Fotograaf Grethe Rõõm

Beebifoto. Perepildistamine. Aktifoto. Pulmafoto. Fotostuudio Rõuges. Info: grethe@mugul.ee

Ma olen tükimat aega unistanud … unistamisest:) See ei käi ju nii, et unistan natuke söögiteo kõrvalt ja siis põrandapesu ajal ja pesumasinast kraami välja tõstes. Või tegelikult, käbedamatel aegadel käib küll, a see päris unistamine on selline kuidagi pärisem. Et võtad endale sooja teki kaenlasse ja surud nina pilvedesse ja lased mõttel voolata omatahtsi. Algul tiirutab ta mööda argiseid sissetallatud radu – mitu piima peaks täna poest tooma ja kempsupaber on ka otsas ja koristama peaks natuke ja üldse.

Ja siis teeb ta alustuseks argliku põike. Poetab sulle ühe pisikese killu mõnest magusast päevast kuskilt aegade tagant. Ja sa nopid selle killu endale pihku, nuusutad, meenutad ning lähed selle killu järel. Jätad poed ühes kempsupaberivirnaga maha ja oledki päral.

Seal, kus piire pole. On ainult võimalused. Mis oleks, kui … võtaks aja maha ja loeks? Või mis oleks, kui … teeks hoopis miskit muud kui seni? Või mis oleks, kui …

Ega sedaviisi nina pilvedes uneledes miskit asjalikku tavaliselt sünni. Mängitad mõnuga mõtteuiukesi ja lihtsalt vaatad, et mis oleks, kui … See teadmine, kas tasub proovimist või mitte, tuleb tavaliselt hiljem. Siis, kui oled seda mõttekest veeretanud söögiteo ja mähkmevahetuse kõrval ning katsunud selle tugevust – kas saab poolt- ja vastuargumentide tuleproovist läbi.

Hah! Ja mõnikord juhtub tegelikult hoopis nii, et prauh! – ilma vähimagi kaalumise ning vaagimiseta sa lihtsalt korraga tead. Et see ongi SINU UNISTUS.

Mõnda aega on mul olnud väga praktilised pisikesed unistused. Nagu nähtavasti kõigil pisilastega emmedel. Et saaks hooti natuke  magada:) A ma tunnen, et suuremate unistuste aeg – see on kohekohe siin! Tegelikult õigupoolest juba ongi siin. Alustuseks natuke unenägudes. Nagu ikka:)

Sellest Kirke kleidist olen ma unistanud täpselt senikaua, kui me issi triiksärk oli oma elu särgina ära elanud ja kolinud kotti, kust jaopärast asju uueks tehakse. Kirke polnud siis veel sündinud. Veel enne seda triiksärgi kolimist tuli teise ringi poest me koju pisikeste preilidega kangas. Täpselt selline, mis passib imehästi ühe õnneliku pisikes tüdruku kleidisse.

Ma lihtsalt ei teadnud päris täpselt senini, kuidas see kleit võiks välja näha.

Eile õmblesime Kirkega talle uue kleidi. Kirke vajutas õmblusmasinapedaali ja aitas niidiotsi lõigata. Ja oli nii õnnelik, nagu ainult üks pisike inime oskab olla.

Kleidi lõige pärineb Mekkotehdase raamatust, mis lihtsalt PEAB igas pisikese tüdrukuga peres olema. Ja kui neid pisikesi tüdrukuid on juhtumisi mitu, no nagu meil, siis  - siis see raamat tänu kalli pinginaabri abile meile Soomemaalt kolis. Aitäh, Anneli!

Ja tegelikult – et pisikese inimese pisikesel sõbral külm poleks, siis sai tema ka endale uued riided. Kootud kleidi ja sokid:)

Uute unistamisteni:)!


Kirjutatud 31. jaanuar 2013 , 365, Käsitöö, Lapsed, Minaise, elu õied