Fotograaf Grethe Rõõm

Beebifoto. Perepildistamine. Aktifoto. Pulmafoto. Fotostuudio Rõuges. Info: grethe@mugul.ee

Ükspäev lõpetas Kirksu onutütar Liisu lasteaia. Ja seal lauldi “Kungla rahvast”. Kirksule jäävad laulud joonelt meelde ja nii leelotas ta järgmisel päeval mitu korda: “Kui Kuuunglaaa rahvaas… Emme, laula ka minuga koos!” Laulsime. Ja kui hiljem korra pidime Võrru sõitma, laulis ta ka tagaistmel. Jäi siis tasa ja kordas mõtlikult, et Vanemuine murumaal läks kandlelugu lööma.

“Emme, kas see Vanemuine on mees jah? Ja läks kandlelugu lööma, jah? A kas ta ei tea, et teisi pole ilus lüüa?”

Mõnikord õhtuti, kui on juba päris hilja (ja väikesed lapsed kõik juba magavad, a Kirksu veel ei maga, sest ta on juba suur), käime me rattaga sõitmas. Kirksu istub mu selja taga rattatoolis ja arutab maailmaasju. Et miks kurg istub koolikatusel (Rõuges on kurg võtnud endale vahipostiks koolimaja katuse) ja miks konnad nii kõvasti krooksuvad? Ja kus see Kungla rahvas elab? Ja kus ta elas siis, kui ta veel emme kõhus polnud? Ning miks need lapsed on kui vangis elanud (luuumii on juu äääraa suuuland)?

Kirksu on see laps, kes täie enesestmõistetavusega võtab suure õe krelli huulepulga ning veab oma musihuuled rokiroosaks. Küünelakkidest ja muust säärasest kraamist ma parem ei räägigi. Nendel piltidelgi on noor neiu laekunud värskelt suure õe toast. Õigupoolest laekusid nad sealt kahekesi – Kirks ja ta täditütar Agatsu, kes on viiene ja tõeline arvamusliider. Nii olid nad tilgatumaks pigistanud suure õe puuderkreemi ning määrinud seda nii palgeile kui pähe. Ja et kreemist jätkus ainult Agatsule, siis tupsutasid nad Kirksu juustesse puudrit. Sellise hulga, et kui Kirksu läheduses juhtusid aevastama, tõusis Kirksu peast õhku puudripilv.

Peale suure õe meigiasjade on Kirkel mõnedki armastused veel.

Lilled. Eriti tore, kui neid saab noppida ja vaasi panna. Tulbid näiteks. Või võililled.

Ja paber-pliiats. Kunsti sünnib meil siin köögilaua taga vihmastel ilmadel ikka kohe palju.

Ja tiik. See on päikseliste päevade õnn. Saab jalgupidi vees solberdada ja võtta vett erinevatesse potsikutesse ja seda sealt siis välja valada.

Ja laulud. Nendest ei saa üle ega ümber. Vahel põimib ta oma pisikeses armsas peas sujuvalt kokku kolm-neli laulukest ja esitab siis need ühe pika loona. Kuidas kaks hanepoega ei saa välja minna, aga varsti juba linnukesed laulavad ning Kungla rahvas ka läheb laulma.

Loomulikult armastab üks kolmene preili riideid.

Eriti neid, millega saab keerutada. Või millel saab nööpe kinni panna. Või mis on röögatult värvilised. Või noh, ühesõnaga – roosad.

Kampsun, tõsi, ei saanud roosa. A kirev küll. Ja Kirksule see meeldib. Mulle meeldib ka:)


Kirjutatud 6. juuni 2013 , Käsitöö, Lapsed