Fotograaf Grethe Rõõm

Beebifoto. Perepildistamine. Aktifoto. Pulmafoto. Fotostuudio Rõuges. Info: grethe@mugul.ee

See on kummaline, kuidas aeg, see määramatu ja samas nii kindlapiiriline, valitseb me elu. Või püüab seda teha ja kui sellele mitte tähelepanu pöörata, seda teebki!

Olen viimastel aegadel kuulnud järjepanu, kuidas kõigil on nii kiire.

“Tere! Kuidas läheb?”

“Ah, tead ju küll ise ka – kiire on!” Vabandav õlakehitus sellele lausele saatjaks ja veidi kohmetu pilk ka – ning kõik mõistavad!

Ärkad hommikul üles ja viuh! ongi üks päevake taas me hulgast lahkunud. Tõsi ta on jah, et päevad liiguvad ikka üksteise järel ja tunnid-minutid teevad sedasama. Tiksuvad järjest edasi. A on täiesti mu enda teha, kuidas nad seda teevad – kas kiirustades või mulle sobivas, mõnusas tempos.

Tegelikult vaatab enamik tuttavaid mind kui natuke napakat, kui selle üldlevinud mantraks muutunud kiirustamisjutu peale kehitan õlgu ja ütlen, et mul on aega küll. Neli last ja kodu ja töö – see peaks ju vuhistama aja sellise hooga igavikku, et tulepuru taga?

Tegelikult vuhistaski. Kuniks sattusin ennast kõrvalt vaatama.

Mulle ei meeldinud see, mida nägin. Üldse ei meeldinud.

Viimased paar kuud olen teadlikult jälginud, mida ma aja kohta räägin. See teadmine, kas meil on kiire või mitte, sünnib peaasjalikult ju me endi peas. Kui üha endale korrutada, kui kiire ikkagi on, jääb ka kõige kahtlevam hing lõpuks uskuma, et täitsa jama, ongi KIIRE!

Olen võtnud aega kõige selle jaoks, mis mulle huvi pakub. Paremat aega kui praegu, ei tule iial. Ja eks ta vist ole nii, et eluke on kord nii seatud, et üha satub su teele lugusid, mis sind puudutavad. Mul ei läe meelest kord ühe persooniloo jaoks tehtud intervjuu eaka tantsumemmega, kes rehmas, pisarad silmis, elutoa diivanilaual kõrguvate mustrilehtede poole ja ütles, et kui ta midagi tahaks oma elus muuta, siis seda, et kirge pole mõtet lükata tulevikku. Sest siis võib olla juba hilja.

Ta oli ikka ja üha unistanud sellest, kuidas ta need imeilusad mustrid kampsuniteks ja õlasallideks koob. Siis, kui ta kunagi on pensionile jäänud.

Ent ühes pensioniga tuli silmadesse kae. Ja kudumine – see jäigi unistuseks.

Teine lugugi on, kus aja leidmine elu ühe tähtsündmuse, pisikese inimese sünni tähistamiseks, on nõudnud peaosa. Lugu on kurb ja rõõmus ühtaegu. Ja õpetlik. Oi kui õpetlik!

Lühidalt kokku võttes olen otsustanud, et mul on aega. Absoluutselt kõige selle jaoks, mille jaoks vähegi tahan ja tähtsaks pean. Ja ma tahan – olla olemas. Enda jaoks. Oma kallite jaoks.

Ma ei väida sugugi, et see on kerge nagu ükskordüks. Kaugel sellest! Aga täiesti tehtav, kui võtta kätte ja hakata otsast peale tegema.

Et kus see algus siis olla võiks? Mu jaoks sattus algus olema seal, kus otsustasin, et aeg ei ole kiire. Ta ei ole ka aeglane, vaid ta lihtsalt on. Ja on mu oma teha, milline ta on.

Ööpäevas on 24 tundi, eks. Et mulle meeldib magada, siis vähemalt kaheksa tundi sellest ööpäevast kulub magamisele. Ja ülejäänu – see on puhas loomine!

16 tundi!

960 minutit!

Armastan seda tunnet, kui midagi tehes aeg kaotab tähenduse ja tähtsuse. See on eranditult nii midagi luues. Armastades seda, mida teed. Hommikuti Anni ja Kirksuga tantsides. Õhtuti suurte lastega ilmaasju arutades. Süüa tehes. Pildistades. Kirjutades. Õmmeldes. Kududes. Lugedes. Armastades. Elades.

Elades!

Veel aasta tagasi oleks ma sellise jutu peale hakanud kahtlema oma terves mõistuses:) Et oot, siia juttu on lipsanud väike rehkendusviga, see lihtsalt pole võimalik, et üks ööpäev võiks mahutada sedavõrd palju! Aeg pole ju kummist!

A vaat, just seda ta on – venib täpselt sedavõrd laiaks või kitsaks, kui palju sa teda venitada tahad!

Ja et asi veel veidi uskumatum oleks, siis – viimased mõni nädalat olen lisaks kõigele sellele, mida eluke praegu sisaldab, mahutanud oma päevadesse ka tunnikese mediteerimiseks. Lihtsalt endaga olemiseks. Mahub küll!

Mõtlesin pikalt, kuidas seda tunnet, mis neist tundidest olen saanud, kirjeldada. Ja saan siia kirjutada vaid ühe sõna – AVAR.

Armas abimees sel teel on olnud Kerttu Soansi plaat Soovitan soojalt!


Kirjutatud 8. aprill 2013 , Minaise