmi. Mähku alla – hops! tahab süüa – aga palun – tiss on siin! Aga kõik see, millest raamatutes ei kirjutata, kõik see, mis tuleb ainult koos temaga, seda ei saa enne õppida. See on alati uus. Ja sina emana oled uus. Vahel muigan, kui erinev on see tänane mina sellest, kes oli. Sassu oli vast paariaastane, kui juhtusime ühele kevadkontserdile. Mäletan oma jahmatust, kui nägin seal paari, turvahäll käevangus – mehel habe hall, naiselgi juustes halli. Et appikene, kas nii vanad inimesed saavad ka veel lapsi :D (pakun, et nad võisid vast olla neljakümnesed). Praegu ajab see nii enda üle naerma:) See naermine ei tähenda kuidagi hinnangu andmist, et see toonane mina oleks olnud halvem või praegune oleks parem, oo ei. Nii lihtsalt on. Elu on üks kasvamine. Ja see on nii tore!
Sa oled kohal. Ka nendel hetkedel, kui endal on nii raske olla, et kohe on. Mida sa ütled lapsele, kes vaatab Mammat, kes on toodud kirikusse, et kõik kallid saaksid temaga hüvasti jätta, ja küsib, et millal Mamma tagasi koju tuleb? Või see, kus sa oled just head-ööd-kalli teinud, ta on nii teki sisse mähkunud, et ainult ninaots paistab ja siis kostab sealt tekikuhja alt: “Emme, kaua suremine aega võtab?” Või kõik need korrad, kus ta vaatab igatsedes aknast välja ja küsib, et Sannu, millal ta ometi tagasi tuleb? See tema lapsepõlve hiigelkoer, kelle seljas ta ratsutas ning keda üha patsutas.
Selle olen selgeks saanud, et ema ei pea teadma kõiki vastuseid. Piisab, kui ta on kohal. Kui ta on olemas.
Siis ka, kui käib üks tants ja trall ja tagaajamine:) Nii lihtne on öelda, et emme teeb veel selle asja valmis ja siis tolle ja natuke kolmandast ka – ja siis tulen teiega mängima! Ja nad ootavad püüdlikult selle esimese asja ära, jupi teisestki ja siis … näed, et nad enam ei oota. Ja ometi ma tahan koos nendega naerda, hüpata ja tantsida! Ja suvevihmas tiigis ujumas käia ja paljajalu mudas paterdada.
Vahel olen ma nii väsinud, et kätt ka ei jaksa tõsta. Kunagi tundus mulle, et ema on see, kes peab olema alati tugev. Nüüd tean, et ei pea. Ärkan teinekord nendega lõunaunest, põsed täpselt samamoodi padjamustrilised. Ja koristan koos nendega nii, et lükkame pisividinad varbaotsaga diivani alla. Või ei korista parasjagu üldse.
Jah, ema on see, kes on kohal. See tähendab, südamega. Sest sellest ei sõltu ainult sinu lapse õnn. Sellest sõltub tegelikult kõik. Ema südames on me keele pesa. See, kas me keel ja meie ise jääme püsima, sõltub emadest. Sellest, kas nad on oma kallite jaoks kohal. Kas nad võtavad aega oma lastega rääkida, neile laulda, nendega mängida. Selles keeles, mida ainult emad oskavad. Armastuse keeles.
Sookured kriiskasid veel tükk aega pärast seda, kui ma tuppa tulin. Lõikasin need rabarberid pisikesteks juppideks ja tegin koogiks. Mäletan, kui me vanaisa, keda kutsusime Vaasaks, siit läks, siis Mamma küpsetas matusepäeva hommikul kooki. Armastuse kooki. Ise küpsetas. Tal oleks olnud miljon muud asja teha, aga ta valis selle. Ja nii me, lapsed, õpime. Märgates, ja siis, kasvades, valides,  kas teha emana nii või hoopis teisiti. Ma olen valinud Mamma järgi selle, et neil kõige tähtsamatel päevadel teen ma ka kooki. Ja kartulisalatit:)
Ise.
Ise tehtus on armastuse vägi. Ise ja koos tehes räägime armastuse keeles. Oma emade keeles.
Ema on see, kes on südamega kohal. Ja sa õpid seda suuresti tänu neile. Pisikestele inimestele.
Neile me imedele.

Millest saab aru, et tegu on maakaga? Nt siis, kui ta autoukse lahti tõmbab ja sealt heljub välja heinalõhn, tembitud nõksukese maasikatega. Täna just nii juhtuski – tõin Nursist (aitäh, Mati!) auto pagasnikus viis pakki heina, Võrust ostsin imehäid Eestis kasvatatud maasikaid (aitäh, Margita!) ja kui poest tulin ning autoukse lahti tõmbasin, jõudis kohale – ma olengi maakas!
Ja see on nii mõnus!
Üleeile tõime Pärnumaalt me segasesse seltskonda juurde võrratu suleliste kamba (minu suur unistus) ja ühe merisea (Kirksu suur unistus).
Kirksu kirjutas talvel jõuluvanale, et tema tahaks endale niiväga pisikest merisiga. Jõuluvana on üks tark vana, sest ta kirjutas vastu, et nii tähtsaid tegemisi nagu kellelegi looma valimine, jõuluvana teha ei saa. Sest igaüks peab ikka ise oma armsa looma ära tundma.
Ma jõuluvanale oma kanasoovist ei kirjutanud. Rääkisin hoopis mitu aastat kodus, et nii äge oleks :) Ja jõudsin selle “Kui-sa-tahad-siis-muidugi!” ära oodata. See küll ei kõlanud esiti eriti entusiastlikult, aga mida päev edasi, seda rohkem elevil olid kõik! Ja siis rääkisin emale, et palun, onju, sa ehitad meile kanatraktori.
No mul on maailma kõige ägedam ema. Ta ehitaski!
Jalutamis- ja siblimisruumis saavad preilid päeval asjatada, ööseks on neil õrrega sviit. Edasi saab lükata ja tagasi tõmmata ka. On ju nii äge! Ema teeb rõõmuga neid maju veel!
Ja nüüd kanadest. Tervelt paar kuud olen surfanud internetis ja uurinud erinevate kanatõugude kohta. Uuh, on see alles põnev maailm! Tahtsime, et me kanad oleksid muhedad ja lahedad – ja siidikanad ongi täpselt nagu pisikesed Leopoldid! Uurisin ja helistasin ja uurisin ja jälle helistasin ning ühel päeval ütles kõmiseva häälega Peeter, et kui ikka väga tahate, siis neli saab!
Pakkisime lapsed autosse ja sõitsime Pärnu taha mere äärde, kus on üks väga vinge koht, Reinu talu. Ja selle peremees Peeter on üks tore mees. Vaatas meid ja muheles habemesse, sest me kiljusime iga kana juures, et hissandkuiägekana ja ta siis naeris ja ütles, et nojah, talle võib küll ka kana öelda, aga tegelikult on ta kukk!
Neli pruuni siidikana tundusid nii nöpsid, et neil oleks ema ehitatud häärberis ikka väga igav hakanud. Vaatasime Taaviga üksteisele otsa ja küsisime justkui ühest suust, et aga äkki tahaks keegi veel meile tulla?
Peeter pakkus välja, et kui keegi on ilus, siis keegi võiks muneda ka:) – nii said kaasa prouad kolhoosnikud, ka väga ilusad! Ja üks poola rohejalg ja üks araucana.
Ühesõnaga, nagu meil kipub ikka olema, pakkisime nelja kana asemel autosse tosinajagu sulelisi. Keegi polnud selle üle õnnetu. Ausõna!
Auto nähtavasti oli, sest meil piisas vaid võtit keerata, kui sai selgeks, et üks rehv on otsustanud endas olnud õhu taasühendada augu kaudu universumiga.
Sellised pisiasjad ei aja ju kedagi endast välja. Pole mõtet masenduda ka siis, kui selgub, et tagavararehv on väga kindlalt kinnitatud sinna, kus ta olema peab. Nii kindlalt, et pole lootustki seda kätte saada. Siis ütleb Peeter, et oot, mul on üks sõber, ta tuleb ja teeb korda!
Ma olen nii südamest tänulik selle eest, mis edasi juhtus. Võhivõõras inimene võttis kätte, organiseeris rehviparanduse, kutsus meid oma tuppa, pakkus teed ja näitas oma loomi. Selgus, et lisaks kanadele, paabulindudele ja partidele ja veel umbes mustmiljonile ägedale liigile on tal köögitäis soojalembesemaid linnukesi, ja kui Kirksu nägi puuri, kus sibasid merisead, oli selge, et jõuluvana tõesti ongi üks väga tark mees. Selle OMA LOOMA peab igaüks ise ära tundma! Niipea kui Kirksu märkas puuris Porgandit, oranži karvaga viiksu, oli selge, et see autorehv pidigi katki minema!
Üks mu lemmikraamatuid on läbi aegade olnud “Minu pere ja muud loomad”. Kui ma ei teaks, et selle autor isand Durrell on selle kirjutanud enda elust, pakuksin küll, et Peeter on see mees, kes seal poisikesena võis kõigi pisemate ja suuremate mutukate elu ja kombeid uudistada. Ja nüüd on ta lihtsalt veidi rohkem ilma näinud. Arutasime pärast, et kõige rohkem võlus, millise soojusega ta paitas ühtviisi kanu ja papagoid, koertest-lammastest rääkimata.
Nüüd on kanapreilid saanud paar päeva uue eluga harjuda. Ja meie nendega. Kanad on nii suhtlemisaltid linnud! Ja täna sai kanatraktor nii valmis, et preilid said esimest korda murule! Me kassidel ja koeral on nüüd oma TV, kana-TV. Enne istusid kolmekesi traktori ees ja jõllitasid üsna üksiti kanu. Ning nähtavasti mõtlesid, et jeerum, mida see pererahvas järgmiseks välja mõtleb?
Lastest ma parem ei räägigi, nemad käivad ja küsivad üha, et onju, nüüd peaks neile natuke süüa juurde panema!

Kirjutatud 21. aprill 2016 , Elu on muinasjutt, Päevapüüdja, Rõuges toimub

Mõned asjad vajavad küpsemiseks aega. Nii läks ka selle pisikese imega :)

Aga nüüd on see üleval – Lõuna-Eesti haiglas on üleval mu beebifotode püsinäitus! Ja ma olen nii rõõmus, nagu veel üldse olla saab – rõõmus ja tänulik ja õnnelik!:)

Meie pere neli last on kõik selles haiglas sündinud, ja ma olen sealsetele armsatele südamest tänulik nende abi ja toe eest! See, mida need naised seal iga päev teevad, on nii imetlusväärne! Ilus, nii ilus, ja vahel valus – täpselt nagu elugi.

Kui ma praegu veidi rehnungit teen, siis 2/3 piltidest on lapsed, kes on selles haiglas sündinud!

See näitusemõte sai alguse küll juba rohkem kui aasta tagasi, kui mu esimene näitus “Silmapilk” oli vaatamiseks Võru linnagaleriis. Ent nagu ikka, teed plaane, ja läheb nii, nagu minema peab:) Minu suur aitäh Avele, kes näitusemõttest kinni haaras ja nõuga abiks oli! Ning väga võrratule koostööpartnerile Timole Minu Prindist! On täitsa võrreldav tunne hoida käes värskelt trükikojast tulnud raamatupakki oma raamatutega ning trükist tulnud lõuendeid – pikslitest reaalsuseks võlutud piltidega.

Aitäh väikestele armastustele, kes mu piltidel on! Ja südamest aitäh teie vanematele, kes te olete usaldanud pildistamaskäigu ette võtta! Ühtpidi võib mõelda, et mis see siis ära ole – tuled, oled, sinust tehakse pilti ja lähed. Tegelikult on see midagi palju enamat – see nõuab kohalolu, pühendumist ja armastust. Teen oma tööd südame ja armastusega ning üha õppides. Teisiti ma ei taha ega oskagi. Ma usun südamega pildistamisse.

Tänu haigla asjalikule töömehele said kõik lõuendid sirgelt seina. Aitäh!

Lehvitan sellele pisikesele tirtsukesele, kes oli näituse ülespanekupäevaks sündinud – kui palatisse riputamiseks pilti käisin viimas, siis nohises üks imearmas tumedate juustega tüdrukuke emme kaisus magada – ah, see oli nii ilus!

Ja nii rõõm on olnud kuulda, et näitus on nii soojalt vastu võetud!

Aitäh! Aitäh! Aitäh!

Üks armas sõber istus ooteruumis ja mõtles endamisi, et hm, nii soojad pildid, nii tuttava käekirjaga. Ja siis helistas mulle, et kuule! Need on ju sinu pildid! :)


… on need, kui oled oma kallitega koos.

Me suur lapsuke on juba sügisest saati tänu HMC-programmile saanud õppida Inglismaal Christ’s-Hospital Schoolis. Ikka on elus nii, et mõtled üht ja tegelikkus kipub olema nõks teine – olin alati arvanud, et lapsukeste kodust lendamisega on aega – käivad koolis ja siis vaikselt sätivad end oma elu peale. Aga läks hoopis nii, et ühel päeval pisardasime Vantaa lennuväljal ja läinud ta oligi. Inglismaale gümnaasiumi. Ühel kanaemal on ikka päris raske hakkama saada selle teadmisega, et laps polegi kallistamiskauguses. No ja ma olen kanaema kuubis.

Tegelikult ei taha ma üldse sellest rääkida. Vaid hoopis sellest, et me käisime lapsukese kooli vaatamas! Kogu perega! Ja see oli nii äge!

Tegelikult ei saanud reis muidugi algust lapsukese kooli katedraali ees pilti tehes. See algas hoopis ühel väga varajasel hommikul, kui startisime Riia lennujaama, et sealt Londonisse lennata. Kotis ports nätsu ja lutsukomme, et kõrvad lendamise ajal lukku ei läeks, ja pagasisse antud jalutuskärud, et Annil ja Kirksul oleks kuskil jalga puhata. Ja see kärude kaasavõtmine oli üks ütlemata hea mõte, sest kui väsimus tuli peale, oli koht, kus puhata, ja nii ei läinud tuju kellelgi virilaks. Ega üks kohevarsti neljane ja kuuene nöps väga pikki maid veel ju käia jaksa. Ja käimist oli meil kavandatud omajagu.

Alustuseks korterisse. Et meid oli parematel päevadel kokku 11 inimest (meil on suur pere:), oli mõistlik rentida korter, kus kõigil oma voodikoht ning võimalus süüa teha. Ja korter oli aus ning peremees samuti:) – kokkulepitud ajal lehvitas ta meile rõdult, ja andis võtmed üle;  ja kui me viimasel päeval sealt ära tulime, saatis ta sõnumi, et armastab nüüdsest eestlasi:) Rõõm, eksole!

Ja siis poodi:) Ilmselgelt huilgab igaüks natukenegi õnnelikult, kui üks hiiglamasuur kaubakeskus, kus on 250 poodi, jääb vaid mõnekümneminutilise bussisõidu kaugusele. Ja kohe seal keskuse esimeses otsas oli pood, mis ei lasknud enam lahti – Cath Kidston. Kaasaegselt vintage, mustrid ja täpid ja nunnud värvid. Ja need kaks lemmikasja, mis endale Londonist ostsin, olid mõlemad sellest poest – nunnu õlakott ja pastapliiats. Ja teinegi lemmik sattus sinna kõrvale – tõsi, sealt ma küll midagi ei ostnud, aga nende sõnum oli nii armas.

Et kaubakeskuse nuka taga on Londoni olümpiapark, siis võtsime poest võileivad ja jalutasime sinna. Et natuke saaks joosta ja hüpata ja trallida ikka ka.

Ja siis tulid Suurel Reede õhtul mu õeraas oma tütrekesega ning vend!

Järgmisel hommikul ärkasime üsna vara, et sõita lapsukese kooli. See on Londonist umbes tunnise rongisõidu kaugusel pisikeses maakohas, kus on suur koolikompleks. Üsna Sigatüüka moodi, peab ütlema:) Põhjus, miks me lapsuke tänu programmile just sinna kooli sai, on muusika – me lapse suur kirg ja armastus. Lisaks laulmisele, komponeerimisele ja muusikaloole õpib ta inglise kirjandust ja geograafiat.

Kõige enam võlus selle reisi juures sõbralikkus ja hoolimine. Piisas vaid mõne trepi juures käruga seisma jääda, kui juba tuli keegi ja pakkus abi. Või metroos istet. Või naeratas leti tagant, et darling, how can i help you?

Ja me suure lapse kooli õppealajuhataja tuli oma vabast päevast hoolimata meile kooli näitama. Aitäh! Aitäh! Aitäh!

See kool on täpselt selline, kuhu väga minna tahaks: õpetajad on oma eriala fännid, lapsed on sedavõrd kooliellu kaasatud ja saavad proovida erinevaid asju, et neil on põnev. Ja mis mind üle kõige võlub, on õpilaste ja õpetajate vaheline suhtlus – see, millest meie koolis kipub jääma puudu. Me süsteem on lihtsalt teine – ainetunniga saab ühisosa läbi. Seal aga saavad õpetajad ja õpilased pärast ainetunde veel ja veel kokku, et maailmaasju arutada.

Ülemisel pildil on kooli kabel, kus igal pühapäeval on kabeliteenistus – sellel osalevad kõik õpilased. Seal lauldakse, on kõne, ja seejärel on vaikuseminutid.

Ja alumisel on me lapse ühiselamu. Koolil on kaheksa kahest majast koosnevat ühiselamut – pooled poistele, pooled tüdrukutele.

Õpetajad elavad oma peredega samuti koolilinnakus. Ja lisaks igasugu koolihoonetele, elamutele ja kabelile on linnakus muusikastuudio, spordikompleks ja raamatukogu. Loetelu, mille kõigega pärast tunde tegelda saab, on võrratu – alates joogast ja mediteerimisest ning lõpetades kokkamise ja heategevusega. Olen niiväga tänulik, et me lapsuke saab seal õppida. Emotsionaalselt on see tihti hirmus keeruline, kõik koduigatsused ja need asjad, mis kodus saaks lähedaste õlal nutta, ent teisalt on see nii võrratu kogemus.

Alumisel pildil on söögisaali maalid:) Sööma minnakse marssides – majade kaupa kogunetakse keskväljakule, et siis üheskoos minna. Ühistegemisi on koolis üldse palju, ja see on nii tore. Sest see seob.

Kooli lähedal on pisike Horshami-nimeline linnake, kus sel päeval mürtsusid trummid ja puhusid pasunad ning näidati ägedaid autosid:)

Valisime endale ka ühe välja:P

Et sel päeval said mu õeraas ja vend 30, naersimegi, et just täpselt nende auks! Itaalia päevad ja itaalia restoran – me suur kamp sobis sinna imetoredasti:)

Meil oli plaan üldse mitte kiirustada. Ja pühapäevaks oligi meil plaanitud vaid London Eye vaaterattalt linnavaatamine ning lihtsalt olemine. Ilm oli inglaslikult sajune.

See pisike vehklev täpike on me kõrgusekartlik vanaema.

Kui me sealt kodu poole end sättisime, jäime eriti raju hoovihma kätte. Anni ligunes kärus, mul voolas vesi mööda nägu alla ja tundsin, et pekki küll! Nii nõme! Ja siis tabasin, et just praegu on see hetk, mis jääb Annile meelde – ja nüüd sõltub see minust, kas see hirmusmärg on mõnus või vastik. Otsustasin, et see on mõnus:) Võtsin Anni kärust välja, plärtsatasime täie hooga keset lompi ja naersime ning hüppasime vihmas. Kui märg, siis märg! Ja see oligi mõnus!

Ja siis tuli SEE päev! Mäletan hästi, millise mõnuga lugesin Harry Potteri raamatuid, ja mitte ainult mina – terve me pere on raamatuusku. Nii et Harry Potteri muuseum – see lihtsalt seisis me reisisihtide nimekirjas algusest peale ja kordagi ei tekkinud mõtetki seda sealt maha tõmmata. Omajagu seiklemist oli metroo ja bussi ja rongiga, aga ma täitsa saan aru neist fännidest, kes kiljudes mõistuse kaotavad, kui oma iidoleid näevad:) Mul tuli ka täitsa fännitunne peale, sest see maailm, mis on filmitegemise sees, on sootuks suurem ja võimsam, kui ekraanilt paistab. Milline röögatu hulk tööd, peent tööd! Kui need tegijad oleks seal muuseumis mõne eksponaadi tagant välja astunud, ma oleks ka kiljuma hakanud! See maailm seal on väga fännimist väärt!

Järgmine Londoni päev – jumalik kakao vahukommide ja vahukoorega, pargis sadas vaheldumisi õisi ja rahet ja lihtsalt nii hea oli olla. Käisime kuninganna lossi vaatamas, jalutasime Notting Hillis, leidsime imemaitsvat taimetoitu pakkuva kohviku ja lihtsalt tundsin, kuidas London mind ümber sõrme keerab:)

Kuigi see oli üks ütlemata armas ja ilus käik, tuli südamesse mitmel korral kurb tunne ja see pole siiani mind vabaks lasknud. Eeh, kõlab vist nii mutikeselikult, aga mul on tõesti mure kõigi nende silmade pärast, mis pilguvad ekraanidega ühes rütmis. Ja südamete pärast, mis tuksuvad virtuaalselt. Ninapidi ekraanis kinni, jääb nii palju nägemata. Kogemata. Tundmata. See vaatepilt, kuidas metroovagunite kaupa olid pilgud pööratud vaid ühes suunas – oma pihus helendava ekraani poole, oli nii õõvastavalt hirmus, et lasin oma telefonist facebooki ja messengeri maha. Ma küll ei tea veel, kuidas, aga mingi nipiga peab saama inimesed sellest virtuaalmaailmast tagasi. Sest pärismaailm on niiväga ilus! Ja inimesed, kui nad on päriselt siin, on nii armsad ja head!

Muidugi sattus veidike sekeldusi ka me reisi sisse, aga küll needki saavad korda. Ja kui me öösel Riiast koju jõudsime (südamest aitäh koduhoidjatele!) ning pea lõpuks oma padja sisse maandus, siis kuulsin elus esimest korda, kuidas vaikus laulis. See müra, mis suurlinnas valitseb, on röögatu: poes möirgavad raadiod, tänaval autod – vaikust pole. Meil tarvitseb vaid veidi jalutada, kui oledki metsas, kus on nii vaikne, et hingamistki on kuulda. Vaikus on kuldne!

Armastusega

Grethe


Kirjutatud 1. aprill 2016 , Elu on muinasjutt

Käisime oma Saaremammal viimast korda külas.

Mammal, kelle kolmainsus oli raudrohi, Jumal ja armastus. Kas just alati sellises järjekorras, aga esimesest tehtud teest oli abi kõigi tõbede puhul; teine hoidis, kui keegi muu enam hoida ei osanud ning kolmas … see on see, mis sinust järele jääb.

Mammast jäi seda terve ilmatäis.

Neil viimastel päevadel olen üha mõelnud. Kui palju sõltub meist endist, mil moel me seda ilma näeme. Ja ma olen Mammale aegade lõpuni tänulik umbes miljontriljoni asja eest, aga eelkõige selle teadmise eest, et alati saab näha päikest. Isegi siis, kui see on parasjagu pilve taga.

Elamise lusti eest ka!

Kord sai Mamma kirikust humanitaarabina mitu pakki näkileiba. Seda kuiva ja krõbedat. Täpselt õigel ajal – leivakapp oli tühi, pensionipäev alles tulemas. Ning toatäis lapsi tal külas. Ja Mamma tegi meile kannutäie teed, määris näkileivale mett ja serveeris selle kui kuningliku õhtusöögi. Mäletan teda leiba hammustades ütlemas, et isegi kuningannad söövad seda – vaadake, paki peal on kroon!

Me hinges kanname rõõmu,

maiselt vahel nii tavalist,

mis ometi kokku teeb sõõmu

elusädet nii imelist.

Me hinges kanname valgust,

mis hoiab meid pimedas öös,

sellest võrsub teadmine-selgus

unistustest ja tähevööst.

Me hinges kodu on rahul,

sellel targal ja vägeval,

kuhu terve maailm mahub,

mis hoiab ja armastab.

Me hinges kodu on elul -

keegi päriselt ära ei läe,

selles rõõmu on rohkem kui valu,

sind tähevöös alati näen.

/Saaremammale. 2016/

See teadmine, et elu on ilus, ega seegi kusagilt mujalt tule. Ta ütles ikka, kui küsiti, et kuidas läeb – Oi, ma ei kurda! Elu on ilus!


Kirjutatud 10. veebruar 2016 , Elu on muinasjutt

Rahu ja vaikus. Neil päevil siin kandis üsna harv külaline.

Pildistan jaanuaris iga päev pildi oma kallitest.


Kirjutatud 18. jaanuar 2016 , 365, Elu on muinasjutt, elu õied, fotograaf

(Foto Vaido Otsar)

Inimese hing ikka vajab ka toitu, eksole. Ja kui peale selle saab veel mõnusa seltskonna  - puhas rõõm!

Käisime Hilaroga Räpinas laulupäeval, täitsa peaaegu terve päeva, ühtki ja pilti ma ei teinudki. Nii tore, et Vaido tegi! Aitäh!


Kirjutatud 17. jaanuar 2016 , Elu on muinasjutt, elu õied

Kõik püsivad püsti! Uiskudel! Kirks ja Anni ei teinud väljagi, et viimatisest uisutamiskorrast on nõks (nii aastake) möödas ja vuhkisid ühest jäävälja servast teise sellise otsusekindlusega, et vaata ja imesta.

Ja meie naabrinaisega Annelyga  otsustasime, et teeme oma uisutiimi. Nimekonkurss käib. Valikus on “Püsime püsti!” või “Graatsiliselt kummuli!”


Kirjutatud 17. jaanuar 2016 , Elu on muinasjutt, elu õied, fotograaf