Fotograaf Grethe Rõõm

Beebifoto. Perepildistamine. Aktifoto. Pulmafoto. Fotostuudio Rõuges. Info: grethe@mugul.ee

Eile sõideti meil siin Rõuges Pärlijõe ääres tõukeratastega. Et me pere esindus oli sõitjate hulgas olemas, ja pidin sealt edasi jooksma Rõuge põhikooli lõpuaktusele, siis sel aastal ma stardis polnud. Järgmisel aastal tahaks küll proovida – eranditult KÕIGIL rattureil oli suu naerul. Ja sellisel õnnelike inimeste maratonil ju lihtsalt tahad osaleda!

Tõukeratas on üks põnev ratas – juba see fakt, et enamasti sõidavad tõuksiga need, kelle vanust kirjutatakse ühe numbriga, veab neil, kel iga nõksuke rohkem, suu kõrvuni. Üks kollase pluusiga härrasmees naeris eile ikka lausa kõva häälega, kui esimesed meetrid sõitnud oli ja mõnusa tunde (taas) kätte sai: “Sõitsin viimati tõuksiga kuueaastasena! 39 aastat tagasi! Poleks uskunudki, et see on ikka veel NII ÄGE!”

Hästi mitmed sõitsid eile tõuksiga esimest korda. Enne starti jagati neile näpuniteid, et iga viie-kuue-seitsme tõuke järel tasuks tõukejalga vahetada, ja kopsu pole mõtet kurku sõita, aga et tegu on ikkagi võistlusega, siis ei tasu päris unistama ka jääda :D Ja pärast kümnendat kilomeetrit küll suurt vahet ei teinud, kes on rattal esimest, kes saja esimest korda. Kui, siis vast väsimuse järgi.

Tegelikult tean omast, et sõidutehnika on päris oluline. Mu tibukollane tõuks saabus naistepäevakingitusena ja nüüd mõned kuud sõitnuna pole vaimustus kuhugi kadunud. Eriti mõnus on sõita Haanjasse (ehk siis üha ülesmäge) ja sealt tagasi kodu poole saab mägedest alla kihutades üsna jälile tundele, mida usutavasti tunnevad surfarid. Mõnus-mõnus-mõnus!

Seetõttu oli eile põnev vaadata, kuidas keegi sõidab. Kelle tõukejalg tõusis hästi kõrgele, kes võttis maalähedasema stiili – ja sõltumata stiilist oli kõigil nägu naerul!

Kogu galerii on vaatamiseks siin