Fotograaf Grethe Rõõm

Beebifoto. Perepildistamine. Aktifoto. Pulmafoto. Fotostuudio Rõuges. Info: grethe@mugul.ee

Ma siin olen mitu päeva mõelnud, et kust ta tuleb? Ja millal?

Kirjutamisega on lihtne: tuleb ennast lihtsalt lahti kirjutada ja siis läeb nii, et sõrmed ei jõua klaviatuuril mõttele järele. Tagumikutunnid on need, mis iga kirjutamisega kaasnevad. Ja need on ühed mõnusad tunnid: selg jääb kangeks, jalad surevad, aga minema ka arvuti tagant ei saa, sest ei raatsi. Muidu läeb mõttejärg käest. Sel samal põhjusel ei mängi mul kirjutamise ajal raadio ega teler. Mulle meeldib olla kirjutamise sees viimse juuksekarvani. Millega seoses tuleb mulle meelde hetk miskist suvest, kus ilm oli soe nigut troopikas ja mina toksisin arvutisse tekstijuppi. Lapsed olid parasjagu sõpradel külas, miska vägapalju ma ei mõelnud oma riietusele. Vist oli isakaru särk ja suurt muud miskit.

Muidugi kostis siis mingil hetkel uksele kopp-kopp.

A et siis inspiratsioon.

Märksõnadena kirja panduna:

inimesed. Need ilusad ja head, kes siin ilmas elavad. Või on elanud. Vahel tuleb mulle meelde mõni lausekatke, kuuldud ehk aastat mitukümmend tagasi, ja rohkem polegi vaja. Üks suvi Saaremaal, ma olin ehk neljane, kui mu vanavanavanaema, õbluke memm valge rätiga, meid hoidis. Ta armastas pikkida ladinakeelseid ütlemisi oma jutu sisse. Ja murtudsüdame lilli. Jooksime Kukel õues, kui ta meid enda juurde kutsus ja nendest murtudsüdametest rääkis. Vaikselt rääkis. Ise vaatas oma terase pilguga meile otsa, et kas me ikka kuulame. Kuulasime.

“Ilu on igal pool. Ka kõige tavalisemates asjades.”

Sa oled röögatult raskel ajal ilmas elanud. Kaheksa last suureks kasvatanud.

Ja sa näed ikka elamise ilu.

Mu Mamma, kes sai kevadel 80aastaseks, rääkis alles hiljuti mulle ühe loo. Sellest, kuidas ta noorem õde sündis. Mu Mamma oli siis viiene. Ja nende perega koos elas isa Prõua Õde. Sirge ja ratsionaalne. Vanatüdruk. Õpetajanna.

See Prõua oli parasjagu tagatoas saabuvast titest omajagu häiritud. Et neid lapsi on juba niigi liigapalju. Ja nüüd üks veel. Et kas nad üldse ei mõtle? Turtsus ja plärtsus ja pani oma sünnitavale tütrele appi tulnud VanaMamma oma ränkade ütlemistega nutma. “Aitasin VanaMammal koorida kartuleid. Ma polnud enne näinud, kuidas ta nutab. Pisarad lihtsalt voolasid üle näo. Istusime pliidi ees ja ma nutsin selle pärast, et VanaMamma nutab.”

Aga need ilmaasjad on peenelt säetud. See tüdruk, kes seal tagatoas parasjagu sündis, naelutas ühe hetkega end selle sirge ja pirtsu Prõua Õe südame külge. “Tita oli sündinud, ja me läksime teda tahatuppa vaatama. Tädi võttis ta sülle, et noh, näidake, mis nägu see laps ka on. Ja see laps – ta vaatas tädile otsa ning … naeratas.”

Lood, mis inimestega kaasas käivad, need inspireerivad. Need kõige igapäevasemad ja samas kõige imelisemad. Ühe tite esimene naeratus. Naeratatud 75 aastat tagasi. Inimesele, kes pärast seda naeratust polnud enam see, kes ta oli varem.

Seesama titt on mu vanatädi. Meil on päevase vahega sünnipäevad. Nii me soovime teineteisele õnne: 17. novembril helistan ma talle. Ja 18. helistab ta mulle.

Aeg. Seda peab olema. Kiirus ja rutt ning inspiratsioon ei mahu ühte lausesse. Inspiratsioon, see on mingil moel nautimine. Selle, mida sa teed. Või tegema hakkad. Või mille tegemisest sa mõtled. Kiirustamine lahustab. Mõnu vähemaks, tegemisnaudingu õhemaks.

Käisime eile Kuuese mehega kelgutamas. Sõitsime Haanjasse ja lihtsalt kelgutasime. Täiesti imetabane on ajale mõtlemata vuhiseda mäest alla (ja üritada ohjeldada Kuuest meest, kes tahab kelguga ikka ja jälle kaapekat teha) ja siis rühkida mäest uuesti üles. Mõnus. Väga. Peab tunnistama, et täna on kann pehmelt öeldes kange. A tühja sellest!

Raamatud. Mul on paar sellist, mida ma vahel lehitsen. Lihtsalt vaatan ja imetlen. Haapsalu salli oma on üks neist. Nüüd jõuluvana tõi mulle Meite Muhu mustrid. Paar hetke selle raamatuga ja hops! olin selle lummuses. Ja olen praegugi. See on nii armas ja soe  (ehk seepärast, et mu Mamma ema on Saaremaa sellest otsast pärit, mis on Muhu saare küljes sillaga kinni), et vaatad ja tunned, kuidas mõte läeb tööle. See raamat tekitas nii sooja tunde, et tundsin, et pean raamatutegijaile ütlema, KUI väeka asjaga nad on hakkama saanud. Loodetavasti jõudis mu e-kiri kohale.

Nende Muhu mustritega on see lugu, et nende nikerdamine nõuab hirmpeenikesi vardaid. Mul olid kõige peenemad nr 2. Ilmsesti LIIGA jämedad. Nii hõikasin facebookis oma vardasoovi maha. Ja nagu üks tore seto tüdruk mulle hiljuti ütles, et kui tahad maal elades ellu jääda, siis peab sotsiaalne võrgustik olema. Õigesti ütles. Gerlyl Raplamaalt oli parasjagu paar paari vardaid üle. Nii me tegime vahetuskaupa: ma sain endale nr 1 ja 1,25 suuruses vardad, ta tütreke sai endale mu lasteraamatu.

Ja mõned viimased päevad olen vehkinud kududa. See ON mõnus. Alustuseks said Kirksule ühed põlvikud. Lõng on küll veidi jämedavõitu, aga isu kududa oli nii suur, et ei kannatanud enam oodata. Muusjas, me pisike preili ajas end eile püsti! Diivan oli toeks. Ülivahva!

Muster on pärit raamatust “Meite Muhu mustrid”. Need kassid on oma sukkadele kunaski kudunud Koguva külas Tõnise talus elanud kuduja, ja nüüd kepsutavad sama mustri järgi kootud kassid Kirksu põlvikutel Vahtra talus Tindi külas. Isakaru märkis tunnustavalt, et oi, nii kenad ahvid on saanud soki peale. Aitäh, eksole :)

Blogid. Needsamad, mille kaudu ma tean oma hea-tuju-raamatute (või siis inspiratsiooniraamatute) tegijaid. Lisaks neile kahele eespoolmainitule on neid heatujuraamatuid küll ja veel. Nagu ka heatujublogisid. Käsitööblogid, elustiiliblogid, lihtsalt toredate inimeste blogid.

Aga kõigi nende lugude, raamatute ja blogidega on üks aga: aeg. St ka selleks peab aega olema. Et lasta settida. Mingil hetkel tajusin, et infotulv on nii röögatu, et ahaa!-elamused mattuvad ülikiiresti peale tuleva info alla. Miski võib su südant liigutada, miski võib sus mõtteid tekitada, aga kui pole aega, et sellele mõelda, seda oma elukogemuse või -vaadete taustal kaaluda, siis … on see kogu inspiratsioon mõttetu.

Aasta esimesel päeval ei teinud ma arvutit lahti. Algul kummitas kuklas, et nüüd läeb maailm hukka, kui ma ei näe, mis mu postikastis toimub. Õhtul seevastu oli juba mõnus. Nii mõnus, et alanud aasta üheks märksõnaks on: arvutivaba päev igas nädalas. Seda võib nimetada inspiratsioonipäevaks, enda päevaks – milleks iganes. Nimetus polegi oluline. Oluline on see tunne, mille see päev tekitab: et asjade üle on olnud aega mõelda. Neil settida lasta.

Et siis inspiratsioon. Ju on igal oma teed ja viisid ta tulekuks?


Kirjutatud 6. jaanuar 2011 , Käsitöö, Minaise, Muujutt, kirjutamine