Fotograaf Grethe Rõõm

Beebifoto. Perepildistamine. Aktifoto. Pulmafoto. Fotostuudio Rõuges. Info: grethe@mugul.ee

Kui ma eile hommikul Balti pulma- ja portreefoto konkursi kodulehte vaatasin, ei saanudki korraga aru, et toredasti läks. Klõpsasin arvuti kinni, käisime tiiru Võruski ära, kui järsku plahvatas, et mu tehtud pilt oli beebide kategoorias paremuselt teine! Nii äge!

Ah, muidugi oleks  nii väga tore olnud ka võita, kes siis ei tahaks, onju:) Aga paremuselt teise foto autor olla on ka täitsa uhke värk! Rõõmustan koos esikoha toonud foto autori Anne-Mai Pälloga – Sa teed väga armast tööd!

Võistlustega on selline naljakas asi – ühtpidi tean küll, et see on kellegi väga subjektiivne arvamus, ent teisalt on see natuke ka maamärk. Et kus mu tööd ühe žürii arvates oma kasvamises parasjagu paiknen. Selle üle ma üha mõtlen, et kas mul tegelikult ka on vaja sellist teadmist, või on see üks trikk, millega ego lae alla saata, aga välja pole ma seda veel mõelnud ja nii said ka sel aastal pildid konkursile saadetud (eelmisel aastal sai me Annist ja Mammast tehtud pilt vist viienda koha, kui õigesti mäletan). Seda, kas järgmisel aastal ka saadan, veel ei tea:)

Ma koheüldse ei varjagi, et mul on nii hea meel:)! Aitäh, mu imelised modellid! Aitäh, sõber Anu!

Lastekategooria 5. koht! Aitäh, armas Hellika! Sa oled imeäge tüdruk!

Mõned märksõnad panen enda jaoks kirja. Et  suuremjagu auhinnatud töid olid must-valged. Ent ma armastan värve. Muidugi meeldib mulle must-valge pildimaailm ka, see loob salapära ja vahel sügavust, ent värvid, nendega saab luua emotsiooni. See Annist tehtud pilt sai 9. koha.

Lisaks jumaldan ma, kui pildil on pärisemotsioon. See miski, mis eristab inimhinge nukust. See miski, mis on elus. See miski, mis mind puudutab. Ja see naerupilt sai 10. koha.

Vahel on niiväga vaja kuulda teist arvamust. Sest fotograaf on looja. Pildid pole pelgad klõpsud – eeltöö võtab aega (mõtlen, kuidas pildistada; mis nipiga saada ehe emotsioon), pildistamine võtab aega ja järeltöötlus samuti. Mõnikord kulub ühe pildi valmimiseks täistööpäev! Ja veel rohkemgi! Maaema pildi tegemiseks kulus ajalises mõttes lausa mitu päeva – ühel öösel tuli mõte, siis tuli kampa armas sõber Anu, kes aitas mõelda, kuidas juukseid sättida; siis selgus, et pisikesese nööbikese emme oli nõus kaasa lööma, ja õues trehvas oli sedavõrd soe ilm, et sai pildistada. Aitäh-aitäh-aitäh!

Rõõm on, et žürii hindas mu töid nii kõrgelt, ent veel suurem rõõm on mul iga tagasiside eest, mis mu juures pildistamas käinutelt saan. Žüriiliige heitis pildile mõned pilgud, ent oma kallitega pildistamas käimisest seinale riputatud lõuendid, neid vaadatakse iga päev. Alles üleeile kohtusin uuesti perega, kes käis mu juures pildistamas mõned aastad tagasi, ning kui laps ütleb mulle, et tead, mul on seinal see pilt, mis me ükskord ammu tegime, ja ma armastan seda – vaat see toob mul rõõmsa pisara silma. Aitäh, mu armsad!

Ja aitäh, mu armas pere ja sõbrad, kes te vahel näete, kuidas ma käin nagu munavalus kana ja ei saa ega saa SEDA pilti tehtud, mis mõtteis mõlgub. Ja et te elate üle kõik mu õppimised:) See on vist küll üks igikestev protsess, mis eal ei saa otsa. Ja aitäh, et te rõõmustate koos minuga. Just eile taipasin, et seda on ka vaja. Pühitseda oma loomingut. Tavaliselt kipub minema nii, et midagi ülivägaägedat saab valmis, ja ma mõtlen, et sai jah üsna tore. Ja hakkan järgmist asja tegema.

Vaat nüüd ma enam ei tee nii:)! Lõpetasin just imemaitsva tordi söömise. Ah, nii hea!

Ja tunne, see on nii hea! Mitte selle konkursi pärast. Vaid seepärast, et mu sees on hea tunne:) Teadmisest, et mu piltidel on nii armsad inimesed. Teadmisest, et teen midagi, mis on mu südames.