Fotograaf Grethe Rõõm

Beebifoto. Perepildistamine. Aktifoto. Pulmafoto. Fotostuudio Rõuges. Info: grethe@mugul.ee

Ma ei mäletagi enam, millal me selle välja mõtlesime, et tahaks lastega minna kunagi Disneylandi. Ja Pariisi. Ja tädi Triinule külla. Ning näidata neile seda võlumaailma, mis on peidus mõne lennusõidutunni taga.

Väga ammu.

Millalgi varakevadel ostsime lennupiletid ja panime paika, et nädal enne jaanipäeva stardime. Natuke muidugi põdesime ka – ega me just iga päev lenda oma vahmiiliga mööda Euroopat ringi:)) Ja need näoilmed olid lennujaamateenindajatel ikka päris naljakad, kui nad olid jõudnud ära küsida, et nii, mitmekesi te olete? ning saanud vastuseks: “Kuuekesi!”

Kuuekesi on väga tore reisida. Lennukis saab peaaegu terve rea omasid täis:). Ja bussis või metroos või rongis – silmad peavad olema kuklas ka, et kas kõik said peale või maha või et kas kõik ikka jaksavad. A kui ühele pisilasele on kaasas kergkäru ja teisele kandelina, siis saab küll.

Reisi kõige suurem võlu oligi selles, et käisime perega koos. Tagasiteel ütles Emil, et tema meelest oli kõige mõnusam Disneyland ja see, et saime hommikul ja õhtul süüa koos ja ilmaasju arutada. Ja Kirksu ütles ühel õhtul me kaissu ronides: “Emme, niiiiiii mõnus on koos olla!”

Paar päeva enne reisi algust saabus kutsumata külalisena viirus, mis niitis alustuseks jalust Kirksu ja seejärel Emsu. Ikka kohe nii, et pikali ja kauss voodi ette. Mõtlesime juba, et jääbki minemata, a et Kirksu oli järgmisel päeval kraps nagu polekski midagi olnud, otsustasime sõita. Ja õigesti tegime. See oli üks igavesti äge reis.

Me laste tädi Triinu elab oma perega St Syris. See on Versaillesi lähistel asuv imearmas väikelinn, kus on kõik käe-jala juures. Maitsvaid saiakesi pakkuv pagarikoda (ausalt, seal on täiesti raske oma saiapakiga uksest välja jõuda – tahaks sealsamas saiakesse hambad lüüa). Ja see lõhn!

Ja kohe maja taga on laste mänguväljak.

Ning üsna lähedal on rongijaam.

Tänu armsatele võõrustajatele oli meil parim peatuspaik – lapsed said omavahel mängida ja suured jutustada. Ja seda me tegime:) Ikka igal õhtul ja mõnuga. Ja süüa.

Me külmkapp haiseb praegu, nagu oleks me selle minnes vooluvõrgust välja tõmmanud ja jätnud koos mõne piimapakiga me tagasitulekut ootama. A see juust, mida seal sõime – seda lihtsalt pidi nõksukese koju ka kaasa tooma. (Kusjuures mu lemmikjuust – jumalate kapriis ehk Caprice des Dieux – ei lõhnagi kõige hullemalt:)

Teine lemmik – kinoa – pole küll juust ja ei lõhna ka kehvasti, a et esimest korda sai seda maitsta just seal, siis ära tuleb ta ikka märkida.

Mul on praegu natuke tunne, nagu oleks see poolteist nädalat olnud üks imesid täis unenägu. Et saadki seista Triumfikaare kuklal ja vaadata õhtuhämaruses Pariisi, mis on oma sümmeetrilisusest ja kohati rangetest vormidest hoolimata ometi võluvalt hoomamatu; või jalutada Jumalaema kiriku uksest sisse ning ahmida endasse kõiki neid lõhnu ja valgusemänge ning röögatut suurust: või sõita laevaga Seine’i jõel; või keksida sisse selle ilmatusuure kaubamaja uksest, mille nimi mul üldse meelde ei jää, aga kus on terve korrusetäis kingi ja teine kotte ja nii edasi; või me reisi üks eesmärke – Disneyland. Mis ongi nii jaburalt äge, et sinna tasub minna suuremate lastega küll ja veel.

Et millalgi pakuti Disneylandis kolme külastuspäeva kahe hinnaga, siis võtsime need piletid. Ja seal selgus, et netist pileti ostmine oli üks õige otsus – kuigi turismihooaeg pole veel hoogu sisse saanud ning kohalikel lastel oli koolipäev, olid piletisabad ikka võimsad. A netist välja prinditud paberiga tuli käia ühe automaadi juures, kust sai endale piletid välja lasta ning seejärel väravast läbi jalutada.

Suurematel lastel on Disneylandis teha hästi palju. Et iga atraktsiooni ees lookleb “mõnus” järjekord, tuleb varuda aega ja kuhjaga. Nii jäi kolmest päevast hoolimata tegelikult paar atraktsiooni käimata – üks nt lihtsalt oli katki ja sinna rahvast ei lastud.

Pisematel on uudistamist hästi palju. Ja mõned tasasemad karussellid ka, a kõige võimsamad emotsioonid said sealt ikka suuremad lapsed.

No ja täiskasvanud ikka ka:))

Mul on reisist mõned sellised mälupildid, mis võiksid jääda kauaks-kauaks meelde. Seesama tunne, kui oledki saanud oma perega sisse jalutada Disneylandi väravast. Sellest kunagi aastaid tagasi telekast nähtud ja sealtmaalt kuklas tiksunud pargi väravast.

Või kui päeviti on Versailles’i lossi aed lihtsalt ilus vaadata, siis suviti on laupäevaõhtuti seal lausa kohustuslik käia. Sest kella üheksa paiku tehakse aiaväravad lahti ning siis on aed oma täies hiilguses – purskkaevud ja vaikne klassikaline muusika ning võrratult ilus aed. Ja kella üheteist paiku saad sa aru, et elus seni nähtud ilutulestikud on olnud lapsemäng. Kui miski on nii ilus, et võtab pisarad kurgus kraapima – siis see seda oli.

Või kui lihtsalt pikutad kesk linna pargis, selle tiigi kaldal, kus kunagi tädi Triinu kohtus oma mehega. Ja on mõnus olla.

Või üks sumedalt laisk pärastlõuna, kus lugesin Triinule sünnipäevakingiks viidud raamatut, ning kus nii mõnelegi lõigule oleks kahel käel alla kirjutanud. A et raamatusse pole ilus sirgeldada, vähemalt kingiks viidud raamatusse, siis noogutasin mõttes kaasa:) Kätlin Kaldmaa “Õnn on otsuse küsimus”.

Või see magus lõhn seal pagarikojas ning prantslanna, kes ei rääkinud sõnagi inglise keelt, ent kes sellest hoolimata suutis oma müügitöö teha nii säravalt, et kordagi ei lahkunud me sealt vähem kui kotitäie saiadega.

Või see tumedapäine pruunisilmne naine, kes tuli metroos ja küsis, et kas teil oleks abi vaja? Seisin seal oma kahe üüratu reisikotiga, ülejäänud olid sõitnud eskalaatoriga juba veel korruse allapoole, ning ootasin Taavit, et ta tuleks kotiveol uuele ringile.

Või see tunne, mis tuli koos kojujõudmisega. Kodu on maailma parim paik.

/Pildid on kõik tehtud telefoniga/.


Kirjutatud 28. juuni 2013 , 365, Minaise, Muujutt, elu õied