Fotograaf Grethe Rõõm

Beebifoto. Perepildistamine. Aktifoto. Pulmafoto. Fotostuudio Rõuges. Info: grethe@mugul.ee

Rõuges on me kodu

Grethe Rõõm

Read the rest of this entry »


Ühel kenal kevadisel päeval käis mul üks armas pere väga kaugelt külas. Kuigi me kohtumise algus oli nõksuke nutune, sest kes see ikka tahab ärgata ja siis kohe siuh! pildistamisvormis olla, läks edasi järjest lõbusamaks. Ja see kiri, mis emme Kerli mulle pärast piltide kättesaamist saatis, on mul arvuti kõrvale välja prinditud. Kui vahel on selline vihmasema tujuga päev, siis hea sõna teeb tuju kohe mitu kraadi päikselisemaks. Aitäh!


Kui need kolm kokku saavad – ägedad lapsed, sünnipäev ja Rõuge, siis on ilmselge, et pidu toimub … skatepargis! Meil siin Rõuges on nii mõnus eldada – mitte ainult mul, kellele meeldib vahepeal rahu ja vaikus ja lihtsalt värskes õhus jalutada, vaid ka neil, kes sellest rahust ja vaikusest ja värskest õhust veel väga ei pea. Ehk siis neil, kelle vanuse esimeseks numbriks sobib veel väga hästi 1.

See vahva pidu oli tegelikult juba kevadel. Lehti polnud veel puus ja päike ei säranud nii, nagu ta praegu nende ridade kirjutamise ajal teeb, aga sellest hoolimata oli äge!

Vaadake ise!


Et me suure lapse koolis oli kevadtalvel abiturientide ball, siis toetasin sealset auhinnafondi pildistamisega. Sirelite õitsemise aegu me pildistasimegi!

Naersime, et teeme seeria sellest, et kui vendade vahel on vendlus, siis õdede vahel … on õnn!


Dimmul oli sünnipäev! Ja ta tahtis, et sellel Päris Tema Päeval saaks kõige muu toreda kõrval ka pildistada. Ja seda me tegime!

Sest tegelikult ühe ägeda sünnipäeva retsept on imelihtne: sõbrad, hea tuju ja pisike piknik. Veidi tibutav vihm on juba boonuseks! Ja kui vanemad fotograafi küsimusele, et kas võib möllata?, vastavad JAA!, siis saabki järgneda vaid üks – Väga Mõnus Olemine!

Kui teil peaks nappima mõtteid, mida ühel sünnipäeval ette võtta, siis palun väga:

keksimine poriloigus!

karglemine sillal!

laulmine vees!

pikutamine kesk kõnniteed!

tsirkusetrikid, kallistamised ja muu vahva värk veel pealekauba!

Aga veel enne seda, kui me üksteisele aidaa! tegime, sattusin silmama sünnipäevalapse vennaraasu. Kes kogu selle möllamise ja mängimise kõrval jooksis korra rannaliivale ja meisterdas oma õele kingituse.

See oli üks võrratu päev. Aitäh!


Pisike Meriliis on me oma Rõuge valla tüdruk. Ja tema emme oli enne oma printsessi sündi meie Kirke lasteaiaõpetaja. Imetore õpetaja!

Nüüdseks on juba mitu me valla pisikest oma kinkekaardi ära kasutanud ja pildistama tulnud. Ja ma teadsin juba siis, kui see me pisikestele vallakodanikele esimese pildistamise kinkimine oli alles ideepojuke mu peas, et kõik need pildistamised saavad olema armsad. Ja nii ongi läinud!

Ja mitu-mitu pildistamist on veel ees!

Mu stuudios on vist nii hea olla, et kõik need pisikesed inimesed, kes meile tulevad, muhelevad üha. Muidugi annavad nad märku, kui kõht tühjaks läheb või kui emme sülle tahaks, ja seda nad peavadki tegema! Aga suuremjagu ajast nad muhelevad. Uudistavad. Sirutavad varbaid. Ja muhelevad taas.

Ah, mul on ikka maailma kõige armsam töö!


Ja nii ta muheles. Emme süles. Ja issi süles. Omade juures on nii hea olla!


Selle suve kõige magusam päev.

Nagu näha, oli meil meevõtmisel tööjaotus kenasti paigas – vanaema ja issi majandasid tarude juures, taadu vurris ja lapsed sõid ja ma tegin pilti. Vähimagi liialduseta ütlen, et see on maailma parim mesi. Sama maitsega, nagu oli me vanaisa Vaasa mesilaste mesi – tummiselt magus, kuldselt särava suve maitsega.

Kevadel kinkisid vanemad Taavile sünnipäevaks kolm tarutäit mesilasi. Nende unistustega ju kord on nii, et need saavad teoks – Taavi on aegu mõelnud, et ühes maakodus võiks ikka mesilased sumiseda ja laual – seal võiks olla oma talu mesilaste mesi. Ja nüüd ongi!


On pilte, mis peavad olema.

Meist kahest.

Sellest õrnusest, mis on me vahel.

Sellest tugevusest.

Sellest ilust.

Sellest armastusest.

Sellest naerust.

Sellest, mis päriselt loeb.

Sellest, mis on.

See ei loe, et sa ei tea, kuidas pildil seista, istuda või olla.
Loeb see, et sa tahad.
Tahad tulla pildistama mu juurde, sest sa tead, et ma aitan.
Annan kätte teeotsa, suunan ja samas – sa oled sina ise.
Oma ehedusega.
Oma kordumatusega.
Sellega, mis parasjagu on.
Selle armastusega, mis on.
Täna.

Mida rohkem ma maailma näen, seda enam tean – inimesed on ilusad.

Imeilusad oma armastuses.

Jah, ma pildistan alati armastust. Olgu mu kaamera ees paarid või pered või ollakse täiesti üksi.

Alati pole see suurte ja siravate tähtedega kirjutatud. Vahel on see sootuks vaikne, aga ometi tugevam kui kivi.

Igaühel isemoodi ja oma. Aga mis on kõige imelisem – igaühel küll isemoodi, aga kordagi pole juhtunud, et seda pole.
Armastus on.
Alati.


Tegin päeval tööd. Vahepeal kiikasin aknast välja, et mis lapsed teevad. Juba mitukümmend minutit olid nad seisnud me heki servas ja iga kord, kui mõni auto mööda sõitis, visanud hundirattaid ja teinud spagaate. “Me teenime endale natuke raha!” olid nad väga optimistlikud.

Järgmised mõnikümmend minutit hiljem olid nad palju vähem optimistid. Mitte keegi ei pidanud kinni ega teinud nende võrratutest akrobaadioskustest välja.

Oli selge, et meil on vaja SILTI.

Raskekahurvägi tuli ka appi.

Ettevõtlusega tuleb alustada siis, kui selle vastu on huvi. Ja et huvi on praegu me majas suur (kõikvõimalikud viisid taskuraha teenimiseks on olnud arutlusel), siis sündis Vahtra talu turg.

Esimesel õhtupoolikul oli turuletile panna kaks punti salatit (kasvanud me kasvuhoones, täiesti mahe), ja kaks mu kirjutatud raamatut. Autogrammiga ja puha.

Mõnikümmend minutit pärast turu valmimist lasi uks tuppa täiesti meeleheitel Kirke. “Ma ei saa aru, kas need autojuhid pole autokoolis üldse PIDURDAMIST õppinud – kõik tuututavad, aga mitte keegi ei pea kinni!”

Rääkisime, et püüdku nad enda olemine seal sedavõrd mõnusaks teha, et teised tahaksid ka sellest osa saada. Sest ma ei tea küll kedagi, kes heast olemisest ära ütleks!

“Ma ju harjutasin MITU aastat, enne kui hundiratta selgeks sain, ja ma näitan isegi ÜHE käega hundiratast – selle eest võiks küll mulle mõned sendid anda! Mul tuleb see nii hästi välja!” arutas Agatha, me plikside täditütar. Ja tal tõesti, tulebki see hundiratas imehästi välja! Nagu Anni spagaat! Ja Kirksu tants!

Ja nad tantsisid. Tegid ohtralt spagaate ja hundirattaid. Ja naersid sellise lustiga, et polnud kahtlustki – neil on väga mõnus olla!

Ja esimesed kliendid tulidki varsti (ausalt öeldes peab märkima, et lapsed rakendasid selleks väga veenvaid käeviipeid ja hüüdeid, et tulge turule!)

Kaks prantslasest maailmarändurit :D

Uks lasi tuppa erutusest keeletu Kirke: “Emme, kuidas prantsuse keeles salat ja Eiffeli torn on?”

Lapsed esitasid neile võrratu akrobaatikakava, ja publik oli lummatud. Hõikasid üha oma keeles, et Bravo! Bravo!

Natuke hiljem tulid lapsed arutama, mida veel võiks turul müüa.

Nõks hiljem ladusime poes mune, jahu ja hapukoort korvi, kilusid ja leiba ostsime ka.

Nüüdseks olen kolm tundi küpsetanud :D Ema küpsetas ka :D

Homme on Vahtra talu turul müügil

imemaitsvad muffinid, hõrk rabarberikook ja kiluvõileivad munaga.

Olete oodatud!


Kirjutatud 10. juuni 2016 , Elu on muinasjutt, elu õied Tags: