Fotograaf Grethe Rõõm

Beebifoto. Perepildistamine. Aktifoto. Pulmafoto. Fotostuudio Rõuges. Info: grethe@mugul.ee

See sügis on endaga toonud palju põnevaid tegemisi. Ühe selle, mis kvalifitseerub “põneva” ja “mõnusa” ja “armsa” alla, idee tuli Seitsmese mehega teisel koolipäeval kooli kaasa minnes. Läksin fotoaparaadiga, et neil, kes seal esimeses klassis alustasid, oleks kunagi pikkade aastate pärast meeles, kuidas see päris esimene päristund oli.

Tagasi kodus, kurvastasin natuke, et polnud varem taibanud näpsata üht päeva, et minna kaameraga kaasa lasteaeda – et oleks tulevikus vaadata, mida nad seal lasteaias päeva vältel tegid. Aeg, see läeb ju nii kähku, et varsti enam ei mäletagi, kuidas käis söömine-joomine ja kätepesu ja mida tehti sporditunnis ja kuidas kõik see pere ennast seal lõunaunele sättis. Peopilte on ju küll ja veel, aga neid argiseid, mis näitavad, kuidas natuke kakeldi ja siis oldi jälle sõbrad ja natuke nuteti ja naerdi ja tantsiti ja tralliti ja nii möödaminnes poetati selliseid pärleid, et täiskasvanud on naerust koomas – neid argiseid pole.

Rääkisin oma ideest ja selgus, et ma polegi ainus, kes sellistest piltidest puudust tunneb:) Nii olen nüüd käinud kaameraga lasteaedades külas. Ärganud hommikuti varavara ja teretanud rühmauksel ja pildistanud, kuidas nad söövad ja sporditunnis ja laulmas käivad ja ennast riidesse panevad ja õues müttavad ja mängivad ja joonistavad ja rõõmustavad ja siis natuke kurvastavad.

Ja see on NII lahe! Lapsi on imevahva pildistada. Tõeliselt imevahva. Sest nad tulevad, raputavad sind varrukast ja teatavad iseteadlikult oma lokikesi raputades ning pilku kaamerasse rihtides: “MINA olen rühma kõige ilusam tüdruk!”

Või siis hüüavad: “Tädi Grethe, ma teen kukerpalli, pildista nüüd!”

Või siis koputavad sõbrale sõbralikult klotsiga vastu pead ja kui sõber nutuvõru ümber suu veab, patsutavad lohutavalt õlale: “Ära nuta, vahel lihtsalt juhtub!”

Või siis mängivad nii raevukalt nukunurgas ema, et nukk, keda kallistamise eesmärgil raudses haardes hoitakse, vajab kosumiseks nädalat.

Või siis poevad lõunaunele – sätivad pea padjale ning naeratavad läbi hoobilt saabunud une nagu väikesed inglid.

Tööd on sellise pildistamisega palju – pildistamisajale võib vabalt lisada teist samapalju arvutis ja natuke veel peale. Seel põhjusel, et kõik need pildid jagan laste vahel ära – igaüks saab oma plaadi, kus on peal pildid temast ja teises albumis rühma üldpildid. Aga see on üks mõnus töö.

Seal päris esimeses rühmas, mida septembris pildistasin, käib mängimas Karola. Üks armas väike sõber. Murdosakese piltidest jagan Karola emme loal teiega.


Kirjutatud 26. oktoober 2011 , Fotomugulad, Lapsed, fotograaf Tags: ,