Fotograaf Grethe Rõõm

Beebifoto. Perepildistamine. Aktifoto. Pulmafoto. Fotostuudio Rõuges. Info: grethe@mugul.ee

Tegime perega reisi Saaremaale: natuke spaad ja palju Mamma juures olemist.

Nagu kevadesse oleks sõitnud: lumikellukad õitsesid, päike säras. Tuul tahtis kõrvad peast viia.

Imeline.

Eeh, need Saaremaal-käigud on alati siuksed nostalgialaksud, et pärast on tükk aega keeruline olla. Ja iga kord jääb tükike südant sinna, sest see meie armas Mamma jääb sinna.

See polnudki väga ammu, kui ta väravalt minejaile järele lehvitas. Nüüd … ega ta toast lume ja libedaga välja saa, tasakaal on kehv ja jaksu pole.

Kohevarsti saab ta 81.

Õnneks pole ta käegalööja: lasi mul tuua endale trenazööri, et veidike kätele-jalgadele koormust anda. Ja lubas külas käinud füsioterapeudile, et küll ta kevadel kepsutab õues ka!

Mamma õel oli märtsi algul insult. Õnneks on taastumine olnud tubli, ja eile aitasime ta haiglast koju. Ja pärast seda, kui olime apteegist toonud ära portsu rohtusid, käimiseks rulaatori ja muud vajalikud vidinad, helises Mamma juures telefon.

See on nüüd rubriigist Saare (must) huumor:

“Eevikene, mul on sulle halb uudis: Urve viidi just haiglasse!” karjus üks tädike telefoni nii, et terve Mamma elutuba kajas. Mamma läks näost valgeks ja hääl hakkas värisema. “Mis siis nüüd? Ta ju just toodi koju? Lapsed just käisid tal ju järel ja poisid on praegugi seal?”

“Ei, tal oli insult! Just kuulsin, et viidi haiglasse ja olukord on halb!” röökis tädike edasi.

Me õega krabasime paaniliselt oma mobiilide järele, et helistada ruttu poistele (st Isakarule, mu vennale ja õe sõbrale, kes Mamma õe juures mööblit parasjagu tõstsid, et ta saaks oma rulaatoriga seal liikuda). Paar hiidpikka hetke hiljem selgus … et jutt tädi Upree haiglasseminekust oli kuu aega linna peal tiirutanud ja siis lõpeks selle tädikeseni jõudnud, kes nüüd Mammale helistas.

Väga karm.

Viimased teated Läänerindelt on õnneks positiivsed: tädi Upree on sõiduvees. Teatas teda haiglas hooldanud õde tutvustades: “Tema on A. Ta oli kunagi mu õpilane: selline kena peenike ja alati naeratus näol. No see oli küll päris tükk aega tagasi!”

Tulin apteegist, kahe kuu jagu ravimeid näpus. “Sa tõid mulle nüüd aasta varu ära, jah?”

Vaat seepärast ongi sealt Saaremaalt kehv ära tulla.

Ja iga korraga saad üha teravamalt aru, kui üürike see elu tegelikult on. Eeh.

Koju jõudsime … nagu tagasi talvesse: väljas möllab tuisk ja torm, lund on jälle juurde tulnud. Pidi ju olema plirts-plärts-käes-on-märts.


Kirjutatud 26. märts 2011 , Logiraamat, elu õied