Rõuges on me kodu
Grethe Rõõm
Nagu laps, kes ema süles, seitsme järve vahel ta,
orunõlvupidi üles, kasvab Rõuge, minu maa.
Vajub sügis jääkristalliks külmas Suurejärve vees,
läbi talve tuisuhalli kevad siia leiab tee.
Ja ka suvel taevas sinab järvekangal kodusel,
keegi siin ei ole võõras – “Tere, õde! Tere, vend!”
Leidnud kodu oled õige – seal, kus ise kasvad ka,
seob su südamega Rõuge iga järv ja metsakaar.
Vesioinas vaikselt tuksub, seenemetsa helkiv kuld
Rõugesse sind üha kutsub, hoidmas alles kodutuld.
Linnamäelt kui vaatad alla, üheks köidad endaga
kõik, mis ammu olnu vallas ja mis alles tulemas.
Muinasmaja hoiab meeles kõiki, kes on läinud siit,
tornist paistab homse teele, usub süda – ikka priilt.
Pole rikkus ainult põllud, viljakandvad, vägevad,
ega lihakarjad-tõllud künkaveerel kasvamas.
Rõuge rikkus on me rahvas, soe ja süda avali,
homset tervitada tahtmas, tänast kandmas nagunii.
Nagu last, kes ema süles, nõnda Rõuget hoia sa!
Südames ja hinges ühes – Rõuge – see on meie maa!
Mu kodu ja süda on Rõuges. Siinsete mägede-metsade vahel, kus jalad on tugevalt maas ja nina, see puudutab pilvi.
Mu kodu ja süda on Rõuges, sest siin on mu kallid.
Mu Rõuge on iga päev ise värvi. Ja isemoodi. Ja see mulle niiväga meeldibki. Et sügisesse jagub kulda, talvesse lund, kevadesse värselt lõhnavat mulda ja suved – need on soojad nagu ema pai!
Kui me teeme lahti oma südame aknad, kohe pärani lahti, siis pole vaja kaugelt otsida ei õnne ega miskit muud. Sest tegelikult on kõik olemas. Siinsamas kodus.
Ma niiväga tahan uskuda, et see ühinemine, mis lähiaastetel plaanis, see, mis paisutab vallad suuremaks, et see ei võta endaga kaasa seda soojust ja lähedust, mis on me koduvallale nii omane.
Neil piltidel on mu Rõuge. Maailma kõige ilusam kodukoht.