Mu käest uuritakse ikka, et palume paari pilti: üks portree endast, üks lapsest ja üks perest. Et teeme kiirelt ära, see kolme pildi tegemine ju ei võta aega.
Ega võta tõesti:) Selle pildi tegemiseks pidi fotoka töhe panema, päästikule vajutama ja valmis oligi.
Ainult et - kas sellise pildi jaoks on mõtet fotostuudiosse minna?
Suurt pole, eks. Tahaks midagi … sätitumat, ilusamat ja tegelikult - tegelikult tahaks ka ju valikuvõimalust.
Pilditeoaeg ei ole ainult see päästiku vajutamisele kuluv aeg, vaid tegelikult – üks pilt sisaldab endas palju rohkemat. Sisaldab koostööd ja -mõtlemist. Sättimist.
Seal täitsa alguses, veel enne sessiooni uurin, milliseid pilte tahetakse ja siis mõtlen, et kuidas neid saada – kuidas sättida valgus, kuidas modell. Seepärast tasub ikka oma soovidest kõnelda.
Ja märkida sedagi, kui nt soovid naerusuiseid pilte, aga kinnise suuga. Ma pole väga tõsine inimene ja ikka juhtub, et sessiooni ajal saab nalja. Tegelikult saab seda päris sageli. Ja kui klient on veendunud, et ta on kinnise suuga naeratades kohe vägapalju ilusam ja kinnise naerusuuga pildid on kindel soov ja tahtmine, tasub seda enne pildistamist märkida.
Teine osa pildist on see aeg, mis kulub reaalselt pildistamisele. Olen täiesti veendunud, et pole olemas ebafotogeenilist inimest. Tõsi, selle ÕIGE nurga leidmine nõuab sättimist ja valgusega mängimist, aga see on seda väärt.
Osa pildist, ja sugugi mitte väike, on ka see suhtlemine, mis toimub pildistatava ja fotograafi vahel. Mitte ainult pooside soovitamine, vaid kogu muu suhtlus sinna juurde – selle teadmise tekkimine, et võin ennast selle fotograafiga koostööd tehes hästi tunda – seegi nõuab aega.
Ja ka siin on oma aga – üks on täiskasvanud modelliga pildistamine, hoopis teine lugu on nende armsate pisikeste inimestega, kellega stuudiosse tulles lihtsalt peab aega olema. Sest iial ei või teada, millal need, kel juba jalad all, otsustavad taustalt minema joosta või need, kes veel ise ringi ei tatsa, nõuavad süüa. Või sülle.
See on ka põhjus, miks soovitan perepilti tegema tulles võtta selleks aega. Seda ei saa teha möödaminnes, käigupealt – ja kindlasti mitte last kurjalt paigale käsutades ning öeldes, et püsi siin, nüüd pildistame!
Päris kindlasti ei pea kartma stuudiosse tulles, et appi, ma ei ole ju varem pildistamas käinud – et mida ma seal teen, kuidas olen? Selle jaoks ongi kaamera taga seisjal, st mul, suu peas:), et soovitada, kui vaja.
Viimane osa, ja sugugi mitte väike-vähetähtis osa, saab teoks pärast pildistamist. Töötlemine. Et pilt oleks silmale ilus, mõnus ja põnev vaadata. See on ka põhjus, miks kohe pärast pildistamist pilte kätte ei saa.
Nii et kiired klõpsud – kui on soov saada ilusat tulemust, siis kiirustades seda ei saa.
Need imeilusad kindad kudus Maru. Pilti tegi Rõuges me uues stuudios Taavi.
Pisike Roberta oli ühes oma emme-issiga värske stuudio esimene külaline:) Tõeliselt nunnu külaline, kes algul natuke magas ja siis uudistas oma suurte silmadega, et mis toimub.
Torinat kostis ta suust ainult siis, kui me ta emmega arutasime, et hästi lahe oleks, kui saaks mõned tudumispildid ka. Ei mingit magamist, kui ümberringi on nii palju põnevat! Ja nii ta uuris ja uudistas, vahepeal puhkas veidi emme süles, kuniks me Erko suuremat venda pildistasime, ning siis uuris-uudistas edasi.
